“Kui su fookus on kõigel sellel, mida sul ei ole ja mida sa ei oska, siis tunned sa pidevalt hirmu elu ees,” tõdeb Holistilise Instituudi terapeut Katariina Liisa Martens, kes soovitab inimestel tegeleda oma tahte treenimisega ja vaimu äratamisega.

Mida teie terapeudina isiklikust väest rääkides silmas peate?

Kui inimesed räägivad väest, siis sageli nad ei mõtle, millega on tegemist. Inglise keeles on sõna power, mis eesti keelde ümber panduna võib tähendada nii võimu, jõudu, tugevust, mõjujõudu kui väge. Eesti keeles on igal neist sõnadest oma tähendus ja kasutamise koht. Kaunis sõna vägi on teiste seas eriline, see on midagi enamat kui lihtsalt jõud, võim või tugevus. Vägi tähendab maagilist jõudu, võimu või tugevust. Jõud, võim või tugevus avalduvad välismaailmas, vägi on aga seotud sisemaailmaga. Sa võid kaotada võimupositsiooni, varanduse või kehalise jõu, aga isiklik vägi on sisemine vägi ja see on miski, mida keegi sinult ära võtta ei saa.

Kuidas inimesed oma sisemist väge peaks kasutama?

Väeka inimese suhe iseenda või eluga on see, et mina olen mina. Kui sa austad ennast ja su enesehinnang on paigas, siis oled iseseisev ja sõltumatu ning sa ei vaja teiste inimeste pidevat heakskiitu. Kui su fookus on kõigel sellel, mida sul ei ole ja mida sa ei oska, tunned pidevalt hirmu, et sa pole piisav. Hirmud takistavad kontakti isikliku väega ning elu tundub siis tühi ja sa ise mõttetu. Kui sa aktsepteerid ennast sellisena nagu sa oled ning oled tänulik kõige eest, mis sul on, ületad sa oma Mina arengut takistavad barjäärid ja muutud võitmatult vägevaks.

Ehk on siinkohal heaks näiteks sportlased, kes ühest küljest küll kehalist jõudu treenivad, aga tipud panevad rõhku ka vaimsele väele. Mida ja kuidas sportlaste eluteelt õppida?

Spordi või muus vallas edukas inimene teeb midagi teisiti kui mitteedukas inimene. Psühholoogias kasutusel olev mõiste “kontrollikese“ aitab seletada, kuidas inimesed kalduvad põhjendama oma edu või ebaedu. Sisemise kontrollikeskmega inimene usub, et sündmused, nii head kui halvad, juhtuvad tema enda valikute, tegevuse või tegematajätmiste tulemusena. Kui kontrollikese on väljaspool, usub inimene, et tema elu juhitaksegi väljastpoolt. Ta arvab, et temast endast suurt midagi ei sõltu, et tal pole kontrolli oma elusündmuste üle, need toimuvad kas juhuse või saatuse tõttu. Kontrollikeset aitab väljast sisse nihutada oma tahte ja isikliku väe tunnetamine – mida tugevam on omaenda tahe, mida suurem on omaenda vägi, seda väiksem on sõltuvus välisest.

Kas tahet on võimalik treenida?

Ilma tahteta ei suuda me mitte midagi ellu viia ja seepärast on just tahe ₋ meie isikliku väe alus ₋ siin kesksel kohal. Tahe võimaldab oma käitumist juhtida ja suunata, seada eesmärke, et rahuldada oma soove ja vajadusi. Tahe aitab pingutada eesmärgi saavutamise nimel ja ületada teel olevaid takistusi. Kui sa teed midagi tahte kaasabil, st tahtlikult, siis tajud, et sina isiklikult kontrollid seda, mis toimub. Ilma tahteta pole isiklikku väge. Isiklik vägi saab kasvada tahtelise, mitte impulsiivse käitumise toel. Kui inimene elab tundega “Minu tahe ei loe!“, on tema kontrollikese väline.

