Foto: Bob_Dmyt / pixabay.com

“Kuigi pealkirja järgi võib arvata, et tegemist on järgmise k-viiruse temaatilise tekstiga, siis nii see ei ole. Algne mõte oli panna pealkirjaks “Mis on meditatsioon”, aga kirjutama hakates sain aru et tegelikkuses pean rääkima oma nägemuse sellest mis takistab mediteerimist ning tekitab lõhestunud ühiskonda, kaasa arvatud k-viirusega seonduvat. See on viirus, mis on tabanud pea igat inimest suuremal või vähemal määral. Seetõttu tuli veidi pikem mõtisklus,” kirjutab vabakutseline maailmarändur Ivo Malm.

On levinud arusaam, et meditatsioon on silmad kinni istumine tundide ja päevade viisi, soovitatavalt eraldatuna kuskil koopas tsivilisatsioonist eemal. Minu jaoks on meditatsioon palju enamat. Meditatsioon on kohalolu siin ja praegu. Tegelemine täieliku tähelepanuga selle tegevusega mis hetkel käsil on. Fokusseerimine ühele konkreetsele tegevusele. Enamasti mõeldakse jah selle tegevuse all silmad kinni istumist ning fokuseerimist näiteks hingamisele, üles tulevatele mõtetele, teadvuse seisundile, mantrale või mõni muu levinud meditatsiooni praktika. Ehk siis meele ja mõtete vaigistamine läbi ühele objektile fokusseerimise.

Minu jaoks on meditatsioon oluliselt laiem mõiste. Iga tegevust saab ja peaks tegema meditatsiooni vormis ehk läbi täieliku tähelepanu osutamise sellele tegevusele. Mitte nii et mõte lappab kuskil mujal samal ajal. Olgu selleks tegevuseks tööalane tegevus, kodune tegevus näiteks söögi tegemine, sportimine või looduses jalutamine. Täielik kohaolu hetkes tähendab täielikku tähelepanu hetkes käsil olevale tegevusele.

Miks on kohalolu ja hetkes olemine oluline?

Esiteks, läbi kohalolu ning fokusseeritud tähelepanu on iga tegevus oluliselt efektiivsem. Kui energia on kontsentreeritud ja suunatud, siis saadaval olev energia on maksimaalselt kasutuses. Näiteks kui 100m jooksja mõtleks poole maa peal mingile argipäeva probleemile, siis oleks tulemus seetõttu kehvem. Suudame kontsentreerida lühiajaliselt, aga probleem on pikajaliselt, järjepidevalt ning igapäevaselt. Seetõttu paljud meie tegevused on tehtud keskpäraselt.

Teiseks, läbi täieliku kohalolu praeguses hetkes suudame püsida rahuseisundis ükskõik mis väliselt toimub. Möödunud minevik ja oletuslik tulevik toovad praegusse hetke ebavajalikud hirmud, traumad ning konfliktid. Mis on olnud see on olnud. Mis on tulemas on teadmatus. Seega nende pidev toomine ning heietamine praeguses hetkes on meele tekitatud illusioon. Kumbagi neist ei eksisteeri hetke reaalsuses. See takistab meil kasutamast oma täielikku väge ja potentsiaali siin ja praegu.

Miks on see tundub et justkui lihtne kohaolu siiski niivõrd keeruline saavutada? Mis takistab meil olemast täielikult kohal igal hetkel? Leian et “Mõtlen järelikult olen olemas” on vildakas arusaam. Olemine hakkab üks samm varasemast ehk teadvusest. “Olen teadlik järelikult olen olemas” oleks õige öelda. Mõte on teadvuse töövahend. Teadvuse esimene samm loomiseks. Iga looming algab mõttest. Võib spekuleerida et kogu nähtav maailm algas Teadvuse mõttest luua koht, kus saada iseendast teadlikuks. Seega võib-olla elu mõte on jõuda tagasi iseenda tõelise olemuse avastamisse ning luua sellest kohast täpselt seda mida hing ihaldab. Luua iseenda elu täpselt sellisena nagu ma seda soovin. Olla enda elu ja reaalsuse Looja.

