Foto: 100493297 © Eszter Papp | Dreamstime.com

Raamat “Pühad teadmised“ on esimene hästi dokumenteeritud põhjalik ülevaade psühhedeelikumide mõjust bioloogilistele protsessidele, inimteadvusele ning religioossetele ilmutustele ja kogemustele. Teose autor William A. Richards, kes on psühhedeelikume vabatahtlike katseisikutega peaaegu kolmkümmend aastat seaduslikult uurinud, väidab, et kui kasutada neid aineid vastutustundlikult ja reegleid järgides, on neil potentsiaal leevendada kannatusi ja parandada inimelu kvaliteeti. 

Raamatu esimest, sissejuhatavat katkendit saad lugeda siit ja teist, psühhedeelikumide kasutamist meditsiinis siit.

Mõtisklusi surmast

Definitsioon, tabu rikkumine ja müsteerium

Kunagi mitte väga ammu oli aeg, mil lääne ühiskonnas seksist viisakas seltskonnas ei räägitud. Seksuaalfantaasiaid ning inimestevahelist ja isiklikku seksuaalkäitumist peeti väga isiklikeks teemadeks, mis olid sageli seotud süütundega. Psühhiaatrid puutusid sageli kokku inimestega, kelle seksuaalne ärevus väljendus konversioonisümptomitena nagu impotentsus ja frigiidsus või vahel koguni päris halvatus. Tänapäeval saavad nii mehed kui ka naised enamikus ringkondades seksuaalsusest üpris avameelselt ja üksikasjalikult rääkida, ilma et seda peetaks paheliseks või labaseks. Naised võivad pidada orgasmide saamist ja soovi seksuaalvahekorra järele hea tervise märkideks. Mõnedes ringkondades tohivad isegi tsölibaadile truudust vandunud inimesed kogeda vahetevahel orgasme ning tunda seejuures pigem tänulikkust kui süütunnet. Isegi inimesed, kellel esineb samaaegselt nii hetero- kui ka homoseksuaalseid fantaasiaid, võivad neid endale tunnistada ega pea enam endas kahtlema – ning seda olenemata sellest, millise seksuaalse identiteedi nad endale täiskasvanuna valivad.

Kui seksi teema on nii-öelda „kapist välja toodud“, siis surma teema on endiselt kapis luku taga kinni. Surma peetakse endiselt sageli tabuteemaks, mida ümbritsevad ähmased hirmud ja segased mõtted. Mõned peavad surma endiselt ebameeldivaks sündmuseks, mis mõnikord kellegi teisega juhtub. Paljud eelistavad üldse mitte kunagi mõelda võimalusele, et igaüks, kes siia planeedile sünnib, peab lõpuks surema, ning et väga suure tõenäosusega sureme me kõik ühel heal päeval.

Ent mis surm õigupoolest on? Kõrvalt vaadates näeme, kuidas inimkeha lakkab talitlemast. Süda aeglustub ja lõpuks ei löö enam. Hingamine lakkab. Nahk muutub külmaks. Tekib koolnukangestus. Peagi hakkavad rakuseinad lagunema ning surnukehast hakkab levima pikantne laibahais. Inimene, kellega võisime kunagi sõnade ja žestide abil suhelda, on läinud ega pöördu enam kunagi tagasi. Kurbus järjest kasvab.

Kui müstikute intuitiivsed teadmised tõele vastavad, siis mida inimene, kelle me „surnuks“ kuulutame, võib surmaks nimetatava kogemuse ajal kogeda? Kui teadvus on tõepoolest hävimatu, siis millised seiklused võivad meid ees oodata? Ma olen saanud juurelda selle küsimuse üle paljude erinevate lõppstaadiumis haigetega, kes on järsku leidnud, et see teema on tähtis. Võin kinnitada, et inimeste ootused varieeruvad märkimisväärselt.

