“Ma olen näinud vanu metsateid, mis saja aastaga ka kinni ei kasva, kuigi keegi pole seal ammu käinud,” räägib Raplamaa metsanaine, mesinik Eha Metsallik. “Ega ei saagi aru, kuidas see võimalik on. Aga kui vaatad üles, siis mõistad, et puud hoiavad inimeste kunagist rada alles.” Eha usub puude tarkusesse ja ütleb, et kes looduses ringi liigub, saab aru, et igal puul ja igal metsal on oma nägu ja tunne. See käib ka nende puude kohta, kes tegelikult põõsana kasvavad.

Kõige lähemal on inimesele kodu juures kasvavad puud. Eha Metsallik ütleb, et puud teevadki inimestele kodud.

“Ma kaua ei saanud aru saarepuust, kes meie kodu juures kasvab,” jutustab Eha. “Kui lugesin Luule Viilma raamatust, et saar on koduhoidja, sai asi selgeks. Nii mitu korda on välk temasse sisse löönud, aga sellega ta ju kaitsebki me kodu, et püüab välgu kinni.”

Ta räägib kui endastmõistetavat asja, et kask on tark, mänd annab kindlustunnet, ja et kui inimesel on oma puu, kellega tihedalt suhtleb, võib juhtuda, et inimese surma järel ka tema puu kuivab.

Energeetilised väljad

Millega aga seletada seda tunnetuslikku sidet?

“Igal puul on oma energeetiline keha ja iga inimene on ka energeetiline keha,” kirjeldas puude ja inimeste suhtluspinda ühel metsaomanike õppepäeval Viljandimaa metsakonsulent Tiina Viir.

Sealsamas näitas ta, kuidas peale tunnetamise on või malik puu energiavälja ka täpsemini määrata.

Selleks hoidis Tiina Viir kaelast võetud kaelaehet puule lähenedes rippes sirgelt ette sirutatud käes. Teatud hetkel hakkas ehe paela otsas ringe tegema, mis siis näitas puu energeetilisse tsooni jõudmist.

Teades puuliigi energiavälja ulatust, on Tiina Viiru sõnul võimalik selgitada, kas puu on terve, kuna kahjustatud puu energeetilise keha tsoon väheneb. Tollel õppepäeval määras ta metsaomanike silme all ühe pihlaka energiavälja raadiuseks 2,5 meetrit. “Selle puu tervis ei ole hea, sest pihlaka energiaväli on tavaliselt viis meetrit,” rääkis Viir.

Oma määramismeetodini jõudis naine just sedakaudu, et ühel eluperioodil hakkas puude energiaväljasid tunnetama. “On olukordi, kus puud saavad aidata inimese energeetilist seisundit parandada,” ütles Tiina Viir, kes põgusalt meenutas oma tee algust, kui pargis jalutades tammede energia just nagu ise ta juurde tuli.

Puud kui tervendajad

Kui tänapäeva erametsades ringi käia, tuleb nii Tiina Viiru kui Eha Metsallikut uskuda – ongi nii, et ikka ja jälle räägivad metsaomanikud, kuidas neil on tekkinud oma metsas teatud puudega kontakt. Kas mõni puu on inimest otseselt aidanud või on puu juurde minnes lihtsalt kogetud lähedust, nagu oleks kokku saadud vana tuttavaga.

Puude abi inimesele ehk puuteraapia on valdkond, millest puude energiaga seoses on kõige rohkem räägitud ja kirjutatud. Otsapidi ulatub teema vanarahvatarkuseni ja teistpidi internetifoorumitesse, kus inimesed kirjeldavad oma kogemust. Näib, et puude tervendavasse võimesse uskujaid on Eestis uskumatult palju.

Ühe ülevaatliku kokkuvõtte puuteraapiast leiab Ain Raali raamatust “Teekond taimede taha”, kus on märgitud, et puud võivad mõjustada inimese seisundit ning tervist koguni neljal moel: füüsilisel, emotsionaalsel, meelelisel ja hingelisel tasandil.

Suurima energiapotentsiaaliga puuks peetakse tamme, räägib rahvatarkus ja ka Ain Raali kokkuvõte. Tammele järgnevad okaspuud (eriti mänd), siis vaher, kask ja pihlakas. Tamme energia on “kerge”, männi energia “raske”, kask annab energiat aga vaid neile, kes on temaga sõbraks saanud…

On energiaandjad ehk doonorpuud ja nn vampiirpuud, kes võtavad energiat, kuid see ei tähenda “halbasid” puuliike, vaid seda, et need puud (nt haab, pappel, pihlakas, sirel) võivad inimeselt haigusi ära võtta.

