“Ma mõistan, kui keeruline võib olla suhe lapsega, sest ma olen olnud laps. Ma olen näinud ema muretsemas, vihastamas, kontrollimas, võitlemas ja nutmas. Ma olen kogenud, kuidas terve pere kannatab. Kuidas purunevad suhted ja kerkivad müürid. Kui tunneme üksildust, sest me ei mõista üksteist. Tänapäeval on tohutult eksperte ja materjali teemal, kuidas peaks lapsevanem toime tulema peres valitseva digisõltuvusega. Mina soovin jagada isiklikku lugu sellest, mida ma tundsin lapsena ja mis mängis rolli selles, et ma lõpuks sellest sõltuvusest vabanesin,” kirjutab Telegramile blogija ja kirjanik Madis Mark.

ELUKOOL on uus Telegrami rubriik, kus inimesed meie seast jagavad oma elu õppetunde, koolitustel omandatud teadmisi ning raamatu- ja südametarkust.

Mis juhtus rõõmsameelse lapsega?

Ma olin ükskord laps, kellele meeldis päevad läbi õues joosta, mängida ja matkata. Minu vabadusel ei tundunud olevat mingeid piire.
Mul oli sõpru, kes mind alati väljas ootasid. Mul olid klassivennad, kes mind teatejooksu võistkonda kutsusid, sest mul olid kiired jalad. Ma oskasin kehva ilma korral isegi üksinda toas mängida. Ma tundsin ennast turvaliselt. Ma tundsin uhkust selle üle, kes ma olen. See kõik muutus ühel 1.  septembril, kui ma 9-aastasena kooliaktuselt koju tulin ning sõpradega ehitusplatsile mängima läksin.

Mind tabas raske betoonpaneel, mis purustas lisaks seljale ka kogu minu varasema identiteedi.

Kõik muutus silmapilkselt, kuid ma ei suutnud sellega kohaneda. Minu peamiseks sooviks oli kogeda lähedust ja turvatunnet. Tunda ennast aktsepteerituna ja võrdsena. Hoida kinni millest iganes, mis annaks mulle tagasi tuttava elu.

Kuid ma ei suutnud neid vajadusi oma reaalses elu piisavalt rahuldada. Pikka aega nägin ma vaid seda, mis mind teistest eristas ja eraldas – ratastool ja mittetöötavad jalad. Ma tahtsin sellest kõigest põgeneda.

Kool kui hirmutav džungel

Minu elu koosnes põhimõtteliselt koolist ja kodust.

Koolis tundsin ma ennast täieliku rämpsuna. See oli justkui džungel, kus tugevamad jäävad ellu ja nõrgemad süüakse ära. Paljud klassikaaslased kiusasid mind nii vaimselt kui ka füüsiliselt, osa vaid ignoreeris.

Ma tean, et ka mina olin selle eest vastutav, sest kiusamine ei ole kunagi juhuslik, kuid ma ei osanud ennast kuidagi muuta ega teisiti käituda. Seega olin ma antud teadlikkuse tasandil vaid ohver.

Võib-olla ma ei osanud piisavalt suhelda. Võib-olla olin ma liiga õrn ja tagasihoidlik – vastupidiselt teiste poiste kasvavale agressioonile ja ekstravertsusele. Aga võib-olla olin ma lihtsalt erinev.

Miski igatahes tõmbas ligi vaenulikku suhtumist ja destruktiivseid nalju. Ühele klassivennale, kes hiljem erinevate probleemide tõttu koolist välja visati, meeldis mu käsi kinni hoida ja üles sikutada, lauldes samal ajal laulu, mille peale suurem osa klassist naerma hakkas.

Teine ei olnud kunagi füüsiliselt vägivaldne, kuid tekitas minus suure haava, kui naeris minu peenikeste jalgade üle ja hõikas enesekindlal toonil: “Paras sulle!”

Ma ei suutnud isegi osa klassivendade silmadesse vaadata, sest see ärritas neid. Üks poistest vaatas mulle vihaga vastu, käskides mul eemale vaadata, kuigi mul ei olnud temaga isiklikku konflikti. Ta lihtsalt ei soovinud olla minu sõber.