Väidet, et mõte on teadvuse tööriist, on võimalik kontrollida oma mõtteid vaadeldes. Leian, et on olemas kahte tüüpi mõtteid. Esimene on selline mõte, mida ise teadlikult otsustame mõelda. Näiteks otsustan välja jalutama minna ja hakkan mõtlema mida riidesse panna vastavalt ilmastikule. Teine on selline mõte mis tekib meie teadvusse justkui eikusagilt ning hakkame seda edasi mõtlema. Näiteks tuleb meelde mõne päeva tagune olukord kus keegi ütles mulle midagi halvasti. Kui see olukord mõttena pähe ilmub, siis hakkame seda edasi genereerima ja näiteks seda inimest halvustama.

Meditatsioonis olles on võimalik märgata hetk kui see teist tüüpi mõte tekib teadvusse ja kuidas alles peale seda hakkame seda mõtet edasi mõtlema ehk genereerima. See toimub murdosa sekundi vältel. Võib tuua paralleeli et mõtted on kui autod mis mööda sõidavad ning meie otsus on kas istumise autosse ehk hakkame genereerima või mitte. Ma ei taha siin mõtiskluses diskuteerida kuidas ja kust kohast tekivad need teist tüüpi mõtted, kuigi see on omaette huvitav ja lai teema. Fakt on see et meile tekib päeva jooksul väga palju mõtteid pähe, mida me ise teadlikult ei vali. Sarnaselt teise tüübiga toimub hinnangute andmine. Kui näeme, kuuleme või tajume midagi, siis esimene moment on puhas kogemine aga murdosa sekundi järel annab meel olukorrale hinnangu ning oleme võtnud mingi kindla seisukoha.

On juhtunud see, et oleme hakanud samastuma iseennast kõikide peas keerlevate mõtete ja hinnangutega, sealhulgas teist tüüpi mõtted mida me ei kontrolli. Mõtlen ehk olen olemas on domineeriv seisund. Selle tulemusel on mõtlemine ehk peas mitte südames olemine hakanud inimesi juhtima. Kuid olukord on veelgi hullem. Tundub et teist tüüpi mõtlemine toimub tegelikkuses enamuse teadvel oleku ajast ning suunab suurel määral mida me mõtleme ja kuidas situatsioonidele reageerime. Seega suur osa inimeste mõttetegevusest toimub kui autopiloodil. Vähesed teadvustavad mis mõtted päeva jooksul peast läbi käivad ja kui vajalikud ning kasulikud need on.

Arvad, et oled teistsugune ja kontrollid oma mõtteid?

Palun tee kohe praegu enne edasi lugemist järgnev katse, et selles veenduda. Sulge silmad ning anna tugev taotlus järgmise paari minuti jooksul mitte midagi mõelda. Soovi ja proovi päriselt kuidas oleks mitte midagi mõelda. Mis tunne see on. Kui sa kontrollid oma mõtteid, siis peaks see ju lihtne olema. Tee seda nüüd enne kui edasi loed!

Ilmselt paljudel oli see problemaatiline. Pähe tulid igasugused uitmõtted tänasest, eilsest ja ülehomsest. Ilmselt enamus neid olid endale ka ootamatud, et miks selline mõte just nüüd pähe tuli. Ka mõte, miks ma sellise jaburdusega tegelen ja mitte midagi ei mõtle, on samuti mõte mida sa ei kontrollinud. Just olid ju andnud vabatahtlikult taotluse, et ei soovi midagi mõelda. Kuidas saab siis olla, et selles otsuses kahtlev mõte pähe tuli. Kui pole ühtegi mõtet, siis on täielik sisemine vaikus, rahuseisund ja lõdvestumine. See on lihtne katse kuidas selgeks teha kas kontrollid oma mõtteid või kontrollivad mõtted sind.

See teadmine pole samas midagi uut ning inimesed on seda aktsepteerinud, et nad ei kontrolli oma mõtteid. Et oleksime paremini võimelised oma mõtteid kontrollima, siis oleme erinevaid praktikaid välja mõelnud, nagu näiteks viimasel ajal levinud mindfullness (olla mõtete vaatleja). Seda mõtete autopiloodi fenomeni kutsutakse eri nimedega, näiteks budistid kutsuvad pärdikmeeleks (monkey mind). Me justkui aktsepteerime seda, et uitmõtted on meie puhta ja vaba teadvuse seisundi ära kaaperdanud. Need kontrollimatud rahutud mõtted ongi viirus, mis on inimese vaba ja teadliku mõtlemise lukku pannud. See ongi minu arvates kõige levinum ja laastavam inimkonda tabanud viirus, millele ma pealkirjas viitan. Kuna tänapäeval antakse viirustele nimesid, siis kutsun edaspidi inimmeele ja teadvuse kaaperdanud viirust siin tekstis pärdikviiruseks.