Mõned eeldavad, et teadvus lihtsalt „kustub nagu lambipirn“, ning võimalus, et see ei pruugi nii olla, tekitab neis pigem mõningat ärevust. Mõned tunnevad, et on elanud piisavalt ja pigem rohkem ei elaks – nad ei taha mingit elu, ei igavest ega muusugust, ei rõõmsat ega piinarikast. Nad on kulunud ja kurnatud, nende teadvus on ahenenud ning nad lihtsalt ei ole enam mingitest uutest põnevatest seiklustest huvitatud. Mõned loodavad liikuda läbi erinevate teadvusseisundite, läbi põrgu, puhastustule või taeva – võib-olla läbi kõigi kolme – ning võib-olla anda aru sellest ja kanda vastutust selle eest, kuidas nad on oma elu elanud. Nad loodavad, et ehk õnnestub neil taas näha kunagi elanud kalleid sugulasi ja sõpru, esivanemaid ja religioosseid suurkujusid. Mõned loodavad kogeda lihtsalt rahu ja taevalikku õndsust, vähemalt mõnda aega; mõned, kes võtavad reinkarnatsiooni ideed tõsiselt, kujutavad ette, et sünnivad uuesti ja alustavad uut „mähkmetralli“.

Keha talitluse lakkamise järel toimuvad teadvusemuutused, mida pühatekstis „Bardo Thödol“ ehk Tiibeti surnuteraamatus kirjeldatakse, meenutavad väga psühhedeelset kogemust. Arvatakse, et see, „mis järgmisena toimuma hakkab“, võib oleneda suurel määral sellest, kuidas inimene teadvusemuutustele reageerib, kusjuures eriti tähtsad on fokuseeritud tähelepanu, aktsepteerimine, alandlikkus, usaldus ja julgus. Paljudes kristlikes ringkondades usutakse, et kui inimene usaldab oma elu arhetüüpse Kristuse hoolde või, lihtsamalt öeldes, „kingib oma südame Jeesusele“, siis saab ta kindlasti „päästetud“ ja kõik lõpeb hästi.

Neljatähelisel sõnal „surm“, nagu ka viietähelisel sõnal „jumal“, võib olla erinevate inimeste jaoks väga erinev tähendus. Kui teadvus on tõepoolest hävimatu, siis tähistab surm lihtsalt üleminekut või „üles ärkamist“, oma spirituaalse loomuse selgemat teadvustamist. Just seda mõtet tahtis Vene kirjanik Lev Tolstoi edasi anda oma lühiloos „Ivan Iljitši surm“. Ta kirjeldas Ivani kogemust surmahetkel järgmiselt:

„Ja surm? Kus see on?“ Ta püüdis leida oma endist tavapärast surmahirmu, ent see oli kadunud. „Kus on surm? Mis see on?“ Tal polnud mingit hirmu, sest polnud mingit surma. Surma asemel oli valgus! „See on nagu,“ ütles ta järsku valjusti. „Milline rõõm.“ Tema jaoks kestis see kõigest üheainsa hetke, ja selle hetke tähendusrikkus püsis muutumatu …. „See on läbi! Surm!“ ütles ta iseendale. „Seda ei ole enam olemas.“

Milline oleks tsivilisatsioon, kui enamus meist ei kardaks enam surma? Mis saaks siis, kui „elu“ all hakataks mõistma nii neid teadvusseisundeid, mis avalduvad normaalselt talitleva füüsilise organismi puhul, kui ka neid, mis avalduvad tavataju jaoks adumatutes energeetilistes teadvuseväljades? Mis saaks siis, kui enamiku inimeste igapäevateadvus oleks piisavalt valgustunud või ärkvel, kogemaks kõiksuse nii ajalikku kui ka igavest mõõdet? Just selline teadvuse ärkamine ongi paljude nii lääne kui ka ida meditatiivseid praktikaid viljelevate inimeste eesmärk.

