“Ma olen olnud alates 2012. aastast psühholoogia õppejõud. Nende kuue aasta jooksul olen näinud igas vanuses tudengeid, kes lükkavad oma kirjatööde esitamist aina edasi, puuduvad neil päevadel, kui nad midagi ette peavad kandma, jätavad ülesanded esitamata ja ei pea kinni tähtaegadest. Ma olen näinud, kuidas lootustandvad tudengid ei suuda anda õigel ajal sisse avaldust magistriõppeks; ma olen näinud, kuidas doktorikandidaadid veedavad kuid või isegi aastaid väitekirja esimese mustandiga; üks minu tudeng võttis sama ainet kaks semestrit järjest ja ei suutnud kummalgi korral ühtegi tööd esitada,” kirjutab oma äsja Mediumis ilmunud essees psühholoog Erica D. Price.

Ma ei arva, et ühelgi nendest juhtudest oli süüdlaseks laiskus.

Mitte ühelgi.

Tegelikult ei usu ma, et laiskus üldse olemas on.

…

Ma olen sotsiaalpsühholoog, nii et ma olen ennekõike huvitatud inimeste käitumist mõjutavatest olukorralistest ja kontekstuaalsetest teguritest. Kui sa tahad ennustada või seletada inimese käitumist, on kõige kindlam tee vaadata, millised on sotsiaalsed normid ja inimese kontekst. Olukorrast tulenevad piirangud ennustavad reeglina käitumist palju paremini kui inimese isiksus, intelligents või muud indiviidiga seotud omadused.

Seega, kui ma näen, et tudengil ei õnnestu tööde esitamine, ta hilineb tähtaegadega või ei suuda oma elus millegi muuga hakkama saada, olen ma sunnitud küsima: mis on need olukorralised tegurid, mis teda tagasi hoiavad? Millised tema vajadused on rahuldamata? Kui tundub, et keegi käitub „laisalt“, siis ma pean kohe täiesti kindlasti küsima: millised on need tema tegutsemist takistavad tegurid, mida ma ei näe?

Mingid takistused on alati olemas. Nende takistuste märkamine – ja nende tõsiselt võtmine – on tihti esimene samm, et jõuda „laisa“ käitumise muutmiseni.

…

Eriti palju kasu on sellest, kui läheneda inimese ebaefektiivsele käitumisele hinnangute andmise asemel uudishimuga. Ma õppisin seda ühelt enda sõbralt, kirjanikult ja aktivistilt Kimberly Longhoferilt (kirjanikunimega Mik Everett).
Kimi südameasjaks on puudega ja kodutute inimeste teemad. Tema nendel teemadel kirjutatu on üks kõige valgustavamad ja eelarvamusi murdvamaid töid, mida ma olen kunagi näinud. Tema kirjutatu on nii hea ühest küljest seetõttu, et Kim on ise geniaalne; teisalt aga põhjusel, et oma erinevatel eluhetkedel on Kim kogenud nii puuet kui ka ilma koduta elamist.

Just tänu Kimile õppisin ma, et kodutu hukkamõistmine selle tõttu, et ta tahab osta alkoholi või sigarette, on idiootne. Kui sa oled kodutu, on ööd külmad, maailm ebasõbralik ja kõik on piinatekitavalt ebamugav. Ükskõik, kas sa magad silla all, telgis või varjupaigas, igal juhul ei saa sa korralikult välja puhata. Sul on tõenäoliselt vigastusi või kroonilisi haigusi, mis pakuvad sulle pidevalt vaeva, ning vähe võimalusi arstiabile, mis seda leevendada aitaks. Tõenäoliselt ei saa sa süüa eriti tervislikku toitu.

Kui sa pead elama sellises krooniliselt ebamugavas, pingelises keskkonnas, siis on pagana loogiline, et sa tahad leevendada seda alkoholi või sigarettidega. Kim selgitas mulle, et kui sa magad õues külma käes, võib alkohol olla ainus, mis aitab sul sooja saada ja magama jääda. Kui sa oled pidevas näljas, võib paar sigaretti olla ainus, mis vaigistab korraks jubeda näljatunde. Ja kui kõigile nendele väljakutsetele lisandub veel sõltuvusega võitlemine, siis jah – mõnikord sul on lihtsalt vaja midagi, mis võõrutusnähud ära võtaks, et sa üldse ellu jääks.