Pärdikviiruse peamised toimemehhanismid

Meie ühiskonnas ei ole sisemine ja väline vaikus väärtustatud. Oleme harjunud et taustal peab mingi müra olema. Sõbraga koos olles on vaikus justkui kummaline. Me ei oska enam vaikuses ja vait olla. Ilmselt seetõttu et pärdikviirus hakkab genereerima igasuguseid mõtteid pähe mis ei lase rahulikult olla. Koguaeg on vaja mingit tegevust, et ei oleks igav olla. Lihtsalt olemine, mitte midagi tegemine ja vaikus on muutunud ebapopulaarseks. Mida rohkem on teha, seda väärtuslikum ühiskonna liige justkui olen.

Pärdikviiruse üks peamiseid igapäevaseid toime mehhanisme on see, et alati kui kogeme mõnda traumaatilist sündmust, siis salvestub meie alateadvusse ja kehasse pärdikviiruse alamprogramm ehk konkreetse traumaatilise sündmuse mälestus. Kui kogeme sarnast olukorda uuesti, siis pärdikviirus aktiveerub ja tuletab meelde et mäletad kui viie aastasena sul oli selline olukord ning kui palju see haiget tegi. Aastaid tagasi kogetud valu on uuesti üleval ning aktiivne. Me isegi ei pruugi seda konkreetset sündmust enam mäletada, millest programm algas. See võib isegi minna nii hulluks et inimene kogeb ärevushäireid, paanikahoogusid, füüsilist ebamugavustunnet ja valusid kui programm muutub järjest suuremaks ehk raskeid tundeid kuhjub. Võivad tekkida vihahood ja ärritusseisundid, mida inimene enam ei kontrolli.

Sama mehhanismi järgi salvestuvad alateadvusse programmid kui keegi näiteks meie välimuse kohta halvasti ütleb või kinnitab et me ei ole midagi väärt. Hilisemas elus pärdikviirus igakordselt aktiveerub kui kogeme sarnaseid olukordi. Ta tuletab meile igal võimalikul hetkel meelde, et me ei ole midagi väärt või ei saa oma ettevõtmistega hakkama. Me hakkame looma iseendale maske ehk võltsminasid, mis justkui aitavad meil neid valusaid olukordi leevendada, tekitada näilist turvatunnet ja unustada, aga tegelikkuses surume neid emotsioone ja tundeid alla, mis tuleks koheselt läbi kogeda, välja öelda ja minema saata. Elu jooksul kogetud traumad, alla surutud tunded ning välja ütlemata sõnad on tekitanud ühiskonna kus konflikti, draamat, ahnust, omavahelist võitlust ja võistlust peetakse normaalseks. Ise loome enda reaalsust ja samal ajal imestame et miks ühiskond on lõhestunud.

Pärdikviiruse üks suurimaid trikke on see, et ta genereerib pidevat konflikti ja draamat inimeste vahel. Samuti tekitab ohvrimustrit. Selle asemele et inimene otsiks lahendusi probleemile iseenda seest süüdistatakse välismaailma ning teisi. Oleme ise loonud süsteemi kus kasvatame oma lapsi üles võistluse ning pideva võrdluse tingimustes. Koolis pead olema tugev igas aines, muidu ei vasta ette antud normidele. See kes suudab rohkem fakte meelde jätta on targem. Oma peaga mõtlemine ning loomingulisus ei ole oluline. Naabrist parem on sügavalt sisse juurdunud muster. Raha nimel oleme unustanud inimeseks olemise väärtused.

Kui inimesed on omavahel ja välise maailmaga pidevas võitluses, siis on indiviidil keeruline pärdikviiruse tegevust läbi näha. Oleme enamuse ajast autopiloodil, aga arvame ekslikult et oleme iseenda mõtete peremees. Tõele ja pärdikviirusele au andes ongi seda keeruline läbi näha. Veelgi keerulisem sellest seisundist välja tulla, aga õnneks mitte võimatu.

