Armastusest räägitakse nii palju, et ka parimal juhul hakkab varem või hiljem pea ringi käima. Aga mida tähendab armastus sinu jaoks, küsib Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

Eile märkasin enese mõtteid armastusest kõige kõrgemal tasandil, milleks on “tingimusteta armastus”. Tingimusteta armastus tähendab lubamist kõigel olla just nii nagu see on. Tingimusteta armastus viitab universaalsele Looduse armule, mis lubab kõigel olla just nii nagu see on.

Oled sa kunagi tundunud siirast tänulikkust millegi eest, mis sinu elus aset leiab? Kui oled, siis tead, kuidas nendel hetkedel silmad pisaraid täis valguvad ja me enda ümber piiritut armastust kogeme. See ei ole kellegi armastus meie suhtes, vaid me kogeme hetkeks Looduse ülimat armu, mis lubab sellel kõigel juhtuda. Kahjuks on see tunne üldjuhul hetkeline.

Just Looduse arm on see, mida tingimusteta armastuseks nimetatakse. Kõik meie maailmas juhtub Looduse armust, lubades nendel sadadel ja tuhandetel miljarditel olenditel olla just nii nagu nad on. Nende hulgas ka inimesed, kes aga kahjuks oma egoistlike ootustega teiste suhtes end sellest armust ära lõikavad, ning tingimusteta armastuse asemel kogu aeg millestki puudust tunnevad.

Siiski oleme ka meie mõnikord armulised. Näiteks oma laste suhtes oleme absoluutselt armulised, lubades nendel olla just need, kes nad on. Seetõttu ütlemegi, et kogeme laste suhtes tingimusteta armastust. Mõnikord oleme aga armulised isegi oma vaenlaste suhtes, andestades nendele teod, mis meile haiget tegid. Üldiselt oleme armulised ka oma kaaslaste suhtes, lubades nendel olla enam-vähem sellised, nagu nad on. Kuid hetkel, mil lõppeb me arm – me ei luba tal enam olla, kes ta on, vaid nõuame temalt midagi muud –, lõppeb tegelikult ka armastus.

Võtteski aluseks armastuse kui armu, jõuame lähemale sellele, kuidas me inimestena tegelikult oma kaaslasi armastada võiksime. Nagu Loodus lubab armust kõigel juhtuda (sest ta armastab), võiksime ka meie inimestena oma armust lubada kaaslastel olla just need, kes nad on (sest me väidame ju, et armastame neid). Armastuses ei saa olla omanditunnet, liigseid ootusi, nõudmisi, manipulatsiooni ja vägivalda, sest kõik need röövivad meie armulisuse, meie armastuse.

Armastamine sellises kontekstis ei tähenda siiski, et peame kõigega leppima, mida teine teeb. Vaba armastuse peamine tööriist on dialoog ja üksteise kuulamine, mille tulemusena tekib armastajatel alati valik – kas ma suudan ja soovin teise ootusi täita või mitte? Kui suudan või soovin, teen seda armastusest ja austusest lähtuvalt. Kui ei suuda või ei soovi, jääb teisele valik, kas jääda või minna.

Vabas armastuses kehtib ainult üks reegel – armastajad teevad või jätavad tegemata asjad ainult austusest ja armastusest lähtuvalt. Kui me lubame oma kaaslastel olla ja teha kõike (isegi teise inimesega magada), ei tee nad seda, sest nad armastavad ja austavad meid. Kui me aga oma kaaslasele selle keelame, ei armasta me teda enam, sest oleme kaotanud tema suhtes oma armulikkuse – jumaliku omaduse lubada teisel olla just see, kes ta on, ja kogeda seda, mida ta vajab.

Armukadedust vabas armastuses ei ole, sest armukadedus viitab kadedusele teise inimese armu suhtes. Kui minu kaaslasele meeldib keegi teine, olen ma kade tema armulikkusele kellegi teise suhtes. See ei ole aga jumalik, vaid egoistlik. Öeldakse küll, et kui oled armukade, järelikult armastad, aga tõde on hoopis mujal – kui oled armukade, siis sa mitte ei armasta, vaid omad.

Kas sa suudad kedagi nii palju armastada, et oled tema suhtes armuline sõltumata, mida ta teeb? Me ei oma mitte kedagi. Meil on valik inimesi armastada ehk olla armuline nende suhtes, või neid muuta. Armastus muudab meid jumalikuks, sest armastus meie endi suhtes pärineb sealt. Teiste muutmine muudab meid aga inimlikuks, sest oleme harjunud mõtlema, et omame teisi inimesi.

Allikas: Sisekosmos

Foto: wallpapertoon.com