Brian Rose ja Nick Gabriel (London Real) intervjueerisid Inglise omaaegset tippkulturisti Dorian Yatesi, kes on kuuekordne Mister Olümpia tiitli võitja. Yatesi edulugu põhineb suures osas tema sihikindlusel ja eneseusul, tõestades, et kui midagi väga tahta on kõik võimalik ka viletsate olude kiuste.

Sa oled oma edulooga inspireerinud väga paljusid. Mis sa arvad, miks?

Ma alustasin võistlemist Suurbritannias aastal 1983 ja arenesin kiiresti professionaalsele võistlustasemele. Kulturism oli toona, nagu ka praegu, väga USA-keskne ja enamik võistlejaid olid ameeriklased. Mina kui esimene mitteameeriklasest Mister Olümpia võitja äratasin suurt tähelepanu.

Suurem osa asju, mis ma teen, erinevad tavapärasest. Ma töötasin enda peal katsetades välja uue treeningmeetodi, mis erineb oluliselt minu eelkäijate omadest. Minu treening oli väga lühike, kuid intensiivne, olles kehale lausa brutaalne šokk. See oli täielik vastand sel ajal levinud treeningvõtetele. Aga keha, mille ma niiviisi treenides saavutasin, rääkis iseenda eest selle meetodi tõhususest. Ma ei ole ainult kuuekordne tiitlivõitja, vaid minu töö ja saavutused on märkimisväärselt mõjutanud kulturismi kui spordiala.

Kumb oli sinu jaoks raskem, kas treening või toitumine?

Treenimine oli raske töö, aga see oli samas ka nauditav. Kui sa oled professionaalne kulturist, tuleb enamik tööd teha siiski väljaspool jõusaali. Õige söögi, treeningu ja puhkuse vahekord ja ajastus on tähtis. See on tegelikult töö, mida tehakse 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Treeningperioodil on toiduportsjonid suured, kuid võistlusperioodil on äärmiselt intensiivne treening ja vähene toit olulised, et lihasmass oleks maksimaalne ja keharasv minimaalne. Toitumine on vaimne väljakutse – sul peab olema eesmärk. Küsimus on selles, kas sa suudad oma eesmärgi nimel end kontrollida ja mitte järele anda hetkelistele kiusatustele. Vastus sellele küsimusele eraldab poisikesi meestest ja kehtib ka teistel elualadel.

Sul ei olnud treenerit…

Ei. Birminghamis oli toona paar jõusaali ja paar meest, kes selle alaga tegelesid, aga see oli ka kõik. Ma õppisin omal käel – lugesin palju ja nautisin seda protsessi. Ma julgesin katsetada ja tundsin oma keha peal küllalt kiiresti, mis töötab ja mis mitte. Mu võistluskarjäär kestis 1983–1997 ja ma olen iga oma treeningu ja toitumise kava üles kirjutanud. Kulturism pole meeskonnasport ja treeneri puudumine oli pigem hea, kuna olen väga individualistlik inimene.

Kui läbipaistev kulturism ikkagi on? Kas alati võidab parim mees?

Parim mees on suhteline mõiste, sest hindamine on subjektiivne. Hinnatakse loomulikult lihasmassi, kuid see peab olema kehal heas proportsioonis ja võimalikult madala rasvaprotsendiga. Ei ole viisi, kuidas keha rasvaprotsenti täpselt hinnata, aga ma ise arvan, et minu parimas võistlusvormis oli see ligi 3%. See on ohtlikult madal, aga see on ajutine, vaid võistluse ajaks. 12 nädalat kestev eridieet selle saavutamiseks on väga raske, sa ei saa hästi magada, tekivad pettekujutelmad jne.

Su hüüdnimi oli Shadow (Vari). Miks?

Tol ajal, kui võistlemist alustasin, oli kogu kulturismitööstus koondunud Californiasse ja võistlejad nägid üksteist pea iga päev. Mina aga läksin tagasi Birminghami oma jõusaali ja keegi ei kuulnud minust kuni järgmise võistluseni. Internetti ei olnud ja keegi ei teadnud minust rohkem, kui nad võistlusel nägid või kuulsid.

Kas sa oled kasutanud steroide ja kui levinud on üldse kulturismis steroidide kasutamine?

Kulturismis on steroidide kasutamine väga levinud. Mehelike omaduste võimendamise kõrval on steroididel ka kudede kahjustusi parandav efekt. Alates kuuekümnendatest on steroide kasutatud peagu kõikidel võistlusspordi aladel. Kaheksakümnendatel ei kuritarvitatud steroide, kuna infot oli vähe ja oli aukartus lisaainete ees. Mina kasutasin arsti jälgimise all periooditi steroide 12 aastat ja olen praegu täiesti terve. Filmis “Supersize me“ sõi katsealune kolm korda päevas McDonaldsis. Pärast kahte nädalat olid tema tervisenäidud nii halvad, et ta arst palus tal katse lõpetada. Tuleb välja, et kaks nädalat McDonaldsit on tervistkahjustavam kui 12 aastat steroide.

Kas sinu arvates peaks steroidide võtmine olema lubatud?

Jah. Ma arvan, et kõik ained peaksid olema lubatud. Inimesel on õigus ise otsustada, mida ja kui palju ta kasutab. Kui kõigil on võrdsed võimalused, selgubki võistlustel parim. Ei ole mõtet näpuga näidata, et too seal võttis kindlasti midagi. Kõik võtavad nagunii midagi. Kui võtta ära kõik lisaained, siis see, kes on esimene, on endiselt esimene. Olukord on aga drastiliselt muutunud. Praegu kasutavad steroide mõlemast soost inimesed pea igal elualal.