Vähesed nendest, kes pole ise kodutud olnud, oskavad nii mõelda. Nad eelistavad kodutute valikuid hukka mõista – võib-olla selleks, et mitte ise end maailma ebaõigluse tõttu halvasti tunda. Paljude jaoks on kergem uskuda, et kodutud on ise (vähemalt osati) süüdi oma kannatuses, kui tunnistada olukorralisi tegureid.

Ja kui sa ei mõista täielikult inimese olukorda – mis tunne on iga päev tema nahas elada, ühes kõigi väikeste häirivuste ja tõsiste traumadega, millest tema elu koosneb – on kerge lüüa kõiki inimesi ühe vitsaga ja oodata, et nende käitumine vastaks sinu jäikadele ootustele. Kõik kodutud peaksid joomise maha jätma ja tööle minema. Mis siis, et enamikul on probleeme vaimse ja füüsilise tervisega ja nad peavad pidevalt võitlema selle eest, et neid üldse inimesena nähtaks. Mis siis, et nad ei saa vahel nädalate või kuude kaupa kordagi korralikult öösel välja magada ega täis kõhtu tunda. Mis siis, et isegi mina ise oma mugavas, lihtsas elus ei suuda olla paari päevagi ilma, et ma tahaks võtta mõne joogi või osta midagi ebavajalikku. Nemad peavad olema paremad.

Aga nad juba annavad endast parima. Ma olen tundnud kodutuid, kes töötasid täiskohaga ja pühendasid end oma kogukonna teiste liikmete eest hoolitsemisele. Paljud kodutud peavad pidevalt toime tulema bürokraatiarägastikus, suheldes sotsiaaltöötajate, juhtumikorraldajate, politseinike, varjupaigatöötajate, haigekassa ja hunniku heategevusorganisatsioonidega, kes tahavad küll aidata, kuid on samal ajal ka üleolevad. Kodutu olemine on ise juba üks pagana raske töö. Ja kui kodutul või vaesel inimesel saab jaks otsa ja ta teeb „halva otsuse“, siis on tal selleks pagana hea põhjus.

Kui inimese käitumine ei tundu sulle loogiline, siis on põhjuseks see, et sa ei tea kogu tema lugu. Nii lihtne see ongi. Ma olen nii tänulik Kimile ja tema kirjutatule selle eest, et ta aitas mul sellest aru saada. Seda ei õpetatud mulle üheski psühholoogia aines. Aga nüüd, kui mul on see teadmine olemas, rakendan ma seda pidevalt, mõistmaks kõiksugu erinevaid käitumisviise, mida peetakse ekslikult tahtlikuks ebamoraalsuseks – ja ma pole leidnud veel ühtegi käitumist, millele ei leiduks seeläbi seletust ja millega ei annaks empatiseerida.

…

Heidame pilgu ühele akadeemilise „laiskuse“ avaldumisvormile, millel minu hinnangul pole tegelikult laiskusega mingit pistmist: edasilükkamine.

Inimestele meeldib pidada edasilükkajate käitumist nende endi süüks. Kohustuste edasilükkamine paistab treenimata silmale kahtlemata laiskusena. Isegi edaslükkajad ise peavad enda käitumist laiskuseks. Sa peaksid midagi tegema ja sa ei tee seda – see on sinu enda süü, eks? See tähendab, et sa oled tahtejõuetu, motivatsioonitu ja laisk, kas pole?

Juba aastakümned psühholoogilisi uurimusi on näidanud, et edasilükkamine kujutab endast toimetulekuraskust, mitte laiskuse tulemust. Kui inimene ei suuda teha algust projektiga, mis talle oluline on, on selle põhjuseks tavaliselt üks kahest: a) hirm, et tal ei õnnestu see piisavalt hästi; või b) teadmatus, millised peaks olema esimesed sammud. Mitte laiskus ega tahtmatus. Vastupidi – mida tähendusrikkam ülesanne on ja mida rohkem inimene sellest hoolib, seda tõenäolisem on, et ta vaevleb seda täites edasilükkamise käes.

