Mis juhtub, kui väikelaps saab emotsionaalse trauma? Kuidas mõjutab terroriseeriv hirm lapse aju? Kas ja kuidas on aju võimeline sellest taastuma? Lastepsühhiaater Bruce Perry on ravinud lapsi, kes on seisnud silmitsi kirjeldamatute õudustega: jäänud ellu genotsiidis, näinud pealt oma vanemate mõrvu, kasvanud puuris, suletud kapis või äärmuslikes religioossetes sektides, perevägivalla ohvreid. Raamatus “Poiss, keda kasvatati nagu koera“ räägib ta selliste laste lugusid traumast ja taastumisprotsessist. Dr Perry selgitab väga ilmekalt, mis juhtub ajus, kui laps seisab silmitsi ekstreemse stressiolukorraga. Ta kirjeldab oma meetodeid selle valu kergendamisel, et aidata lapsel kasvada hingeliselt terveks täiskasvanuks.

Sügavalt liigutav, samas ilustamata raamat näitab ausalt, et ainult siis, kui me mõistame aju toimimise põhimõtteid, saame loota isegi kõige katkisema hingega lapse paranemisele.

Autori eessõna:

Kõik selle raamatu lood on tõestisündinud, aga anonüümsuse tagamiseks ja inimeste privaatsuse kaitsmiseks oleme muutnud detaile.

Laste nimed on muudetud, samuti nende täiskasvanud perekonnaliikmete nimed, kui see info võiks lapse tuvastada.

Kõik teised täiskasvanute nimed on õiged, välja arvatud need, mis on märgitud tärniga. Hoolimata kõigist vajalikest muudatustest on iga juhtumi teised olulised elemendid kirjeldatud võimalikult täpselt. Näiteks vestlused on välja toodud, nagu need on salvestustel või märkmetes kirjas.

Selle raamatu kurb reaalsus on see, et need lood esindavad ainult väga väikest osa sellest hulgast, mida oleksime võinud rääkida. Viimase kümnendi jooksul on Laste Trauma Akadeemia kliiniline meeskond ravinud üle saja lapse, kes on olnud oma vanema mõrva tunnistajaks. Oleme töötanud sadade lastega, kes kogesid raskekujulist varast hülgamist kas hoolekandeasutustes või oma vanemate või eestkostjate käe all. Me loodame, et siin raamatus jutustatud lugudes tuleb välja nende ja paljude teiste laste, kes on sama saatust jaganud, tugevus ja hingejõud.

Dr Anne Kleinbergi eessõna:

lastepsühhiaater, psühhoanalüütiline lasteterapeut ja pereterapeut Tallinna Lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja

Lugesin selle raamatu läbi mõne õhtuga. Paljuski sellepärast, et soovisin kaasa aidata vajaliku asja tegemise juures, kuid sama palju ka seetõttu, et raamat oli haaravalt kirjutatud ja suurepäraselt tõlgitud. Arst minus filtreeris tõenduspõhisuse ja kaine mõistuse piire; psühhoterapeut seda, mida minu õpingud ning terapeuditöö on mulle kiindumussuhte häire ja väärkoheldud laste kohta selgeks teinud.

Kindlasti on see raamat väga vajalik. Kiindumussuhte häirest ja traumakogemusega lastest ei teata Eestis just väga palju. Teavad spetsialistid ja need, kes selliseid lapsi kasvatavad või aitavad. Asjatundjaid pole aga piisavalt, et aidata ühiskonnal laiemalt mõista, mis lastega vägivalda kogedes juhtub või kuidas neid aidata.

Selles raamatus räägitakse trauma mõjust aju arengule selgusega, millest kõik lugejad sõltumata taustast aru saavad. Hoolimata lugude äärmuslikkusest kannab autor hoolt, et lugeja, õudustest üleujutatuna, lõplikult hirmust ei tarduks ja end kaitstes loetavast ei eemalduks. Soov leida lahendust, näha väljapääsu ja püüd mõista on ilmselt põhjused, miks me suudame selle raamatu lõpuni lugeda. Terapeutilise sekkumiseni jõutakse loogiliselt ja inimlikult mõistetaval moel.