Inimese oma tahe võib olla peidetud nii sügavale, et tal pole õrna aimugi sellest, mida ta ise tahab ja tegelikult vajab. Selle juured viivad lapsepõlve: meid kõiki on rohkem või vähem treenitud kuulekateks ja reeglitele alluvateks. Kui lapse oma tahte väljendamise tulemuseks oli noomimine, karistus, armastusest ja tähelepanust ilmajätmine, häbistamine või isegi keretäis, otsustabki laps oma tahte alla suruda, tagasi tõmmata, ära peita. Selles vallas „hästi treenitud“ inimene teeb elus kõike seda, mida ta arvab, et ta peab tegema ja imestab, miks elu talle rõõmu ei paku.

Seega elurõõm on võimalik taas üles äratada?

Tahte teemaga teraapias tegelemine viib meid taas lapsepõlve, esimese kuuenda-seitsmenda eluaasta ning vanemate-laste suhete juurde. Väikelapse käitumine on impulsiivne, ta alles õpib oma impulsside ohjamist tahte abil. Kui tugevaks tahe saab, sõltub kasvatusest. Tahte teema käsitlus kasvatuse valdkonnas on vastuolusid täis. Vastandlike kasvatuspõhimõtete skaala ühes otsas on autoritaarne kasvatus, korra ja distsipliini nõudmine ning teises otsas vabakasvatus, kus lapsele piire ei seata ja talle antakse täielik vabadus.

Piire, piiranguid ja reegleid on lastele kindlasti vaja õpetada. Aga oluline on õpetada nii, et vaatamata vigadele, mida laps teeb, tunneks ta end ikkagi väärtuslikuna ja armastatuna. Keelamine ja karistamine ei hävita lapse oma tahet, kui seda tehakse ilma viha, põlguse ja alandamiseta. Kui laps on tundnud, et teda armastatakse, et ta on väärtuslik, tunneb ta, et maailm on heatahtlik ja seda võib usaldada. Tal on kindel pind jalge all, ta suudab iseennast toetada ja omaenda tahet avastada. Seda loomulikku arengut saab toetada jälgides, et lapse minapilt oleks positiivne ja elujaatav.

Kui inimene tunneb ennast rahulolematuna või tundub talle, et temast ei sõltu mitte midagi, kust tuleks pihta hakata, et sellest üle saada?

Mina terapeudina usun siiralt seda, et meie otsuste-valikute põhjused on kuskil minevikus ja et neid on võimalik muuta. Inimese väe ülesleidmimine on üks olulisemaid punkte. Kui inimene on saatuse või elu ohver, siis kui palju ta oma elu üldse elab? Teraapia eesmärgiks ja mõtteks on positiivsetele muutustele kaasaaitamine kliendi sisemaailmas ja tema elus. Kui inimese tahe on nõrguke, siis vaatamata arusaamisele, mida tal on vaja muuta, ei suuda ta seda teha.

Põhimõtteliselt me vastutame kõik kõigi eest. Kõik meie ümber toimuv on kuidagi meiega seotud ja me saaksime seda muuta. Kas ja kuidas peaksid lapsevanemad oma lastega käituma?

Kuidas leida kompromiss nende kahe äärmuse – autoritaarse ja vabakasvatuse – vahel? Kombineerides neid kahte äärmust ei tule samuti head nahka, sest kes küll oskaks öelda, milline on paras annus distsipliini või paras annus vabadust. Selleks, et lapse tahe saaks areneda meisterlikkuse poole, tuleb kasvatuse fookus nihutada teise kohta – väljast sisse. Kui kasvatus õpetab last iseennast distsiplineerima, jääb kontrollikese lapse enda sisse. Kõige aluseks on lapse sisemine väärtussüsteem. Kui täiskasvanud vaid nõuavad, ähvardavad ja karistavad, ei arene lapsel sisemist kontrollisüsteemi. Talle on vaja selgitada, miks nii ja mitte teisiti. Ta peab ise tunnetama, mis on halb ja mis on hea.

