“Istun bussis, teisel pool bussi istuval tüdrukul kukkusid kindad maha. Ignoreeritakse. Ta ei pane ise ka tähele, sorab kotis hoopis. Lükkasin iseend seestpoolt, sundisin ennast – tõstsin ta kindad ühe liigutusega üles, ulatasin nad talle. Naeratasin silma. Niisama,” juhatab Telegrami lugeja Tanel Reiman sisse oma mõtiskluse empaatiast.

Me oleme näinud õudust. Jube, et peame analoogseid jutustusi omastama nii ajalooõpikutest kui ka telekas jooksvatest uudistest. Miks on nii, et teeme kasu nimel halba, aga head teha niisama justkui ei kõlba? Negatiivsus, igasuguses vormis – ülbus, pahatahtlikkus, omakasupüüdlikkus, ebatervislik pohhuism – on levinud ning vahel tundub, et selline näeb välja lausa domineeriv elustiil. Iga kord, kui jääme sellise olukorra tunnistajaks, on meil valik. Võime haarata seda energiat, tunnetada seda läbi, vaadata vaadeldavat inimest kui ohvrit, mitte kurjategijat – kasutada empaatiat ning saada sündmusest kogemuse, või siis mitte. Ignoreerimine muudab meid haavatavaks – vastuoluline, ma tean, kuid nii ta on. Näeme videosid, kus näidatakse mõnda sotsiaalset eksperimenti – näiteks teeskleb keegi tänaval kodutut või haavatut, aga möödakõndijad on omas mullis, neid see ei huvita. Äkki nad lihtsalt ei usu endasse – ei usu, et suudavad maailma muutusesse panustada? Mõistame neid hukka, kuid elu näitab, et enamus meist on samasugused. See on mugav. Kuid teate, öeldakse, et laiskus tapab. Nii ta on. Meie maailma tapab, inimkonda täpsemalt. Võtkem end kokku, peaaegu et niisama.

Empaatiat efektiivselt kasutada on raske – seda kunsti ei saagi vast ideaalselt vallata – see on pidev areng. Elu ongi muutused ja areng. Universum on selline: ainuke, mis on stabiilne, on fakt, et kõik muutub ja areneb. Enne peab seda mõistma. Empaatia rakendamine tähendab riskeerimist – see on eneseohverduse piiril olemine – aga õige tasakaaluga pole see ebatervislik, vaid hoopis kasvatab meid veel tugevamaks, paneb meid mõistma. Selle valdamine on kunst. See, mida püüad tunnetada ning edaspidi maailmas muuta, püüab sind üle võtta – muuta sind oma kanaliks ja levida. Seda peab õppima manipuleerima – mõistma, kahjutuks mõtlema ning välja hingama, ja siis kohe kiirata endast head.

Olla tugeva empaatiavõimega ei tähenda sama mis olla emotsionaalne. Vastupidi, ma pole ohver, ma olen inspireeritud muutuseks. Igati. Arvan, et see on ainus viis luua maailma tõelist muutust. Iga sõjaolukord ja kuritegu meie uudistes, iga genotsiid meie ajalooõpikutes, iga ülbuseolukord meie igapäevaelust tuleb inimeste hingeprobleemidest, mentaliteedist, ka reaalsuse perspektiivist. Ühiskonna struktuur loob inimese hingeelu ning see omakorda loob inimsuhteid – nendest aga oleneb kõik alates meie omavahelistest suhetest kuni sõdade ja looduse kuritarvitamiseni. Samas, loodus leiab viisi, kuidas muus vormis edasi eksisteerida – inimkond ise on peamine kannataja.

Üldse on igasugune negatiivne hoiak mugav tööriist, mis tekitab tegelikult veel rohkem probleeme, kuid seda on jube mugav kasutada – see on lausa autopiloodile seadistumine. Olgu, meis on nii head kui ka halba: erinev ümbruskond toob meist välja erinevaid omadusi. Sellepärast ongi tähtis, et looksime sellised ühiskonnastruktuurid, kus elades väljenduksid need omadused, mis lasevad kõigil hästi elada. Aga kui meis on head ja halba, siis mis on inimlikkus? Kas massihauad või siirad naeratused? Lapse naer ja vanuri naeratus või  järjekordne Donetski pommitamine ja police state mõrvad (näiteks Fergusonis)? Vastake iseendale, niisama.