Kui sa oled hirmust halvatud, või sa ei tea, kuidas oma hiiglasliku ja keerulise projektiga pihta hakata, on pagana raske midagi tehtud saada. See ei tähenda, et sa ei taha seda teha, et sul pole motivatsiooni või et sa pole piisavalt tubli. Edasilükkajad võivad tundide kaupa sundida end tööle hakkama; nad võivad istuda tühja tekstidokumendi ees, tegemata midagi muud, piinata end; nad võivad end aina üle valada süüdistuste laviiniga – ja see ei muuda ülesandega pihtahakkamist põrmugi lihtsamaks. Vastupidi, nende tungiv soov selle pagana asjaga valmis saada võib nende stressi hoopis suurendada ja teha pihtahakkamise veelgi raskemaks.

Parem lahendus on välja selgitada, mis hoiab edasilükkajat tagasi. Kui peamiseks takistuseks on ärevus, on edasilükkajal vaja hoopis oma arvuti/raamatu/tekstidokumendi juurest minema kõndida ja teha midagi rahustavat. See, kui teised tembeldavad sind laisaks, annab tõenäoliselt ainult kahjulikke tulemusi.

Tihti on takistuseks see, et edasilükkajal on raskusi aju nn täidesaatva funktsiooniga – neil on raskusi sellega, et jagada suur ülesanne väiksemateks, konkreetsemateks ja korrastatud osadeks. Üks näide sellest, kuidas täidesaatev funktsioon praktikas töötab: mina tegin oma väitekirja valmis (taotlusest andmekorje ja töö kaitsmiseni) veidi rohkem kui aastaga. Mul õnnestus väitekirja kirjutamine päris lihtsalt ja kiiresti, sest ma teadsin, et mul oli vaja a) koondada olemasolevad uurimistulemused; b) koostada dokumendi raamistik, c) kavandada regulaarsed kirjutamisajad, ning d) liikuda dokumendiga edasi samm-sammult, osa-osa kaupa, päev-päevalt, täpselt mu enda paika pandud plaani kohaselt.

Mul ei olnud vaja, et keegi õpetaks mulle, et ülesandeid tuleb niimoodi tükkideks jagada. Ja keegi ei sundinud mind oma ajaplaanist kinni hoidma. Selliste ülesannete täitmine tuleb minu analüütilise, ülikeskendunud autistliku aju jaoks väga loomulikult. Enamiku inimeste jaoks ei ole see nii lihtne. Neil on vaja välist struktuuri, mis sunniks neid kirjutama – näiteks regulaarsed kohtumised teistega, et ühiselt kirjutada – ja kellegi teise seatud tähtaegasid. Seistes vastamisi olulise ja tohutu suure projektiga, vajavad enamik inimestest nõu, kuidas jagada see väiksemateks osadeks, ning ajakava selle valmistegemiseks. Edasimineku hindamiseks vajab enamik inimestest organiseerimistööriistu, näiteks to-do liste, kalendrit, ajakava või ainekava.
Selliste abivahendite vajamine ei tee inimest laisaks. See tähendab lihtsalt, et neil on selline vajadus. Mida rohkem me seda tunnistame, seda paremini saame me aidata inimestel kõigega hakkama saada.

…

Mul oli üks tudeng, kes jättis tihti tundi tulemata. Mõnikord enne tunni algust nägin ma teda maja lähedal jalutamas, ja ta nägi välja väga väsinud. Tund algas, ja teda ei olnud. Ja kui ta oli tunnis, oli ta endassetõmbunud; ta istus jõuetult ruumi tagaosas, silmad maas. Ta rääkis kaasa, kui töö käis väikestes gruppides, aga mitte kunagi kogu klassi kaasavates aruteludes.

Mitmed mu kolleegidest arvasid selle tudengi kohta, et ta on laisk, lohakas või apaatne. Ma tean, et nad nii mõtlesid, sest ma olen kuulnud, kuidas nad räägivad tudengitest, kes ei ole edukad. Nende sõnades ja toonis on tihti kuulda pahameelt – miks see tudeng ei võta minu tundi tõsiselt? Miks ta ei lase minul tunda end tähtsa, huvitava, targana?

Aga minu aines oli üheks teemaks vaimse tervise probleemidega kaasnev häbimärgistamine. See on mulle väga südamelähedane teema, sest ma olen mitteneurotüüpiline psühholoog. Ma tean, kui ebaõiglaselt koheldakse minu erialal minusuguseid inimesi. Me rääkisime selles aines koos tudengitega sellest, kui ebaõiglaseid hinnanguid tehakse vaimse tervise häiretega inimeste suhtes; kuidas depressiooni peetakse laiskuseks, kuidas tujude kõikumisi nimetatakse manipuleerimiseks, kuidas inimeste kohta, kellel on „tõsised“ vaimse tervise häireid, arvatakse, et nad on ebakompetentsed või ohtlikud.