Diana Whitmore kirjutab: “Tõeline tahe on võime leida omaenda seadus iseenda seest, olla põhjus, mitte tagajärg.“ Lapses on loomulik vajadus tunda end sõltumatuna. Juba kaheaastane võib öelda „Mina ise!“ ja nohisedes pikka aega pusida, et ise endale riideid selga või sokke jalga panna. Transpersonaalse ja humanistliku suuna psühholoogid usuvad, et igal inimesel on sisemine tung suurema sõltumatuse poole, suurema individuaalsuse poole ja soov iseennast reguleerida ja suunata. See tung saab areneda ja ilmneda, kui teda armastatakse, tema eest hoolitsetakse ja kui tal on eluterve eneseväärtustunne.

Täiskasvanud inimene, kelle sees on laps piltlikult öeldes ära kustutatud, tunneb ennast allasurutuna. Mismoodi see inimene saab ennast ise aidata, et saada oma väega uuesti kontakti, taastada eneseusku?

Pakun välja harjutuse, mille eesmärgiks on tahet võimendada. Kui oled tekitanud motiveeritud ja positiivse meeleseisundi, saad asuda harjutama. Kõigepealt kujutle neid olukordi, mil su nõrk tahe on sulle kahju teinud. Tee neist olukordadest nimekiri. Lase tunnetel, mis nende olukordadega on seotud – häbi, rahulolematus, hirm, süütunne – esile tulla. Seejärel kujutle kõiki neid häid asju, mida tahe võib sulle anda, kogu kasu ja rahuldust, mis sulle ja teistele võib sellest tulla. Pane need eelised kirja. Tunneta kujutlustega kaasnevaid tundeid – rõõmu, uhkust, julgust. Siis kujutle iseennast tulevikus tugeva ja kindla tahtega tegutsemas, suhtlemas, ihaldatud eesmärke saavutamas. Vali oma nimekirjast need olukorrad, mis varem olid negatiivse kogemuse allikaks ja kujutle end nüüd neid lahendamas.

Teine samm on sellise kirjanduse lugemine, mis toetab su otsust end arendada või filmide vaatamine. Sobivad julgustava, optimistliku, dünaamilise sisuga teosed, mis ergutavad eneseusaldust ja innustavad tegutsema. Loe aeglaselt, täie tähelepanuga, märgi ära lõigud, mis kõnetavad. Suurepärane materjal on väljapaistvate inimeste elulood. Hea soovitus on: Tegutse vaikuses! Alguses ära räägi sellest kellelegi, et sa oma tahet treenid, nii hoiad kogu vajaliku energia enda juures.

Kust tuleb üldlevinud arvamus, et negatiivseid tundeid ei ole sobiv välja näidata?

Meie kultuuris jagatakse tunded tihti kahte kategooriasse: “head” ja “halvad”. Rõõm/õnn, armastus ja kirg on head tunded. Hirm, viha, kurbus, häbi ja süütunne on aga halvad. Iseenesest ei ole see üldse halb jaotus – see on lihtne ja selge. Tunded on nagu valgusfoor – hea tunne on roheline tuli ja halb tunne punane tuli. Neil hetkedel, kui sa tunned head tunnet, on sinu jutt, mõte ja tegu sinu sügavama olemusega, sinu hingega kooskõlas.

Tegelikult me ei saa liigitada tundeid positiivseteks ja negatiivseteks. Kõik tunded on meile vajalikud ja igal neist on oma sõnum. Tunnete teadvustamine ja nende väljendamine ei tähenda seda, et tunded võtavad võimust ja tumestavad mõistuse. Vastupidi – kui sa tundeid alla surud, neid ei teadvusta ega väljenda, võid sa käituda väga ebamõistlikult.

Psühhoterapeut John Bradshaw on tunnete allasurumist võrrelnud püüdega ujuda, hoides samal ajal suurt rannapalli vee all. See tähendab, et ühel hetkel kaotad ikka kontrolli ja tunne lupsab pinnale. Kui allasurutud tunnete surve läheb suureks, lähevad need ootamatult, vastu su enda tahtmist, kontrolli alt välja ja sa reageerid väga emotsionaalselt, oled kas väga kurb, maruvihane, hingepõhjani solvunud või parema meelega vajuksid häbi pärast maa alla. Tahtes sedamoodi rohkem või vähem maa alla vajuda, teed sa ennast oluliselt vähemväekaks kui tegelikult oled.

