“Joogateaduse kohaselt elame me hetkel kali yuga’s ehk ajastul, mil vaimsed väärtused on kõige madalamad ning negatiivsed jõud ja energiad võimendatud. Mina isiklikult mõistan seda selliselt, et inimesed elavad praegu suures armastusenäljas. Läänemaailmas on füüsiline nälg statistiliselt kindlasti kordades vähenenud võrreldes meie esivanemate saatusega ja suur osa ühiskonnast ei kannata selle all. Küll aga on kordades kasvanud armastusenälg,” kirjutab portaalis GoodNews joogaõpetaja Karolin Tsarski.

Vaatasin hiljuti dokumentaalfilmi “Rootsi armastuse teooria“. Filmi lõpus toodi näide ühest arstist, kes oli kolinud Rootsist Eritreasse. Tema hinnangul on Rootsis inimesed materiaalselt jõukad, aga vaimselt vaesed ja tema arvates on see hullem kannatus kui Eritrea materiaalne vaesus ja vaimne rikkus.

Vaimne või hingeline rikkus ei ole loomulikult ainult seotud armastusega. Kui me räägime armastusest, siis me räägime teadvusetasandist, mis on seotud anahata ehk südametšakraga. Sealt edasi on veel kõrgemaid sagedusi ja teadvuseseisundeid, aga tänapäeva inimesele on lihtsam ja praktilisem rääkida armastusest, sest see on natuke lähedamal ja arusaadavam meie praegusele kali yuga-ajastule omasele teadvusetasandile ja justkui see järgmine samm, see teadvusetasand, kuhu me võiksime siin planeedil Maa pürgida. Loomulikult kui sa sinna jõudnud oled, läheb teekond edasi, aga seda ma siinkohal ei käsitle.

Armastus on suur sõna. Kui ma räägin armastuse puudumisest, ei viita ma sellele, kas sul on elus romantiline partner, kas sa tunned, et su vanemad sind armastavad, kas sa tunned armastust oma laste vastu või kas sul on armastav sõprusringkond. Need on sotsiaalsed suhted.

Ma räägin armastusest enda sees. Ma räägin seisundist, mida sa koged. Me ei näe asju nii, nagu need on, vaid nii, nagu me ise oleme. Me saame anda ainult seda, mis meis endis on. Kui näed maailmas koledust, viha, vaenulikkust ja laskud ise sinna sagedusele ja hakkad ise ka seda väljendama, siis on see armastuse puudumine. See on justkui appikarje, see on valu, see on kannatus. Ja ma kindlasti ei räägi siin ka sellest, et paned roosad prillid ette ja võtad positiivse keep smiling-suhtumise, kus kõik on hästi. See on tihtipeale enesepete ja mitte armastuseseisund. Sisemine kannatus jätkub hoolimata välisest naeratusest.

Paar aastat tagasi perega restoranis istudes purskas minu vanaisa korraga välja väga vihase ja vaenuliku kommentaari minu tellitud taimetoidu kohta. Ma olin segaduses, haavunud ja solvatud. Kuna ma olin aga joogaga tegelenud, siis pärast esmast minu suunas tulnud negatiivset sagedust, millest ma tundsin ennast puudutatuna, vaatlesin ma olukorda. Ma vaatasin vanaisa ja nägin, kui raske tal on. Tema tervis oli väga-väga halb, tal valutas igalt poolt, tal oli halb ja paha ja ta oli täis nii palju kannatust ja valu, et ainuke leevendamisstrateegia oli seda välja pursata. Siis tal hakkas kergem. Minus tekkis tohutu kaastunne ta vastu ja samas ka tänulikkus, et minu elus on jooga, mis on võimaldanud mul õppida negatiivsete sageduste ja kannatustega harmoonilisemalt hakkama saama. Temal seda võimalust elus ei olnud.

Kuidas reageerida vaenulikkusele?

Esimese asjana tuleks meeles pidada, et see, mida teine teeb, on tema karma. See, kuidas sina reageerid, on sinu karma.