Internetiportaalides (seemnemaailm.ee, Anastasia foorum jt) minnakse puuteraapia vallas lausa üksikasjadeni. Kirjeldatud on, mis kellaajal mis puuliik kõige aktiivsema energiaväljaga on. Loetletud on doonor- ja vampiirpuud ning hädad, mis puhkudel kelle poole pöörduda. Ühes portaalis õpetatakse, kuidas juba kahe meetri kauguselt tuleb hakata puule end tutvustama. Leiab õpetusi, kui mitu minutit vampiirpuu juures haigusest vabaneda ja kui mitu pärast seda doonorpuu juures uut energiat saada…

Mainitud on, et mitte iga puu ei võta iga inimest vastu, vaid see suhtlus sõltub nii konkreetse puu kui konkreetse inimese energiaväljast. Hoiatatakse, et puu tajub kõiki inimese mõtteid…

Õpetatakse ka, et inimene ei peaks puu juurde minema alandlikult paludes, vaid võrdväärsena: mul on sulle ettepanek vahetada energiat…

Tundest sentimeetriteni

Kuivõrd jutud puude energiaväljadest on kogemuslikud ja kuivõrd on väljad tegelikult olemas? Selgub, et maaülikoolis on neid tõesti ka füüsikaliselt mõõdetud.

“Seni on teemale lähenetud hüpoteetiliselt, tunnetusteooria seisukohalt,” ütleb maaülikooli õppejõud Viljo Viljasoo, tuues näiteks paljud kirjutised, kus tundlikumad inimesed on kirjeldanud oma kogemust, ning vanarahvatarkuse, kus peegeldub vanemate põlvkondade kogemus.

Nüüd on maaülikoolis Viljasoo juhendamisel tehtud magistritöö, kus puude väljasid spetsiaalselt mõõdeti. Välja olemasolu leidis kinnitust. “Selgus, et elusast puust kevadel, kui mahlad liikuma hakkavad, moodustub kuni poole meetri raadiuses auramoodustisi, mis kujutavad endast udupeeneid piimjaid ribasid,” kirjeldab Viljo Viljasoo. Kui puu sügisel uinakusse jääb, see väli kaob, ja puu ümber on aurakihti näha vaid paari sentimeetri ulatuses.

Tööks kasutati spetsiaalset katseseadet, millega mõõdeti puude välja ionisatsiooni, õhu elektrostaatilisust. Lihtsustatult öeldes uuriti osakesi, mida puu õhku eritab, mõõdeti nende pluss- ja miinusioone.

Kui püüda Viljo Viljasoo jutu põhjal ette kujutada, mis siis puu ja inimese vahel toimub, peaks kujutlema hapnikku eritavat puud ja süsihappegaasi välja hingavat inimest, kes esiteks vajavad teineteist, ent teiseks võivad mõlemad olla kas pluss- või miinusioonse väljaga või hoopis nn kameeleonid. Sellest sõltub nende sõprus, vastastikune jahedus või hoopis mitteklappimine.

Näiteks kuusk eritab plussioone ja mänd miinusioone. Miinusioon peaks andma inimesele elujõudu ja plussioonne väli peaks võtma valu ära. Samas on inimesi, kes hoopis plussioonselt kuuselt energiat saavad.

Peale maaülikoolis selgitatud ionisatsiooninäitajate on puu välja võimalik iseloomustada pendli abil vibratsioonitaseme näitajaga. “Tabelite järgi, põhimõtteliselt samamoodi, nagu mõõdetakse energiasambaid,” räägib pendliasjatundja Rein Hanstein, kes pole spetsiaalselt eri puuliikide väljasid mõõtnud, tähelepanekud on tulnud muude mõõtmistega.

Kõige vägevam väli on Hansteinigi sõnul tammel. “Ka nende puude väljad on suured, kes kasvavad energiasambal,” räägib Hanstein. “Hästi võimsad on veesoontel kasvavad kased, aga nende väli ei pruugi suur olla.”

Igaüks tunneb isemoodi

Kui proovida kogu kuuldu põhjal puude väljasid iseloomustada, võiks välja pakkuda, et kõige kitsam on puu ümber olev füüsiline nii-öelda elektroväli, millest vibratsiooniga iseloomustatav (pendel, kaelaehe) väli on laiem. Kõige laiem võib olla see väli, mida inimesed kogevad tunnetuslikult. See peaks tunda olema ka talvisel ajal.

Mis näitajaga mõõta tunnetust? “Pole võimalik. Millega mõõdate näiteks seda, kui tunnete, et keegi selja tagant teid vaatab,” ütleb Irje Karjus, keda tuntakse puude- ja loodusetundja Metsamoorina. “Pealegi on see igaühel väga isemoodi –ühed tunnetavad puid tugevasti ja teised ei tunne õieti midagi.”

Irje Karjus usub, et suhtlust puudega mõjutab see, mida inimene selle puu kohta teab – rahvasuujutud, lapsepõlve muinasjutud, mälupildid, kõik emotsioonid kokku pluss kogemused, kui on kasutatud näiteks pajukoort, pärnaõisi vms.

Kui emotsioone ja kogemust pole, on tunnetuse tõenäosus väike.

Viljo Viljasoo räägib eraldi vanadest mõisaalleedest, mis on targasti rajatud – õiged puuliigid ja selline allee laius, et kõik kokku moodustavad ühtse välja, mis jalutajale inimesele hästi mõjub. Hiljem on loodusest kaugenenud inimesed hakanud eksima. Näiteks linnadesse rajatud kastanialleed, mis inimestele hästi ei mõju ehk millega, nagu Viljasoo ütleb, on tekitatud vale elektrokliima.

Allikas: Maaleht

Toimetas: Meeli Seermaa