Meie ümber elab 7 miljardit inimest ja isikut, kellest praktiliselt mitte ükski ei sea kahtluse alla seda, et nad on isiksused. See on täiesti loomulik, sest kogu tänapäevane psühholoogia räägib isiksuse arengust ja selle olulisusest meie maailmas.

Kuidagi ei saagi kahtluse alla seada seda, et korrektselt väljakujunenud isiksus aitab meil elus paremini hakkama saada, kuid kahtlaseks muutub olukord siis, kui me püüame hakata seda isiksust täpsemalt määratlema. Millegi määratlemiseks peame aga kõigepealt määratletava objekti üles leidma, selle reaalselt tuvastama. Seega tekib küsimus, kust me leiame kogemuslikult isiku, kellesse nii jõuliselt usume ja keda nii kiivalt kaitseme, et see siis tuvastada?

Milles me saame kindlad olla?

Me kõik oleme harjunud mõtlema iseendast kui isikust ja vastavalt ka käituma. Kui aga hakata seda isikut enda seest otsima (et see konkreetselt ja kõigest muust eraldiseisvalt tuvastada), võime avastada, et meil on küll mõtted iseendast, iseendaga seotud tunded (emotsionaalsed reaktsioonid), hoiakud, harjumused jne, mis kõik viitavad isikule, aga ühtset tuumisiksust, millele need viitavad, ei olegi võimalik üles leida.

Meie mõtted iseendast võivad aga muutuda, sest kord mõtleme endast ühel viisil, siis jällegi teisel viisil. Samuti ei ole püsivad tunded, mille kaudu enda isiksust määratleme – mõnikord tunneme end hästi, siis jälle halvasti. Ja ei ole muutumatud ka meie hoiakud, harjumused, uskumused jne. Kõik need nähtused, mis meile kui isikule viitavad, on meie sees pidevas liikumises ja muutumises. Kuid iseendast me ju mõtleme kui millestki püsivast. Seega tekib küsimus: “Kui kõik isikule viitavad nähtused on muutumises, siis kas midagi on püsivat ja muutumatut? (Ja kus on siis see isik?)

On kaks asja, mis ei ole muutumises. Esiteks, meie vankumatu usk sellesse, et meie kui isiksus eksisteerime (idee iseendast). Ja teiseks, teadvelolek nendest mõtetest, hoiakutest ja tunnetest, mis isikule viitavad. Vaatame neid kahte lähemalt.

Usk iseendasse kui eraldiseisvasse isikusse

Olen viimasel ajal teinud regulaarselt üht põnevat harjutust (mille tulemusena seda artiklit kirjutangi), mille käigus olen püüdnud lühikeste ajalõikude jooksul (nt 3 minutit) teha oma igapäevaseid tegevusi ilma, et seostaksin seda ja mõtleksin selle käigus iseenda kui isiku (Kaido Pajumaa, minu keha) peale. Näiteks, kui tavaliselt kõnnime tänaval ja me teame, et meie kui isik kõnnime tänaval, siis selle harjutuse käigus olen vältinud mõtet ja tunnetust sellest, nagu “mina kõnnin tänaval”, vaid lihtsalt kõnnin.

Tuleb tunnistada, et need on olnud vägagi vabastavad minutid. Väliselt on kõik muutumatu – ma ju jätkuvalt kõnnin tänaval nagu alati, aga ma ei seosta end mõttes selle kõndimisega. Niimoodi katsetades tekkis arusaamine, et me saame kõiki igapäevaseid tegevusi teha ilma, et mõtleksime sellele, et meie seda teeme (ilma, et oleksime isik).

Proovi näiteks seda kohe praegu. Sa tead hetkel, et sa loed seda artiklit. Mõtle korraks selle peale. Ja nüüd väldi mõtet sellest, et sina (nt mina, Mari Mets) loed seda. Tee seda harjutust ühe minuti vältel – lükka kõik mõtted iseendast kui lugejast lihtsalt kõrvale ja keskendu AINULT tegevusele endale. Sa võid avastada, et sa teed kõike nagu ikka, aga lisandunud on teatud kergus, vabadus ja avatus. Sina kui isik oled kadunud, kuid lugemine jääb.

Artiklit lugedes on seda harjutust lihtne teha, sest sul ei ole vaja kaitsta oma identiteeti (va juhul, kui sul tekib näiteks mõte “mina olen asjadest aru saanud täiesti teistmoodi”). Proovi seda harjutust teha aga näiteks mõnes avalikus kohas või siis töö juures kohvinurgas. Proovi käituda nii nagu alati, aga väldi mõtet iseendast kui selle tegevuse sooritajast (ka siis, kui kellegagi suhtled). Miks? Sest tegelikult seda “tegijat” otsima hakates jooksed otsingutega liiva. Sa võid jahmatusega avastada, et sina kui tegija ei ole midagi muud kui lihtsalt mõte iseendast. Sa oled kogu aeg uskunud iseendasse kui mõttesse (ja seda kogu aeg kaitsnud).

Teadvelolekust tulenev vabadus

Niimoodi eksperimenteerides jõudsin hirmutava küsimuseni, miks ma peaksin uskuma iseendasse nii kiivalt, kui ma saan kõiki vajalikke tegevusi teha ilma iseenda kui tegija (keda praktiliselt ei ole võimalik leida) peale mõtlemata? Liiatigi olin avastanud, et kaotades mõttest ära enda kui tegija suudan mitmeid asju paremini teha, sest usk minapilti võib teatud tegevuste korral isegi piiravaks teguriks olla (tegevused, mis ei haaku meie minapildiga). Ma kogesin, kuidas ilma “minata” sooritatud tegevused toimuvad teatud laadi kerguse ja avatusega, mida ei piira mõte “mina, Kaido Pajumaa, teen seda”.

