Maailm liigub rütmis, nii ka meie elu. Me sünnime, kasvame suureks ja lahkume jälle. Need on meie elufaasid. Samuti on meil faasid töö juures – oleme uus töötaja, saame spetsialistiks, juhime osakonda ja muutume “vanaks olijaks”. Missugused on aga faasid paarisuhtes, kirjutab Kaido Pajumaa Sisekosmoses.

Mängufaas

Kui inimesed tutvuvad, sisenevad nad üldjuhul mängufaasi. Mängufaas on sarnane sellele, mida loomad armumängu käigus teevad – nad püüavad üksteisele muljet avaldada. Teisitiöelduna annavad mängufaasis osapooled kõik, et enesest natukene parem mulje jätta, kui tegelikkus on.

Mängufaasi saab nimetada ka müügifaasiks, sest just sellel suhteperioodil püüame esiplaanile tõsta enda tugevusi ja peita nõrkusi. Kuna see toimub kahepoolselt, on kokkuvõttes mängufaas üks suur farss: kumbki ei näita välja oma tegelikke vajadusi, ootusi ja väärtusi, mistõttu saavadki mõlemad petta. Küpsedes muutuvad inimesed muidugi targemaks. Kui 20-ndates tundub mängufaas igati normaalne olevat, siis 30-ndates hakkavad inimesed mõistma, et see ei tööta. Nende isiklik kogemus lihtsalt näitab, et mängufaasi trikid võivad hiljem valusalt kätte maksta.

Mängufaas on ohtlik seetõttu, et selle käigus hoiame end tagasi olukordades, mis tavaliselt meid juba ärritavad. Näiteks võib kaaslane teha või öelda midagi, mis tavaliselt meid täiesti endast välja viib, aga mängufaasis teeme selle kõige peale lihtsalt “head nägu”. Siiski on oluline teadvustada, et me näitame head nägu ainult väljapoole, sissepoole ütleme: “Küll kõik korda saab.” Tegelikult ei mõtle me aga selle all, et “küll kõik korda saab”, vaid “küll ma ta korda teen” ehk küll ma muudan ta selliseks, et ta enam nii ei teeks või just teeks midagi, millest meil puudus on.

Kuidas mängufaasi vältida?

Kui sa lähed poodi autot ostma, soovid ju, et müügimees sinuga aus oleks. Sa soovid teada, kui palju tegelikult auto läbi sõitnud on, kas see on avariidesse sattunud, ja ega see juhuslikult suitsetaja auto olnud ole? Me soovime igasugustes suhetes jääda ausaks. Sama peaksime meeles pidama paarisuhetes – me peaksime kohe alguses iseenda ja teise vastu ausaks jääma. Tunnista endale kohe, kui sind mingid asjad häirivad ja räägi sellest partneriga. Äkki ta mõistab sind ja on valmis armastusest sinu vastu midagi vältima või midagi sinu heaks tegema.

Muidugi ei pruugi asjad nii ilusti minna. Alati on olemas võimalus, et sinu ootused on tema jaoks ebaloogilised: äkki ta lihtsalt ei mõista neid või on need tema väärtuste ja arusaamistega vastuolus. Sellisel juhul on küll reaalne oht, et teie suhe juba mängufaasis katkeb, aga kui te püüate vastandumist vältida ja üksteise kaotamise hirmus lihtsalt edasi “mängite”, liigute paratamatult edasi manipulatsioonifaasi, kus kõik juba hoopis valusam olla võib.

Manipulatsioonifaas

Nagu nimigi ütleb, tähendab manipulatsioonifaas teise inimese muutmise nimel manipuleerimise faasi. Üldjuhul jõuavad inimesed sinna peale armumise (mängufaasi) perioodi lõppu või kui argielu ootamatult oma end ilmutab. Manipulatsioonifaasis hakkavad ilmnema inimeste tegelikud väärtused, arusaamised ja ootused, mida siis üks osapool muutma hakkab. Üldjuhul tuleb see teisele osapoolele ootamatult, sest mängufaasis toimis ju kõik hästi. “Mis nüüd siis lahti?” tekib paratamatut küsimus.