Vahel tundub, et me kipume „kartma surma, mitte kartmist“ – meis tekitab ärevust aimdus, et kui surm ei olegi midagi loomuomaselt kurja, mida tuleb iga hinna eest vältida, et siis võime me kõik hakata järsku kergekäelisemalt nii enesetappe sooritama kui ka teisi inimesi tapma. Neid hirme võivad võimendada mälestused tragöödiatest, nagu Jim Jonesi sekti sadade liikmete surm Guyanas, enesetapupommitajate toime pandud koledused ja läbi ajaloo lahinguväljadel toimunud tapatalgud.

Psühhedeelsete ainete uuringud näitavad aga, et sellised hirmud on alusetud. Paistab, et inimesed, kes vabanevad surmahirmust, elavad täisväärtuslikumalt, austavad nii enda kui ka teiste elu ning väärtustavad kõrgelt aega, mis neil pereliikmete ja sõpradega suhtlemiseks on jäänud. Mõned vähihaiged võivad loobuda viimase võimalusena pakutavatest eksperimentaalsetest raviprotseduuridest, mis suure tõenäosusega ei pikendaks neile alles jäänud kvaliteetaega. Ent nii kaua, kui on võimalik valu kontrolli all hoida ja teistega suhtlemiseks teadvusel püsida – selles valdkonnas on tänapäeva meditsiin tavaliselt üsna võimekas – on nad varmalt valmis tegema kõik selleks, et oma keha töös hoida. Sellest vaatenurgast tundub, et põhjus, miks inimesed tahavad nii kaua, kui mõtestatud elu on võimalik, oma keha töökorras hoida, ei peitu mitte soovis surmaõudu vältida, vaid soovis elu jooksul võimalikult palju korda saata, oma saatus lõpuni välja mängida. Ühe jaoks tähendab see loometöö lõpuleviimist, teise jaoks enda korraldatud jamade ära klaarimist, kolmanda jaoks lähedaste harjutamist mõttega enda peatsest surmast, neljanda jaoks aga lihtsalt iga ajalikus maailmas alles jäänud hetke nautimist.

Isiklik kohtumine surmaga

Mõtlesin hulk aega, kui palju ma selles raamatus enda isiklikku elu paljastan, sest ma ei tahtnud langeda eneseimetlusse ega kirjutada autobiograafiat. Käesoleva teema illustreerimiseks otsustasin kirjeldada oma naise Ilse surma. Ilse oli mu naine 20 aastat ja meil sündis kaks poega. Ta oli Saksamaalt pärit psühhiaatriaõde ning aitas mul sageli psühhedeelsete ainete uuringuid läbi viia. Lühinõustamise raames, mille jooksul toimus ka üks või kaks LSD-seanssi, olime üheskoos suhelnud paljude vähihaigetega ning samuti nende abikaasade ja lastega. Pärast Baltimore’i kolimist ja Spring Grove’i haiglas uuringute alustamist oli Ilse ka ise väljaõppeprogrammi raames LSD-d proovinud ning kogenud selle mõju all erakordselt kauneid ja tähendusrikkaid teadvusseisundeid. Tol ajal oli tavaks, et uued töötajad, kes psühhedeelsete ainetega kliinilisi uuringuid alustasid, said tööülesannete praktilise tutvustamise käigus alati ka ise korra või kaks LSD-d proovida. Ilse oli läbinud Zürichis Rüschlikoni baptistlikus teoloogilises seminaris kolmeaastase diplomiõppe ning jätkanud õpinguid USAs Massachusettsi osariigis Newtoni keskuses Andover-Newtoni teoloogilises koolis religioonipsühholoogia magistratuuris.