Lõhestunud ja konfliktidest läbi imbunud ühiskond

Üks levinud, raskekujulisem ja hetkel tugevalt üleval olev konflikt mida pärdikviirus punub on konflikt tavamõtlejate, teisiti mõtlejate (vandenõuteooriad) ja vaimsete vahel. Tavamõtleja arvab et enamasti kõik mis elus ja ühiskonnas toimub on nii nagu massmeedia ja riik seda presenteerib. Ei kahtle eriti mitte millegis mida tõe pähe presenteeritakse ning kutsub teisiti mõtlejaid ja vaimseid ullikesteks. Teisiti mõtleja küsib küsimusi ja kahtleb selles mida ametliku infona presenteeritakse. Arvab et süsteemide taga on käputäis niiditõmbajaid ning enamus inimesi ehk tavamõtlejad on kui pimedad lambad, kes ei taha näha ega tunnistada et inimkonda manipuleeritakse. Vaimsed omakorda leiavad, et on toimumas laiem ärkamine iseenda tõele ja olemusele ning kõik mis toimub on vajalik. Osades seltskondades tundub et oodatakse mingit välist abi kes tuleb ja tõstab inimkonna kuldajastusse mida on ennustatud. Vaimsed kuuluvad ka pigem sinna kategooriasse kes kahtlevad valikuselt selles mida ametliku tõena presenteeritakse. Teisiti mõtlejad on omakorda vaimsete teemadega rohkem kursis.

Antud teksti eesmärk ei ole võtta seisukoht kellel on õigus vaid viidata reaalsusele, et konflikt möllab ühiskonna igal tasandil. Seni kuni eksisteerib võitlus erinevate inimgruppide vahel, seni kuni kutsume üksteist ullikesteks ja lammasteks, on pärdikviirus võitnud. Igapäevaseid suuremaid ja väiksemaid konflikte on palju, alates eestlaste ja venelaste integratsioonist kuni selleni, et kas peaks ühte raudteed ehitama. Rääkimata pidevatest kodustest ja sõprade vahelistest konfliktidest.

Kogesin ise tugevasti konflikti hiljuti kui avaldasin 5G teemalise mõtiskluse. Selle eesmärk oli tõstada ohukoht, et 5G osas ei ole arvesse võetud paljude arstide, bioloogide ja keskkonnateadlaste arvamust ja pakkusin välja, et seniks kuni ei ole konsensust tuleks projekt peatada. Leian et tervis ja keskkond on oluline ning kõik mis neid mõjutada võib tuleks hoolikalt läbi kaaluda. Katsusin olla vaatleja positsioonil. Selle tulemus oli see, et sain palju positiivset tagasidet nendelt kes olid nõus (kahtlejad enamlevinud teoorias) ning kõvasti vastuargumente ja naeruvääristavat tagasisidet nendelt kes ei nõustunud (need kes usuvad et enamlevinud teooria on ainuõige tõde). Mõistsin et konflikt on imbunud ka teadusesse ning eri valdkonna teadlased ei taha üksteise arvamust tunnistada ja näha. Selle asemel et üritada mõista, toimub üksteise ignoreerimine ning maha tegemine. See kogemus näitas selgelt kuidas pärdikviirus toimetab minus endas, teaduses ning inimestes, et tekitada konflikti.

Sama on toimumas praeguses k-viiruse olukorras, kus suur osa inimesi ehk tavamõtlejad usuvad et see viirus on äärmiselt eluohtlik ja ranged meetmed on õiged seni kuni viirus kaob (massmeedia versioon). Teisiti mõtlejad arvavad, et see viirus pole nii ohtlik kui presenteeritakse, globaalne hüsteeria on üle võimendatud ning taustal toimuvad muud varjatud agendad, sealhulgas inimvabaduse ja õiguste piiramine (alternatiivmeedia versioon). Kolmas pool ehk vaimsed leiavad et praegu on toimumas suurem Teadvuse laienemise protsess ning olukord on üldises mõttes vajalik, et igaühel oleks võimalus ja aeg iseendasse vaadata. Nii mõnigi tavamõtleja on hakanud küsitlema, et kas võib juhtuda et isolatsiooni pikaajalised tagajärjed majandusele, tervishoiule ja sotsiaalsüsteemile on kordades hullemad kui asi väärt on. Vaieldakse statistika üle, mida saab väga erinevalt tõlgendada. Näen kuidas see olukord tekitab sõprade ja tuttavate seas sotsiaalmeedias tugevaid erimeelsuseid. Loodan et kui kodukaevikutest välja lastakse, siis sõprus on säilinud. Valitakse tugevalt pool ning konflikt on õhus. Pärdikviirus on eesmärgi saavutanud.