Lahti ongi see, et armumisest tulenev serotoniinitase hakkab langema ja me hakkame uuesti oma otsmikusagaraga mõtlema – me võrdleme oma ootusi ja unistusi tegelikkusega ning avastame, et need ei kattu. Me võime avastada, et inimene, kellega mängufaasis lõbus ja tore oli, ei ole ikka päris see, kellest me unistanud oleme. Ja kui mängufaasis juhtis meid hirm partnerit kaotada, siis manipulatsioonifaasis püüame seda hirmu elimineerida “ühiste sidujatega”.

Sidujad on suhtetegurid, mis partnereid materiaalsel ja emotsionaalsel tasandil seovad. Kõige levinumad sidujad on ühine kodu, ühised finantskohustused (eluasemelaen, auto vms), ühine laps (sageli piisab ka rasedusest), ühine äri, ühised sõbrad jne. Need on päris “asjad”, mille suhtes mõlemad osapooled tunnevad, et see on “minu oma”, mistõttu on mõlemal ka sellest väga raske loobuda. Ja just seda hakkabki üks pool ära kasutama – kuna ta teab, et see “miski” on teise jaoks väga oluline, ja ta ei taha sellest loobuda, hakkab ta selle kaudu teisega manipuleerima ja oma nõudmisi esitama.

Muidugi saab ka manipuleerimise faasis kokkuleppeid ilma manipuleerimiseta sõlmida (siis vist ei saakski seda faasi niimoodi nimetada), lihtsalt diskussioonide ja palvete kaudu. Kui need mõlemale mõistlikud tunduvad, jõutakse alati kokkuleppele. Kui aga arutelude käigus ühise mõistmiseni ei jõuta või partner palvetele ei vasta, hakkab esimene tihtilugu ühiste sidujate kaudu oma “muskleid” näitama. Kuna ta teab, et partnerile on sidujad olulised, surubki esimene üha enam peale, et oma tahtmist saada. Kui see õnnestub, lõppeb asi üldjuhul “tuhvlialuse sündroomiga”, sest korra nähes, et manipulatsioon töötab, võib seda kasutada misiganes eesmärgil.

Sõltuvalt osapoolte isiksusest võib manipulatsioonifaasi pikkus väga erinev olla. Parimal juhul kestab see mõne päeva – kui üks partneritest hakkab tundma, et teda ei aktsepteerita enam sellisena, nagu ta on (kuigi alguses aktsepteeriti), ja talle surutakse peale asju, mida ta õigeks ei pea, võib ta lihtsalt suhte ära lõpetada. Selle koha pealt ei erine paarisuhe sõprussuhtest – me saame sõpradeks inimestega, kellega meil ühised väärtused on, ja inimestest, kes meid kogu aeg torgivad, püüame eemale hoida.

Halvemal juhul võib manipulatsioonifaas aga väga pikaks osutuda, sest ajaga on osapooled oma elud sidunud. Kumbki ei taha “ühistest asjadest” loobuda, mistõttu ollakse suhte püsimise nimel valmis pigem loobuma oma individuaalsusest ja autonoomiast. Nii jõuavadki paarid olukorda, kus üks kogu aeg nõuab, ja teine muudkui nõustub, … et siis 5 minutit hiljem sõbrale nurga taga kiruda.

Kuidas manipulatsioonifaasi vältida?