Mitmeid kordi tundsin ma kooli minemise ees hirmu, kuid ma ei suutnud seda isegi oma perekonnale väljendada. Ma ei tahtnud olla see, kes kitub. Kartsin, et see teeb olukorra vaid hullemaks, sest ma kartsin kaotada klassikaaslaste austust.

Selle asemel, et kuidagi vastu võidelda või olukorda lahendada, võtsin ma selle kõik omaks, justkui ma oleks selle ära teeninud.

Ainus koht, kus tundsin ennast turvaliselt

Kui ma koju jõudsin, suutsin ma lõpuks ometi oma reaalsusest põgeneda. Ma mängisin arvutimänge, sest see oli koht, kus ma tundsin ennast vabana. Ma sain olla mina ise ja tunda ennast teistega võrdselt. Ma olin mitmes mängus isegi klanniliider, sest mul oli selleks piisavalt enesekindlust. Nii nagu vanadel aegadel.

Virtuaalses maailmas võisin ma olla täiesti erinev inimene. Kusjuures olla, kes iganes ma soovisin… kuid reaalses elus ei olnud ma mitte keegi. On ka muid põhjuseid, miks arvutimängud atraktiivsed on, kuid see oli minu puhul kogu tuum.

Mu emale ei meeldinud, et ma nii palju mänge mängisin. Ta soovis, et ma hoolitseksin enda eest ja teeksin füüsilisi harjutusi. Ma olen selle üle tänulik, sest muidu oleksin ma tõenäoliselt täiesti ära närtsinud, kuid tol hetkel tundsin ma tohutut vastupanu.

Ta tundis, et arvutisõltuvus on hävitav minu elule, seega katsetas ta erinevaid meetodeid, et seda peatada. Kui rahulik hääletoon ei aidanud, siis ta karjus. Kui piisavalt vihaseks sai, siis võttis juhtme seinast välja ning pani mulle arvutikeelu. Ja lõpuks ähvardas ta mind ka internaatkooli saata, mis mõjus eriti valusalt.

Ma mõistan, miks ta seda kõike tegi, kuid see lisas tulele vaid kütust juurde. Arvutisõltuvus oli probleem, mida elimineerida. Võitlus, mida võidelda. Kuid mina võitlesin edukalt vastu.

Virtuaalmaailm oli kogu minu elu. Seal tundsin ma ennast turvaliselt ja rõõmsameelselt. Kui see ära võeti, tundsin ma paanikat ja hirmu. Mõnikord ma vihkasin oma ema. Kasvas vaid viha ja vastupanu, samal ajal ka sügav kurbus. See purustas meie suhte, mille tervendamisega tegelen ma 27-aastasena ka tänasel päeval.

Müüride taga olev süütunne ja kurbus

Lisaks kodusele võitlusele olin ma vihane, et ei saanud olla iseseisev teismeline. Minu ema pidi mind sageli koolist koju tooma, ja see valmistas mulle piinlikkust, sest ma olin juba piisavalt vana, et tüdrukute vastu huvi tunda. Mulle ei meeldinud, kui inimesed mind koos emaga nägid. Ma püüdsin mõista, et see on vajalik, kuid ma ei suutnud seda aktsepteerida.

Ma olin ärritunud ja frustreerunud. Mul ei olnud tuju temaga rääkimiseks, kui me koolist koju sõitsime. See kinnisus tegi talle palju haiget, ning mõnikord muutus ta vihaseks või hakkas nutma. Ma andsin oma parima, et paksu müüri ees hoida, kuid sisimas tundsin ma vaid süümepiina. Ma tundsin, et mina olingi põhjus, miks ta nii palju mind üksinda kasvatada püüdes kannatas.

Kui ma püüdsin oma tundeid väljendada, viis see kergesti uue konflikti ja valuni. Sellepärast ma otsustasingi oma tunded alla suruda ja teda ignoreerima hakata. Vaid siis, kui ma koju jõudsin ning oma toaukse sulgesin, suutsin ma kõik emotsioonid valla päästa ja mõelda: “Anna andeks, ema! Anna andeks, et ma selline olen. Ma lihtsalt ei suuda ennast kontrollida. Ma ei tea, mida teha.”

