Foto: lonerwolf.com

Olgem ausad. Enamik inimesi soovib kogeda armastust. Heakskiidu ja kiindumuse kogemise janu on meie DNA-sse sisse kodeeritud. Ilmselt pole midagi muud maa peal (välja arvatud ellujäämisinstinkt), mis oleks niivõrd tugev ja esmane kui igatsus armastuse järele. Me vajame ühtekuulumist, enda armastatuna tundmist. See kõik on normaalne. See on imeline, põnev ja isegi ekstaatiline teekond, mida me kõik varem või hiljem käime. Kuid mis juhtub, kui me armastuse otsingud… on täidetud alateadlike motiividega? Mis juhtub, kui me otsingud tulenevad hirmu ja vältimise kohast, küsib Lonerwolf.

Vastus: me kannatame

Kuid me ei koge lihtsalt tavalist kannatust. Me läbime tsüklilisi kannatusi, mis tähendab, et kordame samu mürgiseid mustreid ikka ja jälle. Teisisõnu, kui armastussuhe ei hajuta meie tähelepanu meist endast piisavalt kaugele, hüppame laevast välja. Lõpetame suhte. Püüame leida kedagi uut, kes täidaks seda tühimikku. Niipea kui suhe muutub „igavaks“ või hirmutavaks, lahkume. Ja tsükkel algab taas.

Miks kasutame armastuse otsingut iseenda eest põgenemiseks? Sest nii on meid väikesest saadik harjutatud. Kasvades pandi meid uskuma, et romantiline armastus on suurim eesmärk. Meile loeti muinasjutte, kus prints ja printsess armuvad ning abielluvad. Kui palju kordi mäletad lauset “…ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni”? Veendumused romantilise armastuse ümber juurdusid sügavalt meie habrastes noortes meeltes. Armastuse otsimise ideed tugevdati läbi Hollywoodi filmide, raamatute, ajakirjade, pop-laulude ja isegi enesearengu seminaride abil. Meid on lapsepõlvest saati sisuliselt ajupestud nägema seda kui ainuõiget teed õnnelikuks saamiseks.

Teine põhjus, miks me kasutame armastust kui põgenemise tööriista, on see, et sellega tuimestame ja väldime oma valu. Armunud seisundis olek on ju nii võrratu. Puhas ekstaas – ja isegi palju kauakestvam kui narkootikumid. Elu tundub siis maagiline ja kõik tundub võimalik. Rõõmu lained uhavad meist üle ja me tunneme end palju kõrgendatuma ja joobnuna. Armumine on ju uskumatult ülev seiklus. Kuidas saakski selline kogemus saastuda?

Meie tegelikud motiivid rüvetavad salamisi kogu kogemust

Ja me ei pruugi algul isegi teadlikud olla sellest. Armastust otsides kasutame seda kui põgenemisemehhanismi, mis muutub meie narkootikumiks ja aitab tuimestada valu. Kogu kogemus odavneb, kuna suhte toimimiseks seatakse tingimusi: “Sa pead tegema mind õnnelikuks ja piisavalt mind mu enese valust ja tühjusest eemale juhtima, et see toimiks.” Kui seda tingimust ei täideta, hakkab suhe hapnema, lagunema.

Inimene on üsna leidlik sisemise valu, raevu, üksinduse ja tühjuse eest põgenemisel. Ükskõik mis – peaasi, et see hoiaks eemal tema tähelepanu sellest. Populaarsed näited on toit, telekas, kuulujutud, draamad, seks, pidutsemine, töönarkomaania, sotsiaalsed sidemed ja muidugi narkootikumid ja alkohol. Kuid kõige „säravam“ nendest on armastuse otsimine. Otsing, mis lubab “elada õnnelikult elu lõpuni” ja seeläbi lahendada kõik meie probleemid. Oh, ja armastust oma põgenemisvormina kasutades saate lisaks ka sotsiaalse heakskiidu. Kui mugav…

Armastus on tundlik teema ja paljud eelistavad elada rohkem fantaasiamaailmas kui tegelikkuses – millest ma saan aru. Kuid armastust ei tasu kasutada põgenemisvormina. Kui soovid tõeliselt kogeda autentset ja küpset armastust, soovitan väga sügavalt mõelda selle artikli teemal ja küsida endalt: “Kas ma kasutan armastuse otsimist, et põgeneda iseenda eest?” Ole uhke selle julge sammu astumise üle. Ausus on armastuse puhul (ja põhimõtteliselt kõige muu puhul elus) parim, mida saad teha.