Niisiis, kui tal 40-aastaselt rinnavähk diagnoositi, siis vaatasime üksteisele jahmunult ja hämmeldunult otsa, ent leidsime kohe, et kui keegi on üldse valmis sellise olukorraga hakkama saama, siis oleme need meie. Järgneva kümne aasta jooksul elas ta täisväärtuslikku ja vaprat elu, mida katkestasid vahepeal erinevad operatsioonid ning kiiritus- ja keemiaravikuurid. Korra sõitsime isegi Mehhikosse, et katsetada uut eksperimentaalset ainet, mida kutsusime „mustaks tatiks“. Viimaks jõudsime aga ikkagi sinnamaale, kus Ilse luustiku kuvamisuuring näitas mitmeid metastaase ning rangluid sõrmedega katsudes oli tunda kõvu kasvajasõlmi. Saime aru, et aeg on pojad, kes olid tollal üheteistkümnene ja kolmeteistkümnene, ema lähenevaks surmaks ette valmistada. Tegime seda nii delikaatselt, kui vähegi oskasime.

Paar nädalat hiljem, kui Ilse pleuraõõnest oli juba teist korda sinna kogunevat vedelikku eemaldatud, mõistsime, et surm on ligidal. Ta liikus endiselt ise ringi, ei vajanud kangeid narkootilisi valuvaigisteid ja suhtles meiega kodus samamoodi nagu senini. Olime otsustanud keelduda viimasest, alles algses katsetamisjärgus olevast keemiaravikuurist, mis oleks võinud elule kvaliteedi arvelt natuke pikkust juurde anda.

Ilse kõndis viimast korda trepist üles magamistuppa ning kutsus mõlemad pojad ükshaaval enda kõrvale. Ta kordas neile üle kõik need asjad, mida pojad peavad emalt kuulma. Üks poegadest lindistas nende viimase vestluse üles. Muu hulgas ütles poeg nende mõttevahetuse käigus: „Emme, ma soovin, et sa ei peaks surema.“ Ja ema vastas talle: „Ma ka soovin, et ma ei peaks, aga me peame aktsepteerima elu sellisena, nagu see on.“

Saatsin poisid seejärel magama ja heitsin naise kõrvale. Surmahetk oli liginemas. Ilse viimased sõnad olid „Herr, Herr, Herr“ (Issand, Issand, Issand), misjärel ta laskus üha sügavamasse koomasse ning ta kehalised funktsioonid hakkasid järjepanu üles ütlema. Tema viimased sõnad viitasid sellele, et hoolimata pikaajalisest tegelemisest võrdlevate religiooniuuringutega ja transtsendentaalsete meeleseisundite põhjalikust tundmisest lõi surmahetkel ikkagi välja lapsepõlves saadud kristlik kasvatus. Seevastu Steve Jobs olevat õe kinnitusel surma lävele jõudes pomisenud: „Ohsaa, ohsaa, ohsaa!“

Ilse suremine oli paratamatult valus protsess – leina on alati raske taluda –, aga tal õnnestus depressiooni ja ärevust lõpuni praktiliselt vältida ning jääda lähedastega tihedatesse suhetesse. Ta ei mõistnud, miks see peab juhtuma 50-aastasena, kui poisid on veel noored ja tal on veel nii palju plaane, mida elus korda saata. Ent tänu müstiliste kogemuste kaudu omandatud teadmistele elas ta intuitiivse veendumusega, et elu tuleb vaadata palju laiemas kontekstis, kus kõik tundub loogiline ja kus kõik on hästi.

Ilse lugu on üks paljudest „hea surma“ näidetest või vähemalt näide selle kohta, kuidas surmale liginedes õnnestub inimesel säilitada avatus, ausus ja julgus. See aitab nii lõppstaadiumis haigel endal enne oma surma kui ka tema sõpradel ja pereliikmetel pärast tema surma täisväärtuslikumat elu elada. Leidub palju inimesi, kellel ei ole kunagi olnud ei müstilisi kogemusi ega ka võimalust enteogeene proovida, ent kes suudavad tänu oma uskumuste süsteemile ja inimsuhetele ilmutada surivoodil samasugust rahu ja tasakaalu. Leidub aga palju neidki, kes satuvad elu lõpus suurde ärevusse ja sügavasse depressiooni ning lõpetavad vanade sõprade ja lähedastega läbikäimise. Ere mälestus müstilisest teadvusseisundist võib aidata esimesel grupil surma lävele jõudes enesetunnet parandada; viimasel grupil võib see mälestus aga aidata mõtet ja tähendust leida ning emotsionaalseid ja füüsilisi kannatusi väga palju vähendada.