Sügav üksindus, mis mind peaaegu tappis

Seega, ma vihkasin kooli. Ma vihkasin kogu oma elu, kaasa arvatud iseennast. Ja samal ajal olid minu perekonnasuhted purunenud, sest ma tahtsin ennast sulgeda ja liiga palju arvutimänge mängida.

Ühel päeval mu ema loobus minuga võitlemisest. Ta andis alla, sest oli sellest kõigest väsinud.

Ma olin traumeeritud poiss, kes tundsin ennast üksinda. Mitte keegi ei teadnud, mida ma läbi elasin. Ma tundsin, et olen oma perekonnale vaid koorem, mõeldes tumedaid mõtteid sellest, et parem oleks olnud õnnetuse päeval ära surra. Ma tundsin, et mu elul puudus mõte.

Muidugi vihkasin ma seda, et ma ei suutnud kõndida. Et ma olin erinev kõikidest teistest. Aga kõige enam kannatasin ma üksinduse ja eraldatuse käes. On väga valus, kui sa ei suuda kogu raskuste keskel isegi oma perekonnaga rääkida.

Ma püüdsin ennast mitu korda ära tappa, kuid õnneks ma ei suutnud seda. Ma päästsin ennast. Ma leidsin ennast ise. See oli raske ja karm, võib-olla isegi erakordne ime, kuid see juhtus.

Muutuste algus

Kannatamine oli oluline osa minu transformatsioonist. Paljud inimesed üle maailma on ärganud ja avastanud oma tõelise olemuse vaid sügavat valu kogedes. Sest ühel hetkel on niivõrd valus, et enam pole samamoodi võimalik jätkata. Surra ma ei tahtnud, seega pidin ma hoopis ärkama ja elama hakkama.

See on üsna pikk lugu, mida saab detailsemalt uurida raamatust “Valu kingitus”, kuid tänasel päeval tunnen ma ennast ühe õnnelikuma inimesena maailmas. Ma tean, et kõik on võimalik!

Aga ma väga soovin, et teised lapsed ega lapsevanemad ei peaks nii palju kannatusi kogema. Sellepärast ma seda lugu jagangi. Minuga võis toimuda ime, kuid kahjuks lõppevad mitmed lood palju kurvemalt.

Tõde on see, et sisimas on meil kõigil head kavatsused ning anname oma parima, kasutades neid ressursse, mis meil olemas on. Mitte kedagi ei ole vaja süüdistada. Nii mina kui ka minu ema olid mõlemad selle õnnetu olukorra ohvrid. Me lihtsalt ei osanud paremini. Kuid nüüd on võimalik sellest õppida.

Kõige enam soovin öelda seda, et me peame minema sügavamale, et probleemide varjatud põhjused üles leida. Me peame märkama oma lähedasi ja püüdma mõista, mida nad läbi elavad. Selle asemel, et võidelda ja eralduda, peame me tegema koostööd.

Igasugune sõltuvus on märk sellest, et inimesel on teatud vajadus rahuldamata. Me teeme kõik selleks, et oma vajadusi rahuldada, sest soovime tunda ennast hästi. Seda silmas pidades suudame me andestada ja edasi liikuda.

Ma tean, et minu ema on mind alati armastanud ja andnud oma parima, kuid mul oli raske mõista tema vaatenurka, kui ma samal ajal pidin toime tulema isiklike emotsioonide ja raskustega.

Seega ei ole asjad alati nii, nagu need näivad. Me hoolime üksteisest rohkem, kui me väljendada suudame. Tea, et sinu laps on sügaval sisimas tänulik kõige selle eest, mida sa tema heaks teed!

Madis Mark

Artikli teises osas jagab Madis konkreetseid nippe, mis aitasid tal arvuti- ja mängusõltuvusest vabaneda ning kolmandas osas saavad näpunäiteid lapsevanemad, et oma võsukesi aidata.

Vaata ka: Madise koduleht

Foto: erakogu