Suuremal või vähemal määral ollakse ühiselt nõus sellega, et poliitiline süsteem ei toimi. Sõltub sellest kes parasjagu võimul on. Tegelikkuses iga partei probleemid on samad ja pole vahet kes võimul on. See süsteem ei saagi toimida kuna on üles ehitatud vastandumisel, konfliktil ja ära panemisel. On omavahelised kokkulepped ning parteipoliitika mida peab ajama. Hiljutine minister Kaimar Karu väljavahetamine on hea näide, kus neutraalne ja hästi hakkama saav osapool selles süsteemis pikalt vastu ei pea. Valimisnimekirjad ilmestavad seda olukorda. Kui kellegagi tehakse parem kokkulepe, siis ei oma varasemad kokkulepped enam tähtsust. Võidab see kes suudab valimiste ajal rohkem katteta lubadusi anda ning teisi parteisid maha teha. Selles süsteemis ongi konflikt sisse kirjutatud. See on pärdikviiruse kõrgem pilotaaž.

Leian et poliitikute näol on tegemist valija mõttemaailma võimendatud peegeldusega. Nii igas demokraatlikus riigis. Näiteks paljud ameeriklased ilmselt saadaks mehhiklased riigist välja. Trump ehitaks müüri. Eestis on selle hääle esindajaks EKRE, kes saadaks hea meelega välja kõik immigrandid isegi kui inimene toob riigile ja ühiskonnale kasu. Iga partei esindab mingit ekstreemsust ja vastandub teisiti mõtlejaga. Jääb mulje et keskteed ühe partei siseselt ja ühiskonna tasandil peetakse võimatuks. Peab valima poole ja erinevate kehvade valikute vahel. Mulle tundub et ka see arusaam on pärdikviiruse manipulatsioon.

Jääb vaid teoretiseerida et kas poliitikasse satuvadki sotsiopaatiliste kalduvustega inimesed või muudab inimest manipulatiivne süsteem, mille oleme loonud. Seni kuni inimesed on konfliktis ja vaieldakse tühiste asjade pärast nagu näiteks kes kellega abielluda võib, siis ei saa toimuda poliitilises süsteemis mingit muutust. Näiteks valimisnimekirjade kaotamist, vastandumise lõppemist või suunda otsedemokraatia suunas. Rahvas ei toimi kui ühtne löögirusikas, et nõuda ja viia sisse tegelikult olulised muudatused. Parteid endale kahjulikke otsuseid ei tee. Tänu pidevatele konfliktidele oleme andnud ära oma jõu ning kaotanud ühtsuse. Kui rahvas tuli ühtselt ja koos Balti ketti ning laulma, siis saime vabaks.

Teadvustan, et see tekst ei pruugi olla kõige populaarsem, kuna paljastab pärdikviiruse iga inimese peas. See on tegelikult üleskutse igale inimesele, et vaadata iseendale ausalt otsa ning jälgida kuidas pärdikviirus avaldub enda tegevuses, mõtlemises ning sõnavõtus. Vaadelda iseennast, et mis asi see on mis paneb ühte versiooni pimesi uskuma ning näpukesed kibekiirelt sapiseid kommentaare ja vastuseid kirjutama või mõtlema, kui on arvamus, mis ei ühti minu arvamusega. Mis asi see pärdikviirus on mis tekitab konflikti, lõhestab ühiskonda ning on nakatanud iga inimese? Mulle tundub et enne kui ei ole tervenemine toimunud iga inimese peas ja mõtlemises, siis ei tule ka lõplik tõde päevavalgele kes me päriselt oleme ning mis siin Maa peal tegelikult toimub.

