Foto: geralt/ pixabay.com

Keegi ei arva, et just tema oma elus valusatesse olukordadesse peaks sattuma. Traumaga kokku puutunud inimese jaoks muutub kõik, mida ta on iseenesestmõistetavaks pidanud, kaasa arvatud asjad, mida poleks osanud iseenesestmõistetavaks pidadagi. Ometi on just kannatused parimaks õpetajaks, eriti selles osas, kuidas aidata raskusi läbi elavaid kaaslasi.

10. oktoobril tähistatakse ülemaailmset vaimse tervise päeva. 

Woodiwissi perekond sattus õnnetusega kokku kahel korral. 2008. aastal töötas 27-aastane Anna Woodiwiss Afganistanis. 1. aprillil läks ta ratsutama ning kukkus nii õnnetult, et suri oma vigastuste tõttu. 2013. aastal sõitis tema noorem õde Catherine, kes sel hetkel oli 26-aastane, Washingtonis rattaga tööle. Ta sattus avariisse, mille käigus sai tema nägu äärmiselt tõsiseid kahjustusi. Ta pidi läbi tegema ning ilmselt peab ka edaspidi osalema mitmetes operatsioonides. Mõnda aega pidi ta hingama ja sööma aparaatide abil, rääkida ta ei saanud. Catherine’i paranemisprotess on aeglane.

Catherine Woodiwiss jagab oma kogemusi traumaga toime tulemisest blogis Sojournes ning ehkki kõik kogemused on unikaalsed, võivad trauma läbi elanud inimese mõtted olla kasulikud ning kõnekad neile, kes oma elus just nende küsimustega silmitsi peavad seisma ning ka neile, kellelt raskes olukorras sõber abi ootab.

Toome teieni Catherine´i poolt kirja pandud soovitused traumaga hakkama saamiseks:

• Trauma muudab meid jäädavalt.

Paratamatu ja hirmus tõde trauma kohta on see, et sellest ei ole võimalik “üle saada”. Suurem traagiline sündmus muudab inimese elu, luues uue normaalsuse, millest teed tagasi “vana hea minuni” enam ei ole. See ei ole tingimata halb, sest traumast paranemine võib tähendada uue jõu ja rõõmude leidmist. Tervenemisprotsess ei pea olema meeleheitlik püüe säilitada endist või näida normaalne.

• Kohalolu on alati parem kui distants.

Millegipärast arvatakse, et kriisisituatsiooni sattunud inimesed “vajavad ruumi”. Trauma on on üksik aeg isegi siis, kui inimest ümbritseb armastus. Üksi kannatada oleks talumatu.

• Paranemine on hooajaline, mitte lineaarne.

On tõsi, et aeg parandab haavad. Emotsionaalne paranemine ei ole aga sirgjooneline vaid pigem nagu värisev 8. On täiesti normaalne jääda kinni ühte emotsionaalsesse staadiumisse mitmeteks kuudeks ning avastada siis, et tunded on täielikult muutunud. Paranemine võtab väga, väga kaua aega.

• Trauma üleelamiseks on vaja “tuletõrjujaid” ja “ehitajaid”. Üksikud on mõlemat korraga.

Kriisisituatsioonis vajab inimene enda lähedale kahte sorti inimesi: kriisitiimi – sõpru, kes jätavad pooleli oma tegemised ja on alati vajadusel su jaoks olemas, ja ehitusmeeskonda – neid, kelle rahulik ja püsiv hoolitsus aitab sul oma jalgealust taastada. Äärmiselt ebatõenäoline on, et keegi suudab täita korraga neid mõlemaid rolle ning just seetõttu on trauma inimese jaoks äärmiselt üksildane kogemus. Isegi kui inimene saab jagada oma kogemusi teistega, peab ta oma kogemusest läbi kõndima siiski üksi.

• Paranemine, nagu ka leinamine, on sotsiaalne.

Kui privaatne üks trauma tekitatud valu ka ei ole, vajab inimene kontakti teistega. Teineteise külje all varju otsimine nõuab tohutut julgust, kuid valida on kas paigalseisu või liikumise vahel.

• Labased väljendid või võrdlused ei sobi kohe üldse.

Kui lähedane inimene kannatab, siis soovime teda lohutada. Inimesed kipuvad lohutama, tuues võrdlusi oma elust enamasti just siis, kui ei osata muud öelda. Kannatav inimene vajab kaaslast või sõpra, kes neelab alla oma ebamugavuse ja hirmu ning istub tema kõrval, lasteski olukorral mõnda aega kohutav olla.

• Laske kannatajatel oma lugusid rääkida.

Inimesed, kes võitlevad raskustega, peaksid saama võimaluse avastada, kus lootus nende jaoks asub. Isegi kui lood, mida kannatajad räägivad, võivad näida liialt lihtsa õpetliku sõnumiga, võlgneb kannatanu endale võimaluse otsida mõtet.

Need õpetused viitavad teatavale aktiivsele passiivsusele. Saavutustele orienteeritud ühiskonnas esineb tihti soov probleemid ja katkised olukorrad kiiresti lahendada – pakkuda plaan, parandada, seletada ja lahendada. Ometi näib, et hädaolukorras vajab inimene eelkõige kohalolu – tuleks teha vajalikke asju püüdmata algset situatsiooni kontrollida või muuta. Kannatajale tuleks tagada võimalus protsess ise väärikalt läbi teha, selle tähendus ise defineerida. Kaaslaste roll on lihtsalt istuda koos sõbraga nendes ebamugavates situatsioonides, olles igapäevane, praktiline, lihtne ja vahetu.

Allikad: The New York Times, Sojourners

Toimetas Hendrik Mere