Õnnestumised ja ebaõnnestumised käivad elus käsikäes, paraku on meie maailmas normaalne tunnistada vaid neid esimesi, teisi püütakse tavaliselt peita, eriti veel teiste inimeste eest. Portaali Sisekosmos eestvedaja ja koolitaja Kaido Pajumaa avaldas mõned päevad tagasi artikli oma isiklikest ebaõnnestumistest ja pakume seda ausat ja julget mõtisklust lugemiseks teilegi.

Sisekosmoses kumiseb tühjus. Viimane artikkel minu sulest ilmus seal 17. aprillil. Kaks kuud vaikust. Lisaks sellele, et ise selle üle imestan, on selle kohta uurinud ka mitmed lugejad küsides, mis on juhtunud?

Vaimne populism

Sisekosmos sai alguse minu isiklikest otsingutest 2006. aastal, kui mu firma pankroti äärele jõudis ning aasta hiljem pankrotistuski. 2006 oli väga raske aasta, sest olin nii emotsionaalselt kui majanduslikult põhja jõudnud. Ja lisaks kõigele oli mu ego väga palju haiget saanud – olin ju tahtnud olla see ilus, rikas ja edukas poiss, aga lõpetasin tegelikult haleda läbikukkumisega.

Ja siis see juhtus. Ma komistasin Õpetaja otsa. Kahjuks ei ole ma Ralfiga juba aastaid suhelnud, mis aga ei tähenda, et tema õpetused minus tänaseni vastu ei kajaks. Just Ralf oli see, kes mind mediteerima ja endasse vaatama pani.

Aga sellest ei piisanud. Muutused meie sees ei toimu lihtsalt nii kiiresti, mistõttu hakkasin üha enam rääkima ning kirjutama sellest, kuidas ma ideaalis oleksin soovinud elada, mõelda ja olla. Tegelikkus ei olnud aga see, millest ma kirjutasin. Loomulikult ei saanud ma sel hetkel sellest aru, sest meie mõistusel on kalduvus luua meist kui persoonist igasugu “lugusid”, misjärel me nendesse kinni jääme. Kuna inimestele Sisekosmose kirjutised meeldisid, juhtuski, et hakkasin ühel hetkel uskuma, et olengi selline, nagu artiklites kirjutasin. Kahjuks ei olnud see aga tõsi. Ma soovisin see olla, ja ma pingutasin, et selleks saada, aga ei saanud tänaseni. Ka täna olen jätkuvalt oma negatiivsete mõtetega sageli hädas ja ka emotsioonid ei ole veel kõik kontrolli all. Ehk siis võib öelda, et ma ei ole selle 8 aastaga eriti palju edasi liikunud.

Kui Sisekosmos 2008 alustas, oli see põnev ja uudne lugemine paljudele. Isegi, kui see tootis lihtsalt päevast päeva vaimset populismi, oli see tuhandetele inimestele innustuseks ja andis lootust, et elu muutmine paremuse suunas on võimalik. Ongi. Täna on aga Eesti vaimset populismi äärest ääreni täis. Raamatud, kursused, filmid, blogid jms toodavad päevast päeva üha uuesti ühte ning sama sõnumit – ole õnnelik juba täna. Miks see sõnum tänaseni nii hästi “müüb”? Sest kellelgi ei õnnestu see lõplikult vist. See on nagu “Saladuse” raamatuga, mis on tänaseks müünud 1 000 000 000 + koopiat – see lubab kõikidele seda, mida ta oma elult soovib. Kahjuks ei ole ka see lubadus lõpuni pidanud.

Eriti kurioosseks muudab asja veel lihtne fakt, et üldjuhul on vaimse populismi tootjad ise kõige õnnetumad. Just nii nagu olin ise Sisekosmost tootes kõige suuremas segaduses, tean täna isiklikult mitut autorit, kes ilusaid sõnumeid toodavad, aga tegelikkuses suures tühjuses elavad. Mis on see vibratsioon, mida nad tegelikult välja saadavad?

Kui ma ei oleks Sisekosmoses veel 2 aastat tagasi näinud 700+ lugejat päevas, arvaksin, et ainult negatiivset, aga täna tean, et kõik need kirjutajad teevad tänuväärset tööd. Isegi, kui nad ise ei suuda elada nende väärtuste ja tõdede järgi, millest kirjutavad, annavad nad iseendale ja lugejatele lootust. Ja lootust on meil kõikidel vaja. Olen saanud viimase 6 aasta jooksul kümneid kirju inimestelt, kes on mind nende elu muutmise eest tänanud. Tegelikult pole ma ju kellegi elu teadlikult muutnud – ma kirjutasin lihtsalt sellest, mille poole püüdlesin. Kui keegi selle baasil päriselt oma elu korda sai, on see vaid rõõm.

Tõde on liiga lihtne 

Tegelikult piisab kõikide probleemide lahendamiseks ühest tõest – Elule täielikult alistumisest, sest asjad ei ole niikuinii meie kontrolli all. Kahjuks ei suuda me seda aga teha. Peale 2011 aastal toimunud teadvuse laienemise isiklikku kogemust tean Tõde, aga ei suuda selles püsida. Tean omast kogemusest, et see kõik on illusioon ja see kõik toimub meie “peas”, aga see ei tähenda, et mentaalsus ning emotsionaalsus taas kontrolli ei võtaks. Tõde on liiga lihtne, et selles püsida.

Usun, et just see on peamine põhjus, miks enam nii palju ei kirjuta. Ühelt poolt ei taha toota enam vaimset populismi, mis tegelikult kedagi ei aita (või äkki siiski aitab), ja teiselt poolt ei ole veel lõplikult ka ise vabanenud, et seda teistega jagada. Millest siin siis kirjutada?

Kaido Pajumaa

Allikas: Sisekosmos

Foto: sisekosmos.ee