Leinamine

Need, kes on kunagi leinanud või praegu leinavad, teavad suurepäraselt, et leinamine (griefwork) on tõepoolest töö (work). Samuti tundub, et ajalikus maailmas elava lihast ja luust inimese lein kulgeb läbi kindlate etappide ning seda protsessi ei väära isegi kõrged spirituaalsed tõekspidamised surma kohta. Olen andnud ülikoolis kursusi surmast ja suremisest, ent Ilse surm andis mulle leinaprotsessi ja leinaga kaasneva valu kohta mitmeid uusi kogemusi ja teadmisi, eriti mis puudutab leina füüsilisi ehk somaatilisi väljendusi. Lein tundub olevat tervenemisprotsess ning täpselt nii nagu sünnitus ei kulge valutult, nii näib ka armastatud inimese surma järel toimuval ümberorienteerumise protsessil olevat teatav tähendusrikas sisemine loogika – eriti siis, kui leinaja suudab oma emotsioone usaldada ning lubab neil valla pääseda.

Psühhedeelsete seansside ajal juhtub sageli, et mõni pooleli jäänud leinaprotsess kerkib esile, pääseb valla ja jõuab lahenduseni. Mõnikord on leina põhjuseks olev kaotus leidnud aset mitukümmend aastat tagasi, mil inimene otsustas kas emotsionaalse ambivalentsuse, sotsiaalse toetuse puudumise või muude tegurite tõttu „tugev olla“, oma tundeid eitada, surmast „kiiresti üle saada“ ning oma eluga kiiresti edasi liikuda. Sellistel puhkudel tundub, et need allasurutud tunded ootavad kannatlikult lahendust ning väljendavad end vähemalt mõne inimese puhul lihaspingetena, kalduvusena depressiooniks ja ärevuseks ning psühhosomaatilise distressi sümptomitena. Sageli tuntakse katarsisena valla pääsenud leina järel vabadustunnet ja lõdvestumist, kusjuures see kehtib mitte ainult minevikus lähedase kaotanute kohta, vaid ka lõppstaadiumis haigete kohta, kellel on samuti vaja kõige peatse kaotamisega kaasneva kurbusega toime tulla. Ebameeldiva sisuga psühhedeelsetel seanssidel, mida nimetatakse „halbadeks reisideks“, on ootamatu kokkupuude allasurutud leinaga üks levinumaid teemasid.

Surmaga seotud hoiakute muutumine

Mis saaks siis, kui paljudel inimestel avaneks võimalus õppida tajuma iseenda ja oma lähedaste surma ausalt ja avatult, kogemust usaldades? Kui õnnestuks muuta kultuuri üldist suhtumist suremisega seonduvasse, siis oleks sellel suur mõju ka haiguste ennetamisele. Paljud psühholoogilised hädad saavad kas alguse või võimenduvad lahendamata jäänud konfliktidest ja suhteprobleemidest – sellest, et sallivust ja andestamist väljendavad sõnad on ütlemata jäänud. Vanad haavumised ja kibestumised, mis väljenduvad ärevusena, kalduvusena depressiooniks, jäikade hinnangutena ja lihaspingetena, võivad sageli visalt püsida hoolimata sellest, et inimene, kes need põhjustas, on juba ammu surnud.