See vaikne, tihti puuduv tudeng jälgis seda arutelu pineva huviga. Peale tunni lõppu, kui kõik valgusid klassist välja, jäi ta klassi ja küsis, kas ta saaks minuga rääkida. Ja siis ütles ta mulle, et tal on vaimse tervise probleem ja ta töötab aktiivselt selle ravimisega. Teraapia ja aina uued ravimite ja nende kõrvalnähtudega toimetulemine võtab temalt palju aega. Mõnikord ei suuda ta kodust lahkuda ega istuda tundide kaupa vaikselt klassiruumis. Ta ei julge öelda teistele õppejõududele, et see oli põhjuseks, miks ta puudub aeg-ajalt tundidest ja hilineb tööde äraandmisega; ta arvab, et nad peaksid seda kõigest ettekäändeks. Minule ta julges sellest rääkida, sest ta uskus, et ma mõistan.

Ma mõistsin. Ja ma olin nii, NII vihane, et see tudeng pidi tundma, et ta vastutab enda vaimse tervise probleemide eest. Ta üritas toime tulla täiskohaga õppimise, poole kohaga töö ja püsiva tõsise vaimse tervise häire ravimisega. Ja samal ajal oli ta võimeline saama aru, mida ta vajab ja seda teistele väljendama. Ta oli kuradi kangelane, mitte laisk. Ma ütlesin talle seda.

Ta võttis peale seda veel mitmeid minu ainetest ja ma nägin, kuidas ta tuli vaikselt oma kooriku seest välja. Järgmisteks õppeaastateks oli temast saanud aktiivne, avameelne aruteludes kaasarääkija – ta otsustas isegi rääkida teistega avameelselt oma vaimse tervise probleemidest. Klassiaruteludes esitas ta mu jutule väljakutseid ja küsis suurepäraseid uurivaid küsimusi. Ta jagas meiega tohutult näiteid meediast ja aktuaalsetest sündmustest, kus kajastusid erinevad psühholoogilised nähtused. Kui tal oli halb päev, ütles ta seda mulle, ja ma lasin tal puududa. Teised õppejõud – seehulgas mitmed psühholoogia õppetoolist – jäid tema suhtes hukkamõistvaks, aga keskkonnas, kus tema takistusi tunnistati ja arvesse võeti, sai ta suurepäraselt hakkama.

Järgnevate aastate jooksul kohtasin ma samas koolis loendamatult teisi tudengeid, keda oli allahinnatud, sest nende elus esinevaid takistusi polnud võetud tõsiselt. Nende seas oli noormees, kellel oli OCD („obsessiiv-kompulsiivne häire”) ja kes tuli alati tundi hilinemisega, sest ta jäi oma sundkäitumise tõttu tihti kuhugi kohta paigale. Ja vägivaldses suhtes olnu, kes tegeles oma traumast ülesaamisega teraapias, mis toimus iga nädal täpselt minu tunni eel. Ja noor naine, keda oli väärkohelnud tema kursusekaaslane, kellega ta pidi käima samades tundides seni, kuni koolil tema juhtumi uurimine pooleli on.

Need tudengid jagasid kõik omal soovil minuga, mis neid häiris. Tänu sellele, et ma käsitlesin oma aines vaimse tervise häireid, traumat ja häbimärgistamist, teadsid nad, et ma mõistan neid. Ja peaaegu kõik neist said akadeemiliselt väga häid tulemusi. Nad muutusid aina enesekindlamaks, võtsid ette ülesandeid, mis esialgu hirmutavad tundusid, said aina paremaid hindeid ning hakkasid mõtlema magistriõppe ja praktikavõimaluste peale. Ma leidsin alati end neid imetlemast. Kui mina olin kolledžiõpilane, polnud ma kaugeltki nii eneseteadlik. Ma polnud siis veel alustanudki oma elukestva teekonnaga selles, et õppida abi küsima.

