Inimestevahelised suhted on ka populaarses Facebooki keskkonnas valus teema, puudutavad need siis ainult tuttavaid, sõpru ja lähedasi või kõiki meid koosvõetuna. Marge Schwindt otsustas kirjutada oma mõtetest, mis sai ajenduse “Kodutunde” saatest, mis käsitleb ühe pere elusaatust. Portaal GoodNews vahendab seda südamlikku, mõtlemapanevat ja vajalikku arvamust, andeski sõna Margele.

Juhtumisi on Ruta minu vana tuttav Viljandi kooliskäimise aegadest ja kui aus olla, siis ma ei teadnudki, et tema lapsed on kõik pisut erilised. Aga ikkagi maailmaarmsad ja imelised! Aga seda mõtet kirjutan ma lähtudes Ruta jutust, et lastega väljas, kohvikus, poes, mistahes kohas käies vaadatakse viltu, öeldakse kehvasti ja sosistatakse.

Mina ise olen elanud samasugust elu, kus olen pidanud aastaid kaitsma oma ema õelate pilkude ja sõnade eest, seda juba alates 10. eluaastast, ja seda tegelikult siiamaani. Kui lähme kuhugi välja, siis on ikka veel inimesi, kes vahivad, kuigi ema näeb praegu väga kena välja. Aga ikkagi vaadatakse, sest tema nägu pole 100% selline, nagu on harjutud igapäevaselt tänavatel nägema.

Miks see nii on? Sest tal oli ajukasvaja. See niitis teda hetkega jalust ja peale operatsiooni tuli tal uuesti õppida selgeks KÕIK! Alustades kõndimisest, söömisest, rääkimisest… Nägu, mis polnud enam selline, nagu tavalistel 35-aastastel, oli sel hetkel täiesti ükskõik, sest meie ema oli elus! Ja see oli see, mis oli meile kõige olulisem.
Muidugi oli raske. Väga raske oli. Aga sellest käänakust elus oleme me eluga välja tulnud ja kindlasti hindame asju pisut teisiti, kui klassikaliste perekondade lapsed, kel on vanemad koos, terved ja elulainetes suuremate karastusteta.

Ruta oma abikaasaga, ei osanud samuti oodata, et elul on neile selline asi varuks. See polnud nende valik. Nende valik oli saada armastusest lapsi. See, et nad pisut erilised on, pole nende valik ega süü. Ka nemad saavad hakkama, sest tagasiteed pole ja tuleb saada hakkama. Nii nagu saime hakkama meie. Nii nagu saavad hakkama paljud teised pered, kus juhtuvad erinevad õnnetused.

Miks ma seda juttu nüüd siis õigupoolest kirjutan? Sellepärast, et kui keegi teist, minu armsad Facebooki sõbrad, on kedagi kunagi võõristava või halvustava pilguga vaadanud, või ei paranda oma last, kui ta kuskil kellegile “erinevale” midagi inetut hõikab, näpuga näitab või naerab, siis võtke omale hetk, et mõelda, mis võis juhtuda, et nii on! Mõelge, et kui teie ise oleksite see inimene seal, kelle peale näidatakse näpuga ja keda vahitakse, siis mida te tunneksite oma südames? Võtke hetk ja mõelge.

Ma usun, et järgmisel korral te enam ei vaata kõõrdi. Ehk teie lapsed vaatavad, naeratavad ja võib-olla isegi teretavad heatahtlikult, selle asemel et nina kirtsutada. See oleks ju ÄGE, onju!
Mina usun headusesse. Ja ma loodan, et minu kirjutisest on pisukenegi kasu, sest elus on niigi palju õelust ja kurjust — hoidke siis vähemalt teiste südameid haiget saamast!

Marge Schwindt

Allikas: GoodNews

Foto: Erakogu