Minu mõtiskluse eesmärk ei ole valida poolt, vaid tuua välja valus asjaolu – oleme unustanud oma tõelise olemuse ning oleme langenud pärdikviiruse pantvangi. See on minu arust meie ühiskonna kõige suurem probleem. Oleme iseenda kontrollimatute sundmõtete, traumade ja hirmude vanglas. Seni kuni eksisteerib konflikt inimeste vahel, seni ei toimu suuremat ühiskondlikku muutust. Me oleme hõivatud üksteise materdamisega, et isegi ei märka mis päriselt oluline on. Seni kuni võitleme üksteisega valitseb pärdikviirus.

Mida sellises olukorras ette võtta, kuhu oleme ühiskonnana sattunud?

Olen pärdikviiruse trikke iseenda puhul viimased paar aastat, aga eriti tugevasti viimased 9 kuud jälginud kui olen üksi seljakotiga rännanud, palju looduses viibinud, igapäevaselt kuni 8 tundi mediteerinud ning tegelenud sisekaemusega. Läbi selle olen jõudnud järeldusele, et ainuke väljapääs siit olukorrast on see, kui iga inimene võtab iseenda eest täieliku vastutuse. Mitte keegi ei aita meid siit olukorrast välja kui ainult meie ise. Iga inimene peab tegelema ainult iseeenda sisemaailma muutmisega, mitte maailma muutmisega kohast kus sisemaailmas möllab pärdikviirus.

Mulle tundub, et see mida näeme valesti välises maailmas, algab meist endist. Väline on sisemaailma peegeldus. Juurpõhjus on iga inimese peas. Vahet pole mida keegi usub ja kellele vastandub. Seni kuni eksisteerib konflikt iseendas ja inimeste vahel, seni ei toimu tervenemine välises maailmas. Pärdikviiruse läbinägemisega algab tervenemine. Kindel soov ja julgus lõpuni minna, et tõde iseenda päris olemuse kohta välja selgitada on see mis on ravim.

Kui toimub sisemine transformatsioon ehk pärdikviirus nähakse läbi ning võetakse kontroll iseenda mõtete üle, siis hakkab avalduma tõde iseendast ning maailmast milles elame. See oleks mastaapne teadvuse ja inimkonna arengu hüpe. Olukorrast kus oleme oma mõtete orjad hakkame olema iseenda reaalsuse teadlikud kujundajad läbi teadliku ja fokuseeritud mõtlemise ning puhta teadvuse seisundi. Nii saame toimida kui ühtne ja kokkuhoidev ühiskond.

Praktilisema poole pealt tuleks koheselt hakata pähe tekkivaid uitmõtteid ja hinnangute andmisi jälgima ning kategoriseerima pärdikviiruse mõttena. Mitte samastuma iga mõtte ja hinnanguga mis pähe tuleb. Võtma vaatleja positsiooni kõiges mis pähe tuleb ning mis ümberringi toimub. Pärdikviirus ei ole sinu tõeline olemus. See on manipulatsioon, mille eesmärk on teha sulle võimalikult keeruliseks oma mõtete üle kontrolli võtmist ning iseenda tõelise olemuse nägemist.

Kui seda teksti lugedes on sul peas mõte, et see mida ma just loen on jaburdus, siis tea et ka see on pärdikviiruse väljendus. Pärdikviiruse kõige suurem hirm on tema toimemehhanismi läbi nägemine ja ausalt tunnistamine, et enamus pähe tulevaid mõtteid ei ole minu enda teadlikult valitud mõtted. Kui seda piisavalt kaua teha, siis toimub meele rahunemine ning enda tõelise olemuse läbi nägemine. Toimub tervenemine alustades igaühest ja lõpetades kogu ühiskonnaga.

Et meel kiiremini rahuneks, siis ongi inimkond välja mõelnud erinevat tüüpi istuvad või lamavad meditatsioonid. Hästi toimivad ka erinevad hingamispraktikad, näiteks Pranayama hingamine. Et toimuks püsiv muudatus teadvuse seisundis, siis tuleks mediteerida ja teha hingamisharjutusi iga päev alates tänasest. Eriti hea kui lisada juurde igapäevane aktiivne tegevus võimalusel värskes õhus. Päikese käes looduses viibimine ja Maaga ühendumine on inimese kõige effektiivsem ravim kõikidele haigustele. Mediteerida ja hingamisharjutusi on väga hea teha looduses või metsas.