Tundub, et paljud arstid ja õed on hakanud viimastel aastatel raskelt haigete või lõppstaadiumis patsientidega nende diagnoosist ja prognoosist palju julgemalt, avameelsemalt ja oskuslikumalt kõnelema. See eeldab loomulikult põhjalikke sisevaatlusi ja tööd iseendaga ning omaenda surelikkusega leppimist. Mäletan üht eakat afroameerika päritolu vähihaiget naist, kes sai oma diagnoosi ja prognoosi teada palati kõrval tualettruumis istudes – ta kuulis läbi ukse, kuidas arst enne tema palatisse sisenemist koridoris seisatas ja kaasas olnud residentidele tema haigusloost ülevaate andis. Kui asusime naist psühhedeelseks seansiks ette valmistama, siis esimene küsimus, mille ta tõstatas, oli: „Kas ma võin oma arstile öelda, et ma tean – kas ta on selleks valmis?“

Mõtlen sageli sellele, kuidas jõuda olukorrani, kus meie haiglate palliatiivse ravi osakondades ja võib-olla ka hospiitsides pakutaks ühe võimalusena psühhedeelset teraapiat. Uurisin doktorantuuri ajal DPT mõju surmale liginevate vähihaigete heaolule. Mõiste „hospiits“ seostus tollal kohe dr Cicely Saundersi uuendusliku eksperimendiga – ta oli rajanud Londonisse lõppstaadiumis haigete eest hoolitsemiseks asutuse, mis kandis nime St. Christopher’s. Hospiitsidest on nüüdseks saanud tunnustatud ühiskondlikud institutsioonid ning nende teenuseid hüvitavad nii Medicare kui ka teised kindlustusfirmad. USA riikliku hospiitsi ja palliatiivravi ühingu NHPCO andmetel oli USAs 2012. aastal ligikaudu 3400 Medicare’i poolt tunnustatud hospiitsiteenuse pakkujat.

Kaugele arenenud kõrivähki põdenud Aldous Huxley kirjutas oma elu viimasel päeval oma naisele Laurale kirjakese järgmise palvega: „Proovi LSD-d, 100 mikrot, lihasesse.“ Nagu Laura oma mälestusteraamatus „See ajatu hetk“ („This Timeless Moment“) kirjutab, tuli ta palvele vastu ja manustas mehele LSD-d. Kuna mees sellele peaaegu ei reageerinud, süstis ta mehele paar tundi hiljem, vahetult enne surma veel 100 mikrogrammi. Kuigi see sakramentaalne akt võis omada sügavat isiklikku tähendust Aldousi jaoks, kes oli kirjutanud kriitilistel eluhetkedel manustatavast „mokša-ravimist“ raamatu „Saar“ („Island“), ja võib-olla ka Laura enda jaoks, on mulle alati tundunud, et sama hea oleks pritsida vett inimese peale, kes kohe-kohe ookeanilainetesse sukeldub. Palju loogilisem oleks pakkuda psühhedeelikume palliatiivse ravi ajal (inimestele, kellel on prognoosi järgi elada veel vähemalt kuus kuud), aga võib-olla tasuks neid pakkuda juba siis, kui vähk või mõni muu eluohtlik haigus diagnoositakse. Mida pikem on ajaperiood, mille jooksul inimene avaramat reaalsust endale selgelt teadvustab ja lähedastega mõtestatult suhtleb ning mida varem ta pärast diagnoosi saamist oma ärevuse, depressiooni ja valu kontrolli alla saab, seda parem.

Suhtumine surma on muutumas. Heaks näiteks on Wisconsini osariigis Madisonis asuv Agrace’i hospiitsi ja palliatiivravi keskus, kus paljud toad avanevad privaatsesse siseõue, nii et inimene saab soovi korral haiglapalati asemel avatud taeva all surra. Sealt saavad need, kes on lahkunu eest hoolitsenud, ta paljastatud päi matuserongkäigus sammudes esiukse juurde saata, kus kadunuke surnuvankrisse tõstetakse, selle asemel et ta – lootuses, et keegi ei märka – laibakotis diskreetselt lifti toimetada ja tavaliselt hoone tagaküljel asuvale laadimisplatvormile transportida. Kui surma hakatakse nii hospiitsides kui ka kodudes vabamalt aktsepteerima, avanevad paljud uued võimalused siiraks ja ehedaks suhtluseks, võib-olla on isegi võimalik surra muusika ja naeruga. Lõppude lõpuks, võib-olla on surija lihtsalt „üles ärkamas“? Buddha, nagu paljud teavad, on ainus ärganu ning võib-olla oleme me sisimas kõik potentsiaalsed Buddhad.