Ümbrust peab tunnetama, seda saab emapaatia kaudu mõista. Niiviisi tunnetame paremini ka iseennast. Arvestades seda, et me pole kõigest universumis, vaid ka universum on meie sees (!), tähendab empaatia ja samastumine absoluutselt kõike. Iga sisemine mõte on tegelikult vestlus iseendaga – mõni kutsub seda palveks – kutsugu seda, kuidas tahes, kuid see on vestlus universumiga. Sellepärast on teadvus ja avatus tähtis: see avab ukse veelgi rohkemate olukordade, sündmuste ja inimtüüpide maailma – nende omapärast moonutust tegelikkusest, nende unikaalset reaalsust, mille kaudu nad maailma näevad.  Mõistkem üksteist, teise ideed saab vaadelda ka ilma sellega nõustumata. Kaastunne ongi mõistmine. See sõna ei ole haletsuse sünonüüm,  ei. Kaastunne on suhe kahe võrdse vahel, mitte haavatu ja ravitava vaheline suhe. Kaastunne, samastumine, empaatia – kõik on üks.  Hea on tugevam. Vaadake ringi, vaadake teiste sisse, suhelgem ümbrusega. Puhtalt huvist, niisama.

Kõndides ärgem vaadake maha – vaadake enda ümber, vaadake teistele otse silma, siiralt. Püüdke kaht maailma kokku sulatada. See eraldus on vaid illusioon. Introvert ja ekstravert saab olla ühel ajal. Ennast saab ehitada ja kujundada seesmiselt, teha seda aga suhtlemise ehk välismaailma tunnetamise kaudu. Muidugi on ka ekstraverte, kes on üksi. Paradoksaalne. Neid ongi raske mõista – neid kutsutakse “hulludeks”. Ometigi on see üks ja sama asi, kõigest teises vormis. Sensitiivsus pole nõrkus. Empaadid ei ole ohvrid. Nad on kangelased. Nad on puhas inimlikkus. Olla õrn ja sõbralik on julge valik. Olla kergelt alluv süsteemile, mis autasustab omakasupüüdlikkust ja toob meist välja inimese halvad jooned, on tõeline nõrkus. Isekas on olla laisalt negatiivne, samuti on see ka iseendale valetamine – see, mida me kiirgame välja, on tegelikult see, millest me edaspidi koosneme. Need pole kaks erinevat asja.

Nõrgad inimesed ei tee head niisama, nad teevad halba kasu nimel. Neid ei huvita muutused või ühtekuuluvus, kuid see ei tee neist kurjategijaid. Nad on tegelikult ohvrid. Nad ei ole ühtekuuluvusest teadlikud. Nad ei oska muusse uskuda. Selline maailmavaade, millest ma räägin, tähendaks nende jaoks nende reaalsuse lagunemist – see on hirmuäratav. Me peame seda mõistma. Peame kõik endale teadvustama, et hävitamine on tihti üks loomise vormidest. Vana reaalsuse moonutuse ja kulunud mõttemustri hävitamine tähendab valgustust – uue “mina” loomise võimalust, uue inimkonna isiksuse loomise vabadust ehk isegi. Kas pole huvitav uurida elu? Niisama?

Kõik puutub asjasse: iga sõna, iga tegu, iga mõte. Miski pole isoleeritud teisest. Kõik mõjutab kõike – kõik ongi kõik. Pole olemas tavalist inimest. Normaalsust pole. On vaid hea ja tõde – ning neid me tunnetame igaüks enda kaudu. Me tajutame maailma vaid sellise moonutuse kaudu, mis meil on – selle kaudu, mida me elus tundma õppinud oleme. On olemas hea tunne, mille nimel me elame. Sellepärast ongi meid kerge manipuleerida – meile lubatakse just seda. Head tunnet. Ilu. Need on. Tee nendeni on taas nähtav igalühel läbi enda filtri, enda reaalsuse ja moonutuse kaudu. Et mõista maailma, peame mõistma teisi – vaatama hetkeks läbi nende moonutuse. Uurima ideed, ilma et seda aktsepteerima peaksime. Niisama asju ei eksisteeri. Iga valik on tähtis.

Kas sul on õudustest siiber? Kiirga positiivsust.  On olemas selline ütlus: maailma ei hävita halvad inimesed, vaid need, kes neid ei peata. Lisan veel, et nende peatamiseks tuleb enne neid veidi mõista – nende reaalsusesse piiluda ning siis näidata neile suurt pilti. Jep, niisama.

Tanel Reiman

Pildid: jerseymomsblogs.com,

NB! Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.