Seega käesoleva teksti oluline eesmärk on radikaalne üleskutse igaühele alustada igapäevase meditatsiooni praktikaga. Samuti teadvustada, et meditatsioon ehk hetkes olemine ehk fokuseerimine konkreetsele käsil olevale tegevusele peaks olema pidev meeleseisund. Elu toimub ainult praeguses hetkes. Kohalolus on täielik isiklik ning kollektiivne vabadus pärdikviiruse mõjutustest. Võiksime jõuda ühiskonnana nii kaugele kus kui küsida “mis kell on?”, siis esmane instinktiivne vastus on “nüüd”. Ainult praeguses hetkes olemine tagab läbiva rahuseisundi ning omavaheliste konfliktide lõppemise.

Mõned praktilised nõuanded

Alustuseks sobivad kõige paremini juhendatud meditatsioonid (guided meditation) või keskendumine teadlikule hingamisele ja mõtete jälgimisele lühema perioodi jooksul, et tegevus oleks fokuseeritud (20-30 minutit). Peamised edu faktorid on fookuse säilitamine valitud objektile (hingamine, mõtete vaatlemine), keha lõdvestumine ning pähe tulevate uitmõtete kohene lahti laskmine kui need teadvusse ilmuvad. Vaatle mõtteid nagu jõevoolu, mis tuleb ja läheb.

Tee oma eeltöö, et teha selgeks millised on peamised meditatsiooni viisid ning soovitused. On olemas erinevaid rakendusi mis aitavad alustamisel. Ise õppimine ja kogemine on sellel osas kõige õigem tegevus. Igaühele sobib erinev lähenemine. Oluline on sisemine soov ja tahe pärdikviiruse haardest vabaneda. Aja möödudes tuleks perioodi pikendada ning kuulata järjest rohkem iseenda sisetunnet, mis juhendab õigete praktikateni mis on just sulle hetkel vajalikud.

Oluline on mediteerida iga päev, isegi kui pärdikviirus paneb mõtte pähe, et miks ma seda teen. Sama vastutöötamine toimub siis, kui läheme trenni või loodusesse ehk teeme midagi mis meile kasulik on. Tihti tekib pähe mõte, et ei viitsi ja miks ma seda teen, aga pärast on alati hea olla. Pärdikviirus ei soovi, et tema tegevust läbi nähakse ja teeb endast oleneva et oleksid maksimaalselt laisk, lodev ja ebakindel. Nii on lihtsam sind manipuleerida ning hoida sundmõtete ja konfliktide pantvangis. Eriti oluline on mediteerida praegusel segasel ajal, kuna see aitab hoida rahuseisundit. Sisemise rahu ning lõdvestumise hoidmine aitab kergusega läbi minna igast raskest olukorrast.

Aitäh sulle kes sa juba tegeled iseenda sisemaailma korrastamisega ning ka sulle kelle jaoks pole see seni oluline olnud, aga loed seda teksti. Igaühe panus on oluline. Praegune aeg on väga hea aeg sellega alustamiseks ning tegelemiseks. Ainult koos saame siit olukorrast välja tulla. Palun levitame armastuse, vabaduse ja rõõmu sõnumeid. Kui on vaja midagi öelda või vastuolulist infot jagada, siis teeme seda rahumeelselt. Kui keegi avaldab sinule vastuolulist infot, siis lase minna. Ei ole vaja alati reageerida ja vaidlusse laskuda. Üritame üksteist mõista, mitte hukka mõista. Olgem tänulikud et meil on sõbrad ja perekond kellega koos olla ja igasuguseid ideid jagada.

Kui leiad et seda isikliku vastutuse võtmise, rahu ning ühtsuse sõnumit võiks laiemalt jagada, siis palun tee seda. Kuigi kirjutatud kujundlikult ja lõbusas võtmes, siis leian et on tegemist sügavmõttelise ühiskonna peamise probleemi kirjeldusega. On olemas diagnoos, milleks on autopiloodil opereeriv haavatud naabrist parem meeleseisund, mis on loonud lõhestunud ning konflikte tekitava ühiskonna. Oleme eemaldunud südame järgi elamisest. On olemas ravim, milleks on igaühe isikliku täieliku vastutuse võtmine enda vaimse seisundi, mõtete ning väljaütlemiste eest läbi sisekaemuse ning meditatsiooni.

Minu soov on, et jõuaksime ühiskonnana ühtsusse ja üksteise mõistmisse!

#üksrahvas

Ivo Malm

Vaata ka: ivomalm.com