Mis lugu selle häbiga siis ikkagi on? Kust see tuleb ja miks me nii palju häbeneme?

Häbi on õpitud tunne. Esimest korda tunneme häbi kui keegi, tavaliselt täiskasvanu, meid ootamatult kritiseerib. Igaühel on oma kujutluspilt sellest, missugune ta tahaks olla. Kui selgub, et ta tegelikult ei olegi selline, tunneb ta häbi. Häbi on väga valus tunne ja ta paneb meid varjama ja peitma kas suuremaid või väiksemaid osi iseendas. Kui väikesed lapsed häbenevad, varjavad nad oma nägu. Täiskasvanud tõmbuvad endasse, teistest eemale.

Häbi puhul tunned end väärtusetuna, tühisena, alandatuna. Sa pole kellegi armastust väärt. Häbi kahjustab suhteid. Kuni kannad endas häbi, pole võimalik tõeline lähedus, sest sa kardad olla see, kes oled. See on väga valus tunne ning sageli maetud nii sügavale, et inimene pole selle olemasolust teadlikki. See, mida sa teiste eest püüdlikult varjad, kaob lõpuks ka su enda vaateväljast. Sa pole enam terviklik, osa sinust on kaotsi läinud.

Kuidas siis häbi halvavat mõju vähendada ja end tervendada? Häbi aitab sul leppida oma inimliku ebatäiuslikkusega. Sa pole täiuslik, seitse surmapattu teeb sind inimlikuks! Armasta iseennast. Armastus iseenda vastu on suurim tervendaja. Sa oled ekslik ja ebatäiuslik, kuid sa arened, sa oled teel täiuse poole. Vaatamata oma puudustele oled sa juba täna armastust väärt.

Kas hirm on ka kuidagi kasulik?

Hirm aitab sul ennast vajadusel kaitsta, hoides sind sattumast olukordadesse, mis võivad olla eluohtlikud. Ta hoiab sind tegemast hulljulgeid otsuseid. Tema sõnum on: peatu, valmistu, kogu teadmisi ₋ ja siis õigel hetkel tunnista endale: „Ma kardan! Aga ma teen seda siiski!“ Võime õelda, et hirm on treener, kes tahab, et sa teeksid tööd ja näeksid vaeva. Hirm võib halvata, aga hirm võib aidata end kokku võtta ja kõik oma ressursid välja panna.

Kuidas hirm sind treenib? Näiteks hirm ebaõnnestumise ees on väga tavaline. See takistab ette võtmast uusi asju, paneb riskimisest hoiduma, takistab arenemist, elus edasi liikumist. On ju vahe, kui sa enne ütlesid „Ma ei saa!“, nüüd aga uudishimulikult „Milline on järgmine samm? Mis saab edasi?“ Kui sa elad nii, et näed kõiges potentsiaali ja arenemisvõimalust, pole miski võimatu.

Mis tunne on viha? Kuidas seda mõtestada ja ennast teenima panna?

Viha annab märku, et midagi vajab muutmist. Võime õelda, et ta on meie kütus, mis annab jõudu, et enda ja oma vajaduste eest hoolt kanda, et muuta seda, mida on vaja muuta. Viha on liikumapanev jõud, mis aitab meil muutuda ja kasvada ja oma eesmärkide poole liikuda.

Seega tunded on normaalse elu normaalne osa?

Tunded aitavad sul elus läbi erinevate olukordade navigeerida. Kuidas sa muidu aru saad, kas see või teine suhe, diivan või toit on su jaoks sobilik või ei? Tunded aitavad, nad peegeldavad sinu isiklikku reaktsiooni nii välismaailmast kui sisemaailmast tulevale infole. Nad aitavad sul aru saada, mis on sulle kasulik ja mis kahjulik, millist teed valida, annavad teada, kas su kehal on hea või halb olla, millal keegi teeb sulle liiga või on ülekohtune, mis sulle rõõmu teeb ja südame laulma paneb või millal tuleb kiiresti oma nahka päästa.