Manipulatsioonifaasi saab vältida kahel viisil – esiteks, mängufaasis ausaks jäämise kaudu, ja teiseks, teadvustades tõsiasja, et inimesed ongi erinevad ja nendel on õigus individuaalsusele (loe lähemalt siin: Millest paarisuhtes tülid tekivad?). Kõik inimesed on vabad, ka meie partner. Selles osas ei erine meie partner naabrimehest, kellele meeldib sõita punase Opeliga ja jalutada müts tagurpidi kuklas. Temalt me ju ei lähe nõudma, et muutu! Miks me teeme seda siis inimeste suhtes, keda väidame end armastavat? Kas armastus tähendab tõesti inimeste muutmist viisil, et mina end armastatuna tunneksin? Kas see pole mitte hoopis sõltuvuslik narkomaania, kus saan oma doosi kätte ainult juhul, kui “naabrimees” Opeli Fordi vastu vahetab ja mütsi õigetpidi pähe paneb?

Väljatõrjumise faas

Kui partner manipulatsioonile ei allu, jõuab paar väljatõrjumise faasi. Väljatõrjumise faas on lihtne – siin ütleb üks teisele: “Kui sa ei muutu selliseks, nagu ma tahan, siis tõmba lihtsalt minema.”

Üldjuhul on see raske hetk, sest tegelikult tulevad ju mõlemad osapooled suhtesse lootusega armastuse faasi jõuda, kuid mängufaasis on asi natukene vussi läinud. Kui me jääksime mängufaasis ausaks, ei jõuaks me kunagi väljatõrjumise faasi. Me ei julge aga ausaks jääda, sest meil on hirm „Kui ma temast ilma jään, siis jäängi üksikuks, mistõttu teen näo, et ta meeldib mulle sellisena ta on, aga küll ma ta ühel hetkel ära “murran” – vajan selleks ainult õiget hetke ja “sidujat”.

Just see hirm paneb meid mängufaasis peitust mängima ja manipulatsioonifaasis teisega manipuleerima. Seetõttu näeme ka paljusid paare lahku minemas kõige ebaloogilisematel hetkedel – just on loodud uus kodu, võetud armas kutsu või saadud ühine laps, ja “plaksti, lahutus!”. Miks küll keegi peaks sellises olukorras lahku minema? Kas sellele võib vastust otsida mängufaasist ja manipulatsioonifaasist? Minu hinnangul võib.

Õnneks ei ole aga suhete stsenaarium alati nii must. Tihti jõuavad inimesed võimuvõitlusest ja manipulatsioonidest edasi ka armastuse faasi.

Armastuse faas on vastand väljatõrjumise faasile. Armastuse faasis toimub täiskasvanulik vastastikune aktsepteerimine ja toetamine. Selles faasis jõuavad individuaalsed isiksused vastastikusse autonoomsesse armastusse – me armastame inimest sellepärast, et ta on just selline, nagu ta on (isegi mõningate puudustega), mitte aga ei püüa teda muuta selliseks, nagu mulle kõige paremini sobiks. Meil kõikidel on omad probleemid, olgu need siis pärit eelmistest suhetest, kooliajast või päris lapsepõlvest. Aga meil puudub õigus teist inimest oma probleemide eest vastutavaks muuta. See lihtsalt ei ole õige, sest lisaks sinu probleemidele on teisel ju omad probleemid, millega tegelda.

Autonoomne armastus väljendub vastastikuses toetamises ja “raviprotsessis”. See kõlab küll kummaliselt, aga meil kõikidel on oma roll teiste inimeste tervendamises (sest pole vist ühtki inimest, kellel ei oleks “traumasid”, mida tervendada). Nii nagu me vajame tuge ja armastust oma tervenemise protsessis, vajab seda ka teine inimene. Miks mitte aktsepteerida teist inimest tema puudustega ja lubada tal olla just selline nagu ta on? Milleks püüda teist inimest muuta selliseks, nagu sulle kõige paremini sobib? Ja kas ja kuidas olekski see üldse võimalik? Paslik on vist lõpetada ütlusega “Ela ise ja lase ka teisel elada”.

Allikas: Sisekosmos

Foto: www.wallseemly.com