Järgmisena hakkas mind kummitama aga mõte (järjekordne mõte, jah?), kes siis seda kõike teeb, kui mina kui isik seda ei tee? See oli natukene isegi hirmutav, sest ma olin ju harjunud oma elu juhtima ja olin veendunud, et kui ma ei kontrolli kõike, laguneb see koost. Praktikuna hakkasin siis jällegi jälgima ja eksperimenteerima, kuidas asjad tegelikult toimuvad.

Niimoodi jõudsin empiirilise kogemuseni, et kõik, milles ma saan 100% kindel olla, on see, et ma tean, et teen midagi; ma tean, mõtlen millestki (ka iseendast kui isikust); ma tean, et tunnen end kuidagi; ma tean, et usun millessegi ja pean seda kaitsma. Alguses arvasin, et see olengi ju mina, kes seda kõike teab, kuni avastasin, et see on ka pelgalt mõte “Jah, mina teen seda küll, aga kes siis teab, et mina teen seda? Kas on siis kaks mina?” (tean, et see kõlab jaburalt, aga kui selle üle ise mõtiskled, jõuad kahtlemata samade tulemusteni).

Niisiis avastasin, et “mina, Kaido kui isik” on mõte iseendast, millest ma teadlik olen. Tunded, mida isikuna tunnen, ilmuvad samuti minu nn teadvuse ruumis. Sama kehtib kõige muu kohta, mida kogen. Kõik see ilmub lihtsalt meie teadvusse, ja seda ka siis, kui nn isikut pole mängus, sest isik ilmneb samamoodi selle ühtse, avatud ja neutraalse teadvuse ruumis. Järelikult ei saa ma kogemuslikult määratleda end mitte millegi muuna kui sellesama teadvelolekuga, sest igasugune muu määratlus lihtsalt ilmneb selles teadvelolekus. Igasugune püüe tuvastada end kui isikut lõpeb hetkel, kui küsime endalt: “Kes teab, et olen see või see?”. Kuna sellele küsimusele on ainult üks vastus – mina tean – , siis järelikult ei saa ma olla mitte miski, mida ma tean, vaid teadja ise.

Kas ma ei olegi siis Kaido kui isik?

Muidugi olen ma jätkuvalt seesama isik, kes ma olen olnud kõik need 35 aastat, aga ma pean endale selgelt aru andma, et empiirilist kinnitust ma selle isiku olemasolule mitte kuskilt ei leia. Usk iseendasse kui isikusse on lihtsalt usk ühte ideesse, millesse meid on õpetatud uskuma ja mis tihtilugu meile hoopis probleeme valmistab. Me ju seostame kõike enda maailmas iseendaga: mina, minu, mind, minule, minult jne. Julgen öelda, et 99% meie probleemidest on tingitud sellest, et kaitseme iseennast kui isikut, sest tunneme, et keegi tegi meile liiga, keegi võttis meilt midagi ära, keegi ei austanud meid jne.

Kõik see valu ja äng, mis iseenda kaitsmisest tekib, kaob aga hetkel, kui me ei mõtle kasvõi hetkeks iseendale. See on hirmutav, aga selge ja empiiriline FAKT – meie isik ei ole midagi enamat kui lihtsalt idee, mõte, kontseptsioon. Ja seesama virtuaalne idee tekitab meile väga palju probleeme.

Meil ei ole mõtet mängida valgustatuid ja öelda, et me kogeme end igapäevaselt alates tänasest teadvelolekuna, sest tõenäoliselt on see enamuse jaoks meist võimatu (ja paljude jaoks veel lihtsalt üks idee, millesse uskuma hakata). Kui me oleme koos “iseenda kui isikuga” elanud eelmised 20-50 aastat, siis kuidas olekski võimalik temast hetkega loobuda (tegelikult ei peaks me loobuma mitte millestki enamast kui lihtsalt ühest mõttest)?

Seetõttu tasub proovida seda vabastavat praktikat teha väikeste doosidega. Miks mitte võtta iga päev mõni minut ja proovida lihtsalt iseennast ära unustada (hirmutav, eks?)? Jätka kõike seda, mida olid tegemas, aga unusta/väldi mõtet sellest, nagu sina oleksid selle tegevuse sooritaja. Lihtsalt tee, ära mõtle, et sina teed seda. Vaata, mis tunde see sulle tekitab.

Samuti on mind aidanud selliste kogemuste saamisel mitmed ärganud inimeste loengute kuulamine ja nende raamatute lugemine nt Dennis Waite, Amit Shetty, Tarun Sardana, Eckhart Tolle, Bentinho Massaro, Stuart Schwartz, Mooji jt. Maailmas on palju tavainimesi, kes on ühel hetkel avastanud, et nad ei suuda selle tüübiga (iseenda kui isikuga) enam koos elada, sest tema kaitsmine tekitab nii palju probleeme. Selle asemel soovivad nad elada hoopis vabaduses, avatuses ja elurõõmus. Ja neil on see õnnestunud. Nad on tavalised inimesed nagu meie, tehes tavalisi asju nagu meie. Neid aga eristab meist üks asi: nad ei usu nii jõuliselt iseendasse kui isikusse (mõttesse), ja ei püüa seda ideed alati iga hinna eest kaitsta.

Allikas: Sisekosmos

Pilt: dbimbiryte.blogspot.com

Toimetas: Meeli Seermaa