Mulle meenub külaskäik Varanasisse, hindude jaoks kõige pühamasse linna terves Indias. Seisin Manikarnika ghat’i kõrval, mis on „tuhastus-ghat“ ehk üks paljudest pühasse Gangesse jõkke viivatest treppidest, kus peaaegu pidevalt toimuvad kremeerimised. Hindude uskumuse järgi lähevad Varanasis (tuntud ka kui Benares või Kashi) surnud inimesed otse taevasse. Jälgisin, kuidas kadunu meessoost sugulased istusid sirges reas ja vaatasid põlevat surnukeha. See oli eelnevalt Gangesesse kastetud, ghee ja sandliga sisse võitud, lilledega ehitud ja sümboolset tähendust omavasse kangasse mähitud. Seejärel oli surnukeha asetatud okstest ja halgudest laotud riidale, mille suurus oli täpselt välja arvestatud – riit põles nii intensiivselt ja nii kaua, et surnukeha tuhastus täielikult. Sageli läidab vanim poeg, kes kannab traditsioonilist valget dhoti’t, lähedal asuvas templis, kus põleb igavene tuli, tõrviku ning kannab selle põletusriida juurde. Pärast seda, kui ta on viis korda ümber riida kõndinud (see sümboliseerib viit elementi: maa, õhk, tuli, vesi ja eeter), süütab ta riida. Mõnikord võtab ta sobival hetkel bambusest teiba ja lööb sellega kadunu kolba katki, et ka aju saaks ära põleda.

Samal ajal, kui toimus kõnealune rituaal, mis enamiku lääne inimeste arvates on uskumatult sünge või isegi groteskne, jooksid noored teismelised poisid otse ghat’i kõrval naerdes ringi ja mängisid kriketit – mingit seina ega aeda vahel ei olnud. Seisukohta, et surm on elu lahutamatu osa, peetakse nii loomulikuks, et kui ka kriketipall oleks põletusriidas maandunud, ei oleks arvatavasti keegi eriti pahandanud. Riit põleb umbes kolme-nelja tunniga ära, misjärel tuhk ja allesjäänud luutükid visatakse Gangesesse. Pärast seda jalutavad sugulased minema, järgides traditsiooni mitte selja taha vaadata. Surm on elu osa, seepärast võib Varanasis sageli näha vaatepilti, kus vanaisa keha on vaiba sisse mähitud ja universaalkerega sõiduauto katusele seotud ning auto liigub mööda kitsaid tänavaid aeglaselt tuhastuspaiga poole. Mõned lääne matuseprotseduurid on sellega võrreldes lausa absurdsed. Kui sageli olen seisnud Ameerikas matusemajas kallis kirstus lebava surnukeha kõrval, roosa valgus kadunule näkku suunatud, et ta „elusam“ välja paistaks, ning kuulnud, kuidas inimesed mu kõrval kohmetult kommenteerivad: „Ta näeb päris hea välja.“ Kui kaua me peame veel surmaeituse all kannatama?