Nii et armastav inimene võib vihastada, nutta, häbi või viha tunda ₋ küsimus on selles, kuidas ta nende tunnetega hakkama saab?

Tunded on energiavoog, energeetiline kütus, mille peal meie igapäevane elumootor töötab. Igal tundel on oma koht ja eesmärk, igal tundel oma sõnum. Kasvatusega antakse põlvest põlve edasi sõnumit „Ära tunne halbu tundeid!“ Lapsed saavad varakult ettekujutuse, et hea enesekontrolliga ja edukad täiskasvanud suudavad hoiduda pahadest tunnetest, säilitada tasakaalu ja külma närvi. Ka täiskasvanuna usume, et need inimesed, kes oma tundeid väljendavad, on ebaküpsed. Kui tunded avalduvad mõõdukuse piirides, siis nimetatakse sind emotsionaalseks, kui aga tunded on tugevad, liigitatakse sind hullude hulka.

Selles, mis on lubatud ja mis mitte, võib märgata soolisi erinevusi. Kui mõni mees tunneb hirmu, on ta argpüks. Naine võib vabalt hirmu tunda, sest naised on õrnad ja haavatavad. Kui mõni naine on vihane, siis on ta nõid. Kui mees on vihane, siis ta lihtsalt teostab oma mehelikku võimutungi. Sõnum „Ära tunne!“ pole mõistlik. Tundeid kui energiavoogu saadavad kehaliste aistingute mustrid ja kindlad mõtted. Tundeenergia peab saama vabalt liikuda. Tõde on see, et kui sa väldid negatiivseid tundeid, neid alla surud, paned lukku kõik tunded, ka armastuse ja rõõmu.

Kirjeldage iseenda väega kontaktis olevat inimest?

Väekas inimene tunnetab oma väärtust ja on enesekindel, ta aktsepteerib ja austab nii ennast kui ka teisi. Tal on adekvaatne enesehinnang ja seetõttu ta usub, et on piisavalt hea just sellisena, nagu ta on. Väekas inimene teab, mida tahab, tal on enesedistsipliin, hea tegutsemisvõime ja oskused soovitut saavutada. Väekas inimene on optimistlik, spontaanne, rõõmus ja entusiastlik, oskab suhelda ja mõjutada teisi. Ta on endast teadlik, tunnetab selgelt oma piire ja vastutab ise oma valikute eest. Väekas inimene teab, et ta on vaba, sest alati on valik. See on inimene, kes julgeb riskida, kes on „oma elu peremees“, eetiline, kindel ja suuremeelne.

Mida saab iseendale iga päev kinkida, et olla oma sisemise väega kontaktis?

Rääkisime, et isiklik vägi on lahutamatult seotud tahtega. Tahte treeningu algkooliks on võimlemisharjutused, sest tegelikult on iga füüsiline liigutus tahteakt, kehale antud käsk ning selliste aktide tahtlik kordamine – koos tähelepanu, pingutuse ja püsivusega – treenib ja elavdab tahet. Kuna kehaliste harjutustega kaasneb hea enesetunne ja reipus, siis on neid tore teha. Sobivad sellised harjutused, mis ei ole liiga suurt pingutust nõudvad, kuid mida tehes on vaja püsivust, tähelepanelikkust, rahulikkust, osavust. Pane enda jaoks kokku seesugune võimlemisharjutuste komplekt, mis toetab-treenib just sinu pingesolevaid või probleemseid kehapiirkondi. Ja hakka neid harjutusi tegema. Igal hommikul.

Küsitles Monika Kuzmina / GoodNews

Vaata lisaks: Holistiline treening “Kuidas saada iseenda parimaks väljaandeks“, treeningu tutvustusõhtu

Foto: erakogu