Loodan, et see raamat aitab järgnevatel aastatel muuta nii mõndagi selles, kuidas me laste kannatusi ja nende tagajärgede mõju mõistame ning ära hoida oskame või tahame.

Lõik loost Väikese Tina maailm:

Mida ma peaksin tegema? Kuidas muuta ainult ühe teraapiatunni jooksul nädalas käitumismustreid ja veendumusi, mis on lukustunud aastatepikkuse kogemuse tagajärjel? Ükski minu ettevalmistus ega kogemus polnud mind ette valmistanud selle väikese tüdruku jaoks. Ma ei mõistnud teda. /…/

Ma olin tööl Chicago ülikooli laste ja teismeliste psühhiaatriaosakonnas ja alustasin oma viimast kahte aastat riigi ühes parimas meditsiiniõppeasutuses. Mul oli selja taga peaaegu 12 aastat kõrgkooliharidust. Olin omandanud magistri- ja doktorikraadi ning läbinud kolm aastat meditsiini- ja üldpsühhiaatria residentuuris. Ma juhtisin neuroloogia uurimislaboratooriumi, kus uuriti aju stressireageerimise süsteeme. Ma teadsin kõike ajurakkudest ja ajusüsteemidest ning nende keerulistest võrgustikest ja keemilisest koostisest. Olin aastaid püüdnud lahti mõtestada inimmeelt. Ja peale kõike seda ei suutnud ma teha muud, kui istuda Tinaga oma kabinetis väikese laua taha ja anda talle rasvakriitide karp ja värviraamat. Ta avas selle ja lehitses läbi. „Kas ma võin seda värvida?“ küsis ta ettevaatlikult, ilmselgelt teadmata, mida selles kummalises olukorras teha. „Muidugi,“ vastasin ma talle.

„Kas ma peaksin ta kleidi värvima siniseks või punaseks?“ küsisin mina Tinalt.

„Punaseks.“

„Hästi.“ Ta tõstis enda värvitud pildi üles, et ma selle kohta midagi ütleksin.

„Väga kena,“ ütlesin mina. Ta naeratas.

/…/

Kohe, kui ma alustasin selles valdkonnas oma formaalset haridusteed, olin teadlik varase lapseea kogemuste muutvast mõjust. Sellest sai mudel, millega ma võrdlesin kõiki järgnevaid kontseptsioone. Laboris olles pöördusid mu mõtted sageli Tinale ja teistele lastele, kellega ma töötasin. Sundisin ennast otsima vastuseid küsimustele: mida ma tegelikult tean? Milline info puudub? Kas ma näen seoseid selle vahel, mis oli teada ja mida veel ei teata? Kas minuga kohtumine üldse muudab midagi nende laste eludes? Samal ajal kui ma oma patsientide peale mõtlesin, võtsin arvesse ka nende sümptomid: miks just need probleemid sellel lapsel? Mis aitaks neid muuta? Kas nende käitumist saaks selgitada millegagi, mille üle mina ja teised valdkonna teadlased juurdlesid aju toimemehhanisme uurides? Näiteks, kas kiindumuse neurobioloogia – side vanema ja lapse vahel – aitaks lahendada probleeme ema ja tema poja vahel? Kas Freudi ideid, nagu ülekanne – kus patsient kannab tunded oma vanemate vastu üle teistesse suhetesse, eriti sellesse, mis tal on oma terapeudiga –, saab selgitada aju funktsioone uurides? Ma olin kindel, et kusagil pidi olema mingi seos. Isegi kui me ei suutnud neid veel kirjeldada või mõista, pidid kusagil olema seosed aju protsesside ja iga inimliku fenomeni ja sümptomi vahel. Pealegi on inimaju elund, mis vahendab kõiki emotsioone, mõtteid ning käitumist. Erinevalt teistest inimkeha spetsialiseerunud elunditest, nagu süda, kopsud ja kõhunääre, vastutab aju tuhandete keerukate funktsioonide eest. Meie head mõtted, armumine, trepist alla kukkumine, lapse naeratuse peale sulamine, naljade üle naermine, nälja- ja täiskõhutunne – kõiki neid kogemusi ja kõiki sinu reaktsioone nendele kogemustele vahendab sinu aju. Sellest järeldus, et ka Tina raskused nii kõne kui ka keelega, tähelepanu, impulsiivsuse ja terviklike suhetega pidid olema seotud tema ajuga. Aga millise osaga tema ajust ja kas selle mõistmine aitaks mul teda paremini ravida? Millised Tina aju osad, neuronite võrgustikud, neuraalsete ülekannete süsteemid olid halvasti reguleeritud, alaarenenud ja kaootilised ning kuidas aitaks see informatsioon mind Tina teraapias?