Lõppstaadiumis haigete ja nende pereliikmetega suheldes pean ma oluliseks austada nii nende uskumusi kui ka seda, kui nad millessegi ei usu. Selleks et inimest aidata, tuleks, kui vähegi võimalik, vaadata maailma läbi tema silmade ning kõnelda temaga julgustavalt ja arusaadavalt. Kui inimene arvab, et pärast surma ei tule midagi, siis võib temaga arutada, milliseid tundeid see ootus temas tekitab. Täpselt samamoodi võib inimesega arutleda ka siis, kui ta ootab põrgulikke või taevalikke meeleseisundeid või kohtumisi oma esivanematega. Nagu inimsuhetes üldse, nii leevendab aus ja hinnangutest hoiduv suhtumine ka siin ärevust, süütunnet ja viha ning soodustab sallivust ja andestust, mõnikord aga isegi teatavat mängulisust. On mõistlik eeldada, et kõik see, mis meid surma järel ees ootab või ei oota, toimub tõenäoliselt olenemata meie uskumustest või ootustest. Oluline ei ole mitte ideede aktsepteerimine, vaid armastuse – nii ligimesearmastuse kui ka jumaliku armastuse – aktsepteerimine.

Nõustamisprotsess, nagu ka muu siiras inimestevaheline suhtlus, aitab leevendada lihaspingeid ning mõnikord vähendab seeläbi ka valu. Valu tähendus psühhedeelse teraapia ajal sageli nihkub – kui algul on valu tähelepanu keskpunktis olev hirmuäratav surmakuulutaja, siis teraapia järel taandub ta kuskil teadvuse äärealal olevaks aistinguks. Tõhusa teraapia järel muutuvad keskseks suhted – suhted iseendaga, teistega ning pühaks peetavate asjadega. Olen kuulnud patsientide suust korduvalt väidet: „Valu on endiselt alles, aga see ei sega mind nii nagu varem.“

Müstilise teadvuse vaatenurgast on universum nii uskumatult suur, et selles on ruumi igasugusteks igavese elu erinevateks versioonideks. Me kipume läänes unustama, et idamaades suhtuvad paljud inimesed reinkarnatsiooni sama enesestmõistetavalt ja kriitikavabalt kui meie selle nähtuse mitteolemasolusse. Mis surematusesse puutub, siis mina igatahes ei pea enam vajalikuks kõigile ühe ja sama mõõdupuuga läheneda. Võib-olla mõned meist reinkarneeruvad aeg-ajalt. Virginia ülikooli psühhiaater Ian Stevenson on kirjeldanud mitmeid juhtumeid, mis tunduvad teemasse avatud meelega suhtuvatele inimestele päris veenvad. Ta intervjueeris kõigepealt inimesi, kes väitsid end mäletavat oma eelmist elu, ning kontrollis neilt saadud informatsiooni seejärel detektiivi põhjalikkusega ajalooallikatest üle.

Ma arvan, et isegi need, kes arvavad, et pärast surma ei ole midagi, võivad elada läbi samasuguse kogemuse – enne kui see neid ära tüütab või enne kui nad taipavad, et see on budistlik „eimiski, mis sisaldab kogu reaalsust“. Mõned meist – ükskõik kas ootame seda või mitte – võivad kohtuda kadunud lähedaste või esivanematega või selliste arhetüüpsete olevustega nagu inglid ja deemonid. Surmalähedasi kogemusi käsitlev kirjandus ning surmasuhu sattunud ja seejärel elustatud inimeste lood on väga mõtlemapanevad ning nendes kirjeldatu – läbi tunnelite liikumine, visioonid olenditest, tõmme püha valguse suunas – on sageli väga sarnane psühhedeelsetel seanssidel kogetule.

Ent olenemata sellest, mis pärast surma võib juhtuda, võin iseenda korduvate tähelepanekute põhjal kinnitada, et kui minna kogemusele vastu usalduse ja avatusega, kõrval usaldusväärne tugiisik, siis asendub ärevus sageli lihtsa siira uudishimu ja rahuga ning inimene suudab aktsepteerida elu sellisena, nagu see on.

William A. Richards

Allikas: William A. Richards “Pühad teadmised“ (ESTRA – Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2018)

PS. Sel sügisel, 21. septembril toimub Tallinnas psühhedeelikumide ja tead(v)use konverents Psycherence 2018, loe lisaks siit.

Pildid: GQ, ESTRA