…

Tudengid, kelle elus oli takistusi, ei saanud nii lahke kohtlemise osaliseks sugugi mitte kõigi psühholoogia õppejõudude poolt. Üks mu kolleeg oli eriti kurikuulus selle poolest, et ta ei lasknud eksameid järele teha ega tolereerinud tundi hilinemist. Milline iganes tudengi olukord ka polnud – ta oli oma nõudmistes vankumatult jäik; mitte ükski järeleandmine polnud aktsepteeritav. Tudengitel oli tema aines tõsiseid raskusi. Nad tundsid häbi endale minevikus osaks saanud seksuaalse väärkohtlemise juhtumite üle, oma ärevuse üle, oma depressiivsete episoodide üle. Kui tudengil, kellel läks tema aines halvasti, läks minu aines hästi, kahtlustas ta, et see ei saanud nii olla.

Mul on rõve mõelda sellest, et ükski hariduse andja võib olla nii vaenulik inimeste vastu, keda ta teenima peaks. Eriti vihaseks ajab, et sellist hirmuvalitsust peab psühholoog. Mul tulevad pisarad silma iga kord, kui ma mõtlen, kui ebaõiglane ja rumal see on. Selline suhtumine on väga levinud paljude hariduse andjate seas, kuid ükski tudeng ei peaks seda kogema.

…

Muidugi ma tean, et õpetajaid pole õpetatud mõtisklema selle üle, millised varjatud põhjused nende õpilaste käitumise taga on. Mõned ülikoolid tunnevad lausa uhkust selle üle, et nad ei suuda end kohandada puudega või vaimse tervise häirega tudengitele – nad peavad julmust ekslikult akadeemiliseks distsipliiniks. Ja et enamik õppejõude on ise inimesed, kellele tuli akadeemiline edukus lihtsalt, on neil raske vaadata asju kellegi perspektiivist, kellel on probleeme aju täidesaatva funktsiooni või sensoorse ülekoormusega, depressioon, kes minevikus ei leidnud abi muust kui enesevigastamisest, kellel on mõni sõltuvus või söömishäired. Ma näen väliseid tegureid, mis viivad nende probleemideni. Ja just nii, nagu ma tean, et keegi ei vali ise „laisk“ olemist, tean ma ka, et hukkamõistev, elitaristlik suhtumine tuleb teadmatusest, mis pole selle inimese enda valitud.

Ja just sellepärast kirjutan ma seda lugu siin. Ma loodan, et hariduse andjad kõigil tasanditel avavad oma silmad sellele, et kui tudengil ei lähe hästi, siis ta tõenäoliselt ei vali seda, et tal hästi ei lähe. Ta tõenäoliselt tahab, et tal läheks hästi. Ta tõenäoliselt püüab, pingutab. Laiemalt võttes – ma tahan, et kõik inimesed vaataksid neid, keda nad esimese hooga tahaks tembeldada „laiskadeks“ või vastutustundetuteks, uudishimu ja empaatiaga.

Kui ta ei saa hommikul voodist välja, siis on tema elus miski, mis teda tohutult kurnab. Kui tudeng ei tee oma tööd ära, siis on selle töö juures mingi aspekt, mida ta ei suuda ilma välise abita ise lahendada. Kui töötaja ei suuda tähtaegadest kinni pidada, siis teeb miski teeb tema jaoks organiseerituse ja tähtaegadest kinnipidamise keeruliseks. Isegi kui inimene loobib ise endale aktiivselt kaikaid kodarasse, on selleks põhjus – olgu selleks siis mõni hirm, millest ta pole veel üle saanud, mõni rahuldamata vajadus või enesehinnangu puudulikkus.

Inimesed ei vali ebaõnnestumist ega teistele pettumuse valmistamist. Keegi ei taha tunda end saamatu, apaatse või vähetulemuslikuna. Kui sa vaatad inimese tegevust (või tegevusetust) ja näed ainult laiskust, jätad sa kõige olulisema kahe silma vahele. Sellele käitumisele on alati olemas mingi selgitus. Selle käitumise taga on alati mõni takistus. See, et sina seda näha ei suuda, või et sa ei näe, et see takistus oleks „põhjendatud“, ei tähenda, et seda olemas ei oleks. Vaata siis suurema hoolega.

Võib-olla sa pole osanud alati inimeste käitumist sellisel viisil vaadata. Pole hullu. Nüüd oskad. Proovi.

Erica D. Price

Tõlkinud Elise Nikonov

Eesti keeles ilmus algselt: MTÜ Eesti Aspergerite Ühing

Originaalartikkel: Medium

Foto: thriveglobal.com