Ma toon paar isiklikku inspireerivat lugu elust enesest. Ma elasin ja õppisin ülikoolis Londonis. Seal oli mul partner, kes oli pärit Nigeeriast. Lapsena oli teda palju füüsiliselt väärkoheldud, kuna tal ei olnud kasuema soosingut. Tavapäraseks karistuseks lõikas kasuema žiletiga talle nahale haavad ja raputas peale tšillit. Need haavad olid tal endiselt. Noorena saatis isa ta Londonisse, kuid kui poeg soovis raamatupidamise asemel muusikat õppida, ütles ka isa temast lahti ja jättis 13-aastase poja üksi Londoni tänavatele, lõigates ära kõik toetused ja sidemed. Ma mäletan selgelt ühte situatsiooni, kus minu arust teda ühes töökontekstis väga ebaõiglaselt koheldi. Minu esimene reaktsioon oli: “Miks sa neile vastu ei võitle? See ei ole aus! See on ebaõiglane!“ Tema vastus on üks inspireerivamaid õpetusi minu senises elus: “Isegi kui kõik maailma inimesed teevad halba, siis mina teen ikka head.“

Ma kolisin pärast ülikooli Hispaaniasse. Esialgu läksin sinna ühe vabatahtliku projekti raames, siis töötasin natuke ja siis alustasin vabatahtliku praktikat ÜRO põgenikeorganisatsioonis, mis oli täiesti tasustamata. Seega jõudsin ma mingi hetk situatsiooni, kus mul raha enam ei olnud, oli vaid krediitkaart, mille võlalimiidini ma veel jõudnud ei olnud ehk sain veel miinusesse omadega minna. Kohtusin sellel hetkel ühe Kuuba noormehega, kes teadis täpselt, et teen vabatahtlikutööd ja elan veel natukesest krediidist, mida pank võimaldab. Ühel päeval ta helistas ja palus, et ma laenaksin talle raha, kuna tema isa suri ja tal oli vaja sõita matustele. Ma võtsin kogu summa pangakontolt välja, andsin kõik ära. Rahakotti jäi 5 eurot. Ta pidi raha tagastama järgmisel päeval. Ma ei saanud seda tagasi ei järgmisel päeval, ei kuu aja pärast ega mitte kunagi. Kuudeviisi ta ainult lubas, et ta tagastab selle. Mina uskusin, ma rääkisin kõikidele sõpradele: teate, sügaval sisimas on ta hea inimene, ma tean, et ta on sügaval sisimas hea inimene. Kõik on. Ausõna on. Mu sõbrad vaatasid mind kui naiivitari. Ma sain poole aasta pärast teada, et ta tegelikult on varas, ta räägib seda lugu regulaarselt, et petta raha välja. Kordades oli ta lubanud kokku saada ja kordagi, kui ma olin ajaliselt planeerinud, ta kohale ei ilmunud. Mingil hetkel ma pettusin: kas tõesti on võimalik, et maailmas ongi olemas nii pahatahtlik inimene? Minus kerkisid negatiivsed emotsioonid ja päris siiralt ma soovisin kättemaksu.

Ma sattusin ühe tervendaja juurde ja ütlesin, et ma ei oska hakkama saada negatiivsete emotsioonidega selle inimese suhtes. See tervendaja vastas: “Kas sa mõistad, kui suur on selle noormehe armastusepuudus, et ta niimoodi käitub?“ Mind valdas tänulikkus elu ees, mu vanemate ees, et mul on nii armastust täis ja imeline elu olnud, et ma ei pea tegema selliseid valikuid, mis põhjustavad teistele kannatusi. Ma lahkusin tervendaja juurest täis kaastunnet selle noormehe vastu. Ma tahtsin teda kallistada, teda hoida, talle anda kõike seda armastust, millest ta puudust tundis. Tema kannatas ju kordades rohkem kui mina.

Andestamine

Andestamine on üks võimsamaid ja olulisemaid praktikaid, mida toovad välja väga paljud vaimsed õpetajad, alustades meie Eesti armsast Luule Viilmast, kes ei väsinud rõhutamast andestamise olulisust. Buddha on öelnud, et iga kord, kui me andestame, killuke kurjust planeedilt kaob. Seega on meie vastutus andestada. Hawaii kultuuri üks võimsaid tervendamispraktikaid ho’oponopono toob välja neli põhilist lauset: “Palun vabandust, palun andesta mulle, tänan sind, ma armastan sind.“

Võimas õpetus tuleb ka Jeesuselt: “Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad, õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi! Ja nii nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile! Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis lahkust te selle eest ootate? Isegi patused armastavad neid, kes neid armastavad. Ja kui te teete head neile, kes teile head teevad, mis tänu te selle eest ootate? Isegi patused teevad sedasama. Ja kui te laenate neile, kellelt te loodate tagasi saada, mis tänu te selle eest ootate? Ka patused laenavad patustele, et nad samavõrra tagasi saaksid. Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! Olge armulised, nagu teie Isa on armuline!“ (Lk 6:27-36)