*****************

Lõik loost Poiss, keda kasvatati nagu koera:

/../ Justinit nähes teadsin, et see juhtum saab olema teistsugune. Pidin tema taustast rohkem teada saama enne, kui võiksin talle läheneda. Võtsin ta haigusloo, läksin tagasi õeposti ja lugesin vanu sissekandeid, heites aegajalt pilke poisile, kes kiigutas ennast, põlved lõua alla tõmmatud ja käed ümber jalgade põimitud. Ta ümises või soigus omaette ja iga mõne minuti tagant lasi kuuldavale valju vihase kriiske. Intensiivraviosakonna töötajad olid sellega ära harjunud; keegi isegi ei vaadanud enam tema poole.

/…/

Arthur ei olnud pahatahtlik, aga ta ei teadnud mitte midagi laste vajadustest. Ta teenis elatist koerte tõuaretajana ja õnnetuseks kandis ta selle teadmise üle ka lapse eest hoolitsemisse. Ta hakkas Justinit koerapuuris hoidma. Ta hoolitses, et laps oleks söödetud ja mähkmed vahetatud, aga haruharva ta rääkis või mängis temaga või tegi üldse midagi nendest tavalistest asjadest, mida vanemad teevad oma laste eest hoolitsedes. Justin elas selles puuris viis aastat, veetes suure osa päevadest ainult koertest kaaslastega.

/…/

Kui me saaksime olla tunnistajateks lapse heaolu, uudishimu, avastamise ja tunnustuse hetkedele – ja ka tema õuduse, hirmu, alanduse ja hülgamise hetkedele –, teaksime me temast palju rohkem, kes ta on ja kelleks ta tõenäoliselt võib saada. Aju on ajalooline organ, meie isikliku ajaloo peegeldus. Meie geneetilised anded avalduvad vaid siis, kui me saame õiget tüüpi ja õige ajastusega arengulist kogemust. Varases lapseeas kontrollivad neid kogemusi eelkõige meid ümbritsevad täiskasvanud. Lugedes Justini toimikut, hakkas tema elu minu ees lahti rulluma.

Kaheaastaselt pandi Justinile staatilise entsefalopaatia ehk püsiva ajukahjustuse diagnoos, mis tähendas, et tal on tundmatu päritoluga raskekujuline ajukahjustus, mida ilmselt ravida ei anna. Laps oli viidud arsti juurde, kuna ta oli tugevalt arengus maha jäänud: ta ei suutnud kõndida ega öelda välja ühtegi sõna vanuses, mil teised lapsed on aktiivselt maailma avastavad mudilased, kes on hakanud juba lauseid moodustama.

Selleks ajaks olin õppinud nii palju hülgamise mõjudest ajule, et ma teadsin – ainus viis teada saada, kas Justinil on väljendamata potentsiaal või tal ei olegi võimekust edasiseks arenguks, on jälgida, kas tema närvisüsteemi saab kujundada mustriline, korduv kogemus ohutus ja prognoositavas keskkonnas. Aga ma ei olnud veel selgeks saanud, milline on parim viis sellise kogemuse kujundamiseks.