Ma olen esimene oma ala professionaal, kes on avalikult kirjutanud, kui palju ja millal ma steroide võtsin ning mida ma üldse steroidide võtmisest arvan. Minu meelest on parim aus lähenemine, kuid ma mõistan ka dilemmat, mis siis tekib. Kas minu ausus innustab mõnda noort kasutama aineid, mida ta ei peaks kasutama? Olen valinud siiski aususe ja las inimesed ise otsustavad. Steroidide kasutamine ei anna midagi lihtsalt istudes. Treening, toit, puhkus – kõik õigel ajal õiges koguses on igasuguse spordiala võtmesõnad.

Osa kulturiste näevad ausalt öeldes grotesksed välja…

Jah. See juhtub siis, kui lihasmass ei ole proportsioonis ja tasakaalus. Selliseid sportlasi on palju, aga ega nad võistlusi ei võida ka. Tänapäeval püüavad kõik lihtsalt võimalikult suured olla, aga minu jaoks oli tähtis olla parim ka teistes aspektides, nagu lihasmassi proportsioonid jms.

Sa loobusid võistlemisest 1997. Miks just siis tuli tahtmine võistlemine lõpetada?

Ma tundsin, et treenimine ja enda võistlusvormis hoidmine ei olnud enam kirg, vaid töö. Seda kirge toitis auahnus ja uudishimu – kui kaugele on võimalik keha arendada. Ma elasin 10 aastat ekstreemselt range programmi järgi 100% pühendumusega. Võistluste vahelisel ajal, kui mõned kulturistid võtsid kuu puhkust, olin mina juba järgmisel nädalal treenimas. Sellist elu ei saa lõpmatuseni elada. Mul oli ka kaks vigastust ja üks operatsioon. Pärast seda otsustasin loobuda, sest mis mõtet on võistelda, kui ei saa endast maksimumi välja panna. Ma lahkusin võistlusspordist absoluutses tipus olles. Minust paremat ei olnud.

Millised olid aastad peale loobumist?

Kuigi ma ei plaaninud lõpetamist, olen kokkuvõttes ikkagi rahul, et nii läks. Järgmised kaks aastat olid mulle väga rasked. Võib öelda, et mind tabas lausa vaimne kriis. Hakkasin lugema religioonist ja spirituaalsusest, otsima elu mõtet.

Sa oled joonud ayahuasca’t. 

Jah, mul oli see võimalus. Kuid kindlasti ma ei kordaks seda. See oli suures osas pettumustvalmistav kogemus, kuid näitas mulle, et on olemas teine, tõeline reaalsus meie pseudoreaalsuse kõrval. Ayahuasca sisaldab DMT-d. See on aine, mida eritab ka meie käbinääre, kui me magame. DMT-d saab ka puhtal kujul manustada ja see võimalus mul oli. See kogemus õpetas mulle, et kõik on omavahel seotud ja kõik on üks. Ning üks on kõik. Me oleme kehastunud teadlikkus, kes on siia planeedile tulnud kogemusi saama konkreetse indiviidina. Suurim probleem on aga inimese ego.

Kas ego oli see, mis pani sind treenima ja võistlema?

Jah, võib nii öelda küll. Ego on see, mis eesmärke genereerib ja aitab neid saavutada, aga võib olla ka takistuseks. Mina näen enda rolli laiemalt. On tuhandeid inimesi, kes on öelnud “Aitäh, Dorian, sinu eeskuju muutis mu elu paremaks“. Seepärast tunnen end vastutavana ja olen otsustanud olla täiesti aus ja jagada oma kogemusi kõigile.

Äkki su fännidel oleks ka aeg vaadata elu spirituaalset poolt?

Kaks aastat tagasi ei teadnud ma midagi sellest, mida ma nüüd tean. Näiteks inimese käbinäärmest. Meie käbinääre on nagu antenn reaalsusega suhtlemiseks. Reaalsus pole tegelikult see, mis me endi ümber näeme, vaid see, mida me peame n-ö spirituaalseks, vaimumaailmaks. Ja maailmas on väike grupp inimesi, kes üritavad maha suruda ning pärssida meie käbinäärme tööd, et me ei saaks aru, et nähtav maailm pole tõeline. Kui veidi internetis ringi vaadata, leiab pilte käbinäärmetest, mis on nagu kaltsiumiga kaetud. See tuleb fluoriidist joogivees ja hambapastast – fluoriid on mürk.

Mis sa arvad, miks nad seda teevad?

Et me ei saaks aru, kui võimsad me tegelikult oleme. Kui me seda mõistaks, ei oleks meid enam nii lihtne kontrollida. Kui sa oled teadlik oma tegelikust olemusest, ei lähe sa tapma teisi endasuguseid. Vaadake ajalehti ja televisiooni, see, mis sealt tuleb, on lihtsalt bullshit. Ja see on meelega nii. See reaalsus, mida genereeritakse hariduse, meedia ja religiooni kaudu, pole tõeline.

Kas sa naudid vananemist?

Jah, mitte niivõrd kehaliselt, kuigi ma suudan praegugi 50-aastasena jõusaalis 25-aastastele ära teha, vaid just vaimses mõttes. Ma tegelen oma äri ja enesearendusega ja naudin seda kõike.

Kui sa saaksid helistada 20-aastasele Dorianile, mis sa talle ütleksid?

Ilmselt seda, et võtku vähe vabamalt. Puhaku vahepeal ja nautigu elu. Kuid ma ei muudaks oma elus midagi. Kõik on olnud vajalik. Tänu sellele, mis on juhtunud, ja just nii, nagu on juhtunud, olen ma täna see inimene, kes ma olen. Ja ma olen sellega väga rahul.

Allikas: Youtube

Dorian Yatesi koduleht www.dorianyates.net.

Fotod: hdfons.com, arhiiv

Toimetas Tuuli Kotka