Inimese eneseareng on läbi ajaloo olnud esialgu valitute privileeg. Täna saavad aga kõik inimesed ennast arendada nii palju, kui vähegi soovivad. Kaidi Karilaidi valdkond on Access Consciousness. “Access Consciousness on hulk tööriistu. Nagu head, kvaliteetsed, tugevad tööriistad. Kui neid kasutad, siis see muutumine, niinimetatud areng on plahvatuslik, lõbus, kiire,“ räägib Kaidi.

Tooge üks näide enda puhul seoses selle meetodiga. Mis on muutunud plahvatuslikult kiirelt?

Number üks asi on see, et tehnikaid on maailmas väga palju. Kõik viivad teadlikkuseni enesearengust. Osad on nii-öelda muutumis-, loomistehnikad ja osad on hästi kiired ja mida aeg edasi, seda kiiremaks lähevad.

Ma lõpetasin 2012. aastal Holistika Instituudi ja selleks hetkeks oli minu loomiskiiruseks see mina, kes ma päriselt olen. Jõudsin staadiumisse, kus regressiooniteraapia oli minu jaoks aeglane, teiste jaoks mitte.

Ütlesin endale, et peab olema veel midagi, mis on kiirem. On väga palju tehnikaid, mis loovad sama, lihtsalt tehnika peab sobima. Access on tõesti nagu välk ja pauk. Ma olen inimene, kes ei viitsi jokutada. Mu elu on kuidagi väga lihtsalt muutunud kiiresti. Elu ei ole selline, et alguses üks asi ja siis teine asi ja küll ma siis kunagi valmis saan.

Inimesed arvavad, et see on praegu üks elu ja kui ma ennast arendan, siis ma pean jõudma kuhugi. Aga see on tohutu suur asi, mida inimesed valesti määratlevad. Sa ei saa kunagi valmis. Kui sa selles protsessis pole kohal, siis oled kogu aeg kuskil puudulik. Küsi ja sulle antakse. Näiteks ma tahan, et mu ellu tuleks rohkem rõõmu või mis on nõutav, et see olukord muutuks. Ja kui ma seda küsin, siis energeetiliselt see küsimus annab mulle kohe selle energia.

Kui õigesti küsida ei oska, siis võib muutuda ka halvemaks?

See on ka üks asi, mida inimesed vääriti mõistavad ja kasutavad. Kui elus pole miski hästi, siis muutus võib olla väga ebamugav. Kui soovid kiiret muutust, siis universumil pole sellist asja, et annab maasikad vahukoorega. Teadlikkuses ei eksisteeri ühtegi hinnangut. Kõik lihtsalt on ja kui küsid midagi oma ellu, siis see võib olla midagi nii suurt, et sa pole veel seda ära tundnud. See hakkab alles kujunema selleks, mida sa tegelikult küsid.

Kui tundub, et oled madalseisus, küsi endalt küsimus: mis on selles õiget? Oleme otsinud vigu ja saame siis end süüdistada, et näe, ma olen täielikult vigane. Hakkame probleeme lahendama, kuigi tegelikult probleemi pole. Arvan, et see oli viga, ent tegelikult oli kingitus, mida ma polnud sellel hetkel võimeline valmis vastu võtma. Iga valik, mida oled teinud elus, on kavandatud tooma sind sellesse punkti, kus sa praegu oled. Vaata, kus sa oled praegu. See pole vale koht.

Mis on esimene asi, millest muutust alustada?

Kõige lihtsam küsimus: mida ma soovin? Milline mu elu peaks välja nägema? Kui sa seda pole enda jaoks selgeks teinud, pole sa ühegi vastusega rahul. See ei tähenda, et sa pead määratlema, mis asjad seal sees. Määratle lihtsalt, milline. Kirjelda seda endale või kirjuta see üles. Kui sa oled sellega ühele poole saanud, siis see kohe ei pruugi tulla, aga küll lõpuks tuleb. Sa tead seda, aga pole endale seda kunagi lubanud, sest sa ei teadnud.

Järgmisena tuleks küsida, mis on nõutav, et see elu mulle ilmuks, ja märgata, mis on need võimalused, mida sa saaksid valida, et see elu ilmuks. See ongi seesama koht, mitte midagi rasket. Me oleme arvanud, et seal peaksid olema kindlad kokkulepitud sammud, mida tegema peaks. Ei, need on sinu sammud ja sina üksi tead. Üks asi, mis meid kohutavalt pidurdab, on eneseareng. Inimesed otsivad, arvavad, et algul tuleb lahendada need probleemid ära, et siis saab isiklikus arengus olla edukas. Sa ei pea seda tegema. Sa saad lihtsalt valida ja tahta teistsugust elu, sest su energia läheb probleemi lahendamiselt loomisele.