Milarepa on tunnustatud kui Tiibeti üks kõrgeim valgustunud meister. Ta sündis jõukasse ja toredasse perekonda, kuid kui tema isa suri, siis sugulased võtsid ära kõik ja taandasid nad orjastaatusesse. Milarepa ema soovis kättemaksu ja palus pojalt, et see selle teostaks. Milarepa läks õppima musta maagiat ja tappis selle abil 35 sugulast. Seejärel adus ta sügavalt oma viga ja asus äärmiselt pühendunult vaimsele teekonnale. Kuna ta oli nii rängalt elus eksinud, pidi ta karma puhastamiseks väga palju teekonnal kannatama. Milarepa on öelnud, et kõikidest õpetajatest ja gurudest, kes tal elu jooksul olid, on ta kõige tänulikum sugulastele, kes nende peret noorena vääralt kohtlesid, sest läbi selle raske intsidendi sai ta niivõrd jõulise ja tungiva soovi valgustumiseni jõuda.

Kuidas jõuda oma südames armastuseni?

Mina olen tänulik, et minu teekonda on toetanud jooga ja tantraõpetused ning ma kogen tänu nendele armastuseseisundit. Vahel on minult küsitud, kas ma arvan, et kõik inimesed maailmas peaksid tegelema joogaga. Minu vastus on, et ei, kindlasti mitte. Aga igaüks võiks leida oma viisi, kuidas äratada oma süda, et vabaneda kannatustest.

Oluline on see seisund leida enda seest. Kui sa oled armastuses, siis kannatusest saab kaastunne. Alati on hea, kui oled võimeline vastu võtma konstruktiivset kriitikat, kuid kindlasti ei ole sinu vastutus endasse vastu võtta teiste inimeste madalaid energiaid, viha, hirmu, vaenulikkust. See on nende armastusepuudumine, seda tuleb mõista, tunda neile kaasa ja saata neile armastust. Paluda neile õnnistust. Palvetada, et neil hakkaks kergem.

Me peame olema samas väga ausad enda vastu ja tähelepanelikud vaimsel teekonnal, et see ei oleks jällegi võltspositiivsus või enesepete. Puud tuntakse selle viljade järgi. Kui sul on väljakutsuv situatsioon, siis kas sa reageerid nagu iga teine, laskud vihasse, vaenulikkusesse ja kättemaksu? On sinu valitud vaimne praktika seega tõesti jõudnud sügavale sinu sees ja äratanud armastuse?

Seega on oluline leida see seisund enda seest. Vaimsel teekonnal teeme esialgu ehk elustiilis muudatusi: valge suhkur asendub tooršokolaadiga, õlu kombucha’ga, ööklubi ekstaatilise tantsuga, poppmuusikakontsert väelauludega, tavaseksuaalsus taoistliku või tantristliku seksuaalsusega. Jah, tervise seisukohast on see kindlasti harmoonilisem ning mingi hetk võime tunda ennast õnnelikuma ja tervemana. Kuid palun pane tähele, et meelemehhanism õnne välisest otsida on täpselt sama. Endiselt sõltud sa välisest, nüüd lihtsalt tervislikumalt, ent põhimõtteliselt on su seisund sama. On sisemiselt toimunud tõus kõrgemale sagedusele? Märka, ole enda vastu aus ja kui sa ise ennast ei näe, küsi kelleltki teiselt, keda usaldad ja kes suudab objektiivset tagasisidet anda.

Minu igahommikune praktika

Mind äratab hommikul laul, ja samuti on see Püha Franciscuse rahupalve tekst minu altaril, mille sõnad on järgnevad:

Jumal, tee minust rahuvahend.

Kus on vihkamist, las ma külvan armastust.

Kus on haavumist, las ma külvan andestust.

Kus on kahtlust, usku.

Kus on meeleheidet, lootust.

Kus on pimedust, valgust.

Ja kus on kurbust, rõõmu.

Jumalik meister, palun võimalda,

Et ma ei otsiks niivõrd olla lohutatud, kui lohutada.

Olla mõistetud, kui mõista.

Olla armastatud, kui armastada.

Sest andes me saame

Ja andestades andestatakse meile

Ja suremises sünnime me lõplikku ellu.

Joogaõpetajana oled sa Kõrgema Teadvuse teener, teener inimestele. Seega ütlen ma igale lugejale siiralt südamest: “Sa oled võrratu. Mina ei ole mitte keegi.“

Karolin Tsarski

Allikas: GoodNews

Fotod: erakogu