Sirli Serman. Foto: erakogu

“Kuidas siis ikkagi hoida oma vaimset tervist enam-vähem tasakaalus olukorras, kui maailm ümberringi on hulluks läinud? Kuidas teha nii, et põue pugenud kurbuse ja lootusetuse tunne sinna liiga kauaks ei jääks ja su elus võimust võtma ei kipuks? Et hommikul ärgates ei tuleks peale raskemeelsus ja mure kaasinimeste pärast,”  küsib loodusterapeut ja KaHuna massaaži praktiseerija Sirli Serman ning pakub välja ka mõned lihtsad lahendused.  

Märkan ümberringi varem sotsiaalselt aktiivseid inimesi, kes viimasel ajal pigem eraklikult omaette hoiavad ning elu eest nüüd igapäevaselt näiteks mõne hobiga tegelevad, et peale hiljutisi haiget-saamisi vaimselt vee peal püsida. Märkan inimesi, kes on viimaseil aastail palavatel ühiskondlikel teemadel sõna võtnud, kuid nüüd vait olla eelistavad, kuna asjadest otsekoheselt rääkimise tulemusena neile osaks saanud viha ja hakklihamasinast läbiminek on olnud rasked taluda ning sellest toibumine võtab aega.

Globaalse masinavärgiga laupkokkupõrkesse minek ei tundu parima ega tulemuslikuma viisina, kuidas oma väärtuslikku energiat ja maagiat kasutada.

Lahenduseks võiks olla seesama vana trikk, mis on alati aidanud probleemide puhul, mis tunduvad nii suured ja keerulised, et ei tea, kust suunast leevendust otsimagi asuda: teha endale ülesandeks number üks oma vibe’i ja emotsioonide ülendamine praeguses hetkes: ohvrirollist välja ja vastutus selle eest, kuidas end sel hetkel ja igas hetkes tunnen, täielikult ja ainuisikuliselt endale. Ainus, mis meil üldse kunagi on – on praegune hetk. Kõik muu on kujutelm. Kui treenida end esiteks üldse märkama seda, millisel sagedusel praeguses hetkes vibreerin ja kuidas oma praeguste mõtetega tulevast reaalsust loon ning seejärel aktiivselt leidma viise, mida saaks praeguses hetkes teha, et end veelgi paremini tunda ning ikka ja jälle endale meelde tuletada, et minu meeleolu on alati ja ainult minu enda vastutus – nii et sellest praktikast saab harjumus –, on tulemuseks rõõmu ja rahuldust pakkuv elu.

Oma olemise igapäevaseks ülendamiseks kõige tulutoovam tööriist on 20-minutiline meditatsioon, mis ideaalses maailmas järgneks hommikusele sidruniveele. Hommik (enne meilide ja sõnumite avamist) on parim aeg meditatsiooniks, kuna siis on õhus vähem teemasid. Meditatsiooni mõju on kumulatiivne – iga päevaga üha vägevamaks. Vastuseks sellele, kes väidab „Mul ei ole aega mediteerida“, ütlen „Sul ei ole aega MITTE mediteerida“. See on väärt, et selle nimel 20 minutit varem ärgata.

Sest üks, kes on enesega tööd teinud ning oma väega ühenduses, on mõjuvõimsam kui miljonid, kes seda ei ole. Tema klapid on avatud ja universumi ressursid on saadaval.

Mõnikord on mõni teema liiga suur ja raske, et sellega seoses paremaid ja lootusrikkamaid mõtteid mõelda. Siis tuleb see teema mõneks ajaks kõrvale jätta ja muuga tegeleda, sest kui sellele teemale mõtlemise tulemusena vajud musta põhjatusse auku, siis ei ole sinust ei sellel ega ka mõnel muul alal mitte mingit kasu. Kui täna vähemalt rahuloluni jõudmine ei õnnestunud, siis proovi homme uuesti, sest hommikul ärgates oled alati puhas leht (seni kuni pole jõudnud end taas auku kaevata) ja kõik on jälle võimalik!

Millegi või kellegi VASTU võitlemises ei ole väge. Sest kõik, millele oma tähelepanu pöörad, muutub suuremaks ja saab väge juurde. Üliinimlik vägi on sinuga, kui tegutsed mõne hea eesmärgi nimel ja poolt! Elu on varem näidanud, et see süsteem töötab paremini kui miski muu ning lahendused probleemidele, mis esiti ületamatud näisid, saabuvad sootuks ootamatutest suundadest ja ootamatult võimsa vooga tuhisedes.

Meditatsiooniga sama eesmärki täidab ka tegelemine asjadega, mida tehes oled täiesti praeguses hetkes, olgu selleks lainetel tuhisemine, armatsemine, hingepõhjast laulu hõiskamine, lastega mängimine, tantsimine, kaljuronimine, aiandus, metsas uitamine – mis iganes see kohalolusse toov lemmiktegevus sinu jaoks on.

Meditatsioonist veelgi tõhusam võlutööriist on südamest tulnud tänulikkus. Tihtipeale leian päeva jooksul osaks saanud õnnistuste peale üle oma huulte veeremas: „Ma tänan, ma tänan, ma tänan.“ Tänan ka nende väljakutsete eest, millega me siin rinda pistame, kuna tänu neile ei saa ma muutuda laisaks ja lodevaks ning pidevalt on võimalus millegi abil oma vaimujõudu vägevamaks treenida.

Ja see omakorda toob endaga kaasa võime rohkem rõõmu tunda hetkedest selle maailma kõige erakordsemas sündmuses, milleks on meie elu.

Sirli Serman, loodusterapeut ja KaHuna massaaži praktiseerija