Julgete ümber lükata müüdi “Tee tööd, siis tuleb ka armastus ja edu“?

Täiega jah. Kõigepealt vaadake, mis tähendused on pannud ühiskond töötegemisele. Kui palju on seal taga definitsioone. Kui sa ütled kellelegi “tee tööd“, siis ma ütlen sulle “tee tööd“. Võtame kogu ühiskonna. Mis energia tekib kohe sõnaga “töö“? Raske, sest see on mingi kohustus.

Meie olemus on tegelikult kerge, aga me anname töötamisele raske tähenduse. Töötamine tuleks muuta mittetöötamiseks. Mis siis, kui töötamine võib olla lõbus? Töö traditsioonilises mõttes on see, et ma teen midagi, mida tuleb teha. Seal taga pole ühtegi rõõmuhetke. Tööd saab teha tohutult palju lenneldes, hõisates, tantsides, lauldes, energiabaasilt, aga ainult siis, kui sa päriselt tead, mida sa tahad oma ellu luua.

Ära sea oma elu kokku kohustusest, rutiinist, sellest vaatenurgast, mida ühiskond arvab. Ära tee tööd selliseks, et sa pead raha teenima, maksma kinni oma elu, ostma endale aega, et elada. Mina tahan, et mu elu oleks maagilisem. Ma soovin võluhetki, seiklusi. Vii elu punkti, kus sind ei huvita see, kui keegi tuleb sind arvustama. Ütle aitäh neile. Mis sellest, kui see minu jaoks töötab?

Olete kohtumistel ülisärav. Samas ei ole teil raske välja öelda, et täna on fucked-up (lörri läinud – toim.) päev. Kuidas suhtute sellise kergusega elades probleemidesse, rasketesse hetkedesse? Mida teete neil hetkedel sellist, mida saavad ka teised õppida?

Kui mul on hull probleem, siis ma tean, et see probleem ei ole tõeline. See on lihtsalt üks energia ja see intensiivsus, mis järgneb, ei pea üldse mulle kuuluma. Toon ühe näite. Mul oli paar päeva tagasi selline seisund, et ma tõesti mõtlesin, et ma suren ära. Mul oli füüsiliselt nii raske. Ma kogu aeg mõtlesin, kellele see kuulub, sest ma olen teadlik, mis see on. Ma ei teinud seda valeks. Kõik need tunded, mis mu seest üles tulid ja mida mu keha koges – ma olin sellega.

Kui sul on laps haige, siis sa ei tee seda valeks, sa ei ole hirmunud, vaid sa oled sellega, teed talle pai. Mina olin ka endaga nii. Ma võtsin selle vastu. Ma tean, et mu keha annab informatsiooni millestki välisest, millestki, mida ma ise loon ja loodan.

Nagu ma ütlesin: muutus pole alati mugav. Universum serveerib sulle alati kõike seda, mida sa oled võimeline käsitlema ja mitte üks gramm rohkem. Ma teadsin, et universumil on mingi oma plaan, serveerib mulle midagi kõrgema hüvanguks. Ma ei teinud seda seisundit valeks, vaid lasin kõik välja, lubasin sellel olla ja ühel hetkel hakkas see muutuma.

Järgmisel päeval selgus, et ühel mu sõbral on jäänud viimane päev elada. Järelikult ma olin totaalselt ühenduses temaga. Seega ma tahan teile öelda, et palun ärge tehke mitte ühtegi energiat tõeliseks, et issand, nüüd on midagi lahti. Niipea kui seda teete, hakkate hoidma sellest kinni ega saa seda muuta.

Kuidas alustada hommikut ja lõpetada õhtut Accessi vaatenurgast?

Kõik, mis ei lase sul kergusega luua, on sinu enda määratlused iseenda ja oma elu kohta. Loobu igal õhtul magama minnes kõikidest määratlustest selle kohta, kes sa oled. Hommikul ärkad ja küsid endalt küsimuse, kes ma täna olen ja milliseid suursuguseid seiklusi ma täna kogeda saan. Vaata, mis toimuma hakkab.

Küsitles Monika Kuzmina / GoodNews

Fotod: erakogu