Teadsin, et esimese asjana pidin vähendama kaost ja sensoorset ülekoormust Justini ümber. Kolisime ta ühte intensiivravihaigla erapalatisse. Vähendasime personali arvu, kes temaga tegelesid. Alustasime füüsilise, tegevus- ja kõne-/keeleteraapiaga. Üks meie psühhiaatriaosakonna töötaja veetis koos temaga iga päev aega. Mina külastasin teda samuti iga päev.

Paranemine oli märkimisväärselt kiire. Iga järgnev päev oli Justinile parem. Iga päev tundus tal olevat järjest kindlam tunne. Ta lõpetas toidu loopimise ja roojaga määrimise. Ta hakkas naeratama. Ta näitas selgeid märke verbaalsete käskude äratundmisest ja mõistmisest. Saime aru, et ta oli saanud mõningast sotsiaalset stimulatsiooni ja kiindumust koertelt, kellega ta oli koos elanud; koerad on äärmiselt sotsiaalsed loomad ja nende kogumites on kõrgelt arenenud sotsiaalne hierarhia. Kohati reageeris ta võõrastele inimestele nagu hirmunud koer: ettevaatlikult lähenedes, uuesti taganedes ja seejärel taas ettepoole liikudes.

Aja möödudes hakkas ta minu ja mitme teise töötajaga lähedasemalt suhtlema. Tal hakkasid väljenduma isegi huumorimeele märgid. Ta teadis, et kaka loopimine ajab personali hulluks. Seega ükskord, kui keegi oli talle šokolaadi andnud, sulatas ta tahvli oma käte vahel pehmeks ja tõstis käed üles, otsekui valmistudes seda loopima. Inimesed tema ümber taganesid. Ja siis pahvatas ta valjult ja südamest naerma. See oli küll primitiivset laadi huumor, kuid see näitas, et ta mõistis oma tegevuste mõju teistele ja ta suhestus nendega. See andis mulle järsult usku juurde tema võimesse muutuda.

Siiski arvasid mu kolleegid algul, et ma raiskan haigla ressursse, kui palun füsioterapeudil aidata tal püsti seisma õppida, et parandada tema üld- ja peenmotoorika tugevust ja kontrolli. Aga nädala pärast istus Justin juba toolil ja kõrvalise abiga suutis ka seista. Kolme nädala pärast tegi ta oma esimesed sammud. Tegevusterapeut tuli seejärel appi tema peenmotoorika kontrolli ja eneseabi põhialuste arendamisel: iseseisev riietumine, lusika kasutamine, hammaste harjamine. Kuigi paljudel lastel, kes kannatavad sellise hülgamise tagajärgede all, on arenenud tundlik lõhnataju ja nad püüavad sageli nuusutada ja lakkuda oma toitu ja teisi inimesi, oli Justini nuuskimine eriti tähelepandav ja võis olla põhjustatud tema elust koerte seas. Talle tuli õpetada, et see ei ole alati sobilik. Samal ajal õpetasid logopeedid teda rääkima, pakkudes kokkupuuteid sõnadega, millest ta varases lapsepõlves ilma oli jäänud. Tema uinunud, arenemata närvivõrgustikud hakkasid reageerima nendele uutele, korduva mustriga stimuleerimistele. Tema aju tundus olevat nagu käsn, janunemas kogemusi, mida see vajas ja innukalt neid ka endasse imes. Kahe nädala pärast oli Justin piisavalt terve haiglast väljakirjutamiseks ja kasuperre paigutamiseks.

/…/

Allikas: Bruce Perry “Poiss, keda kasvatati nagu koera” (MTÜ Igale Lapsele Pere, 2016)

Raamatut on võimalik soetada ainult MTÜ Igale Lapsele Pere kaudu, sest iga raamatu ost toetab ka ühingu tegevust, mis koondab perekondi ja vanemaid, kes kasvatavad või on valmis kasvatama vanemliku hooleta jäänud lapsi. MTÜ missiooniks on toetada, tugevdada ja säilitada vanemlikust hoolitsusest ilma jäänud laste turvalisust, heaolu ja inimväärikust.