Minu lugu algas põhimõtteliselt aastal 2001, kui mind tabas raske õnnetus, mis muutis mu elu igaveseks. Enne seda olin ma üpris tavaline poiss, kes oli ülimalt elav nagu lapsed ikka ning mulle meeldis mängida, joosta ja igasuguseid lolluseid teha. Olin ka varemalt igasuguseid kukkumisi ja hoope kogenud, kusjuures 4-aastasena elasin üle isegi tulekahju üksinda kodus olles. Kuid miski nendest juhtumitest ei ole võrreldav sellega, mis juhtus sellel saatuslikul päeval. Päeval, mis sünnitas suurima valu, mida olen kogenud, ning võib öelda, et ka olulise teekonna minu elus.

See õnnetus juhtus peale kooliaktust, kui otsustasin enne sõbra sünnipäeva minna teiste kuttidega ehitusplatsile mängima. Olime seal väga tihti käinud, nii et ohu tunnetus puudus täiesti. Äkitselt, mänguhoos hakkas üks betoonpaneel liikuma ja ootamatult olingi järgmisel hetkel täiesti selle all, nii et ainult pea ja käed olid valguse käes.

Tol hetkel tundus kõik segane ja ma isegi ei kujutanud ette, mis mind ees ootab. Ma isegi ei teadnud, kas ma sealt eluga pääsen, vaid olin valmis juba kõigiga hüvasti jätma. Siiski aidati mind paneeli alt välja ja viidi haiglasse, kus ma ka oma vanemaid nägin. Naeratasin neile, võttes olukorda üsna kergelt. Arvasin, et minuga on varemgi igasuguseid asju juhtunud ja see pole midagi teistsugust. Muretsesin vaid sellepärast, et ma jään sünnipäevale hiljaks.

Valu, reaktsioon juhtunule

Veetnud pikki nädalaid haiglates ning kohtunud ka oma klassikaaslastega, kui nad mulle kõik koos külla tulid, hakkas mulle pärale jõudma, mis olukorras ma tegelikult olen. Tundsin tohutut pettumust, enesehaletsust ja kaotusvalu. Minult oli ära võetud minu suutlikkus kõndida ja joosta, mille üle ma varem nii suurt uhkust tundsin. Koolis olin samuti pälvinud paljude klassivendade austuse tänu oma kiiretele jalgadele, mis aitasid kehalises kasvatuses peetud jooksuvõistlusi võita. Mäletan, kui palju ma nutsin, nähes esimest korda oma peenikesi jalgu, kui need kipsist välja võeti.

Selle kõigega kohanemine oli minu jaoks väga raske. Ma ei teadnud enam, kes ma olen ja milles peitub minu väärtus. Kurva perekonna ja raskustes ema, kes ohverdas kõige rohkem enda ajast ja energiast minule, nägemine ei aidanud üldse sellele kaasa. Ning ometi muutus kõik aja jooksul aina raskemaks.

Kui ma olin kooli naasnud, ei osanud ma enam kellegagi suhelda ja hoidsin väga omaette. Alguses olid klassikaaslased minu vastu muidugi toredad ja kõik tahtsid, et ma nende inglise keele rühmaga liituksin. Mulle meeldis nende sõbralikkus, kuid minu jaoks tundus siiski kogu see olukord piinarikas. Ma tundsin ennast teistest kehvemana ja hakkasin väga kergelt nutma, kui õpetaja minuga terve klassi ees riidles, kui olin näiteks mingi ülesande maha maganud või jutustanud pinginaabriga.

Natuke aega hiljem hakkas ka klassikaaslaste käitumine vastama minu enda sisemisele maailmale, milles ma olin täielik ohver. Tüdrukud vältisid ja ignoreerisid mind, poisid hakkasid mind mõnitama, alavääristama ja mõni isegi julges füüsiliselt vägivaldne olla. Siiamaani on mulle meelde jäänud ränk lause ühe klassikaaslase suust: “Paras, et see sinuga juhtus!”

Kodus ei olnud kuigi palju kergem. Ma veetsin tavaliselt kogu oma aja toas arvuti taga, mis oli minu jaoks ainuke koht, kus ma suutsin olla mina ise ning suhelda inimestega vabalt ja võrdsena. See aga põhjustas väga palju tülisid emaga, kes ootas, et ma teeksin trenni ja hoolitseksin enda eest, täielikult mõistmata, mis minuga toimub. Mõnikord ma üritasin enda käitumist põhjendada, kuid ta läks endast väga kergelt välja ja ühel hetkel ma loobusin sellest. Ma tean, et ta tahtis mulle vaid kõige paremat ja tegi seda, mida suutis. Olukord oli lihtsalt liiga keeruline meie mõlema jaoks.

Aja möödudes tundsin aina enam, et keegi ei mõista mind. Et ma olen üksi selles põrgus. Ei osanud kellegi poole pöörduda, ma isegi ei tahtnud seda. Tõmbusin täielikult iseendasse. Oli vaid aja küsimus, millal ma hakkasin ennast täielikult vihkama. Oli valus nii koolis kui ka kodus ja pidevalt keelati ära ka ligipääs arvutisse, mis sel hetkel tundus perekonnale võib-olla kõige suurem probleem, kuigi see oli minu jaoks ainus pääsetee.

Pubekaiga oli minu jaoks elu kõige valusam osa. See oli ju aeg, kui ma tahtsin olla väga teiste moodi, olla samuti iseseisev ja suhelda tüdrukutega jne. Selle asemel pidid ema või teised abilised mind kogu aeg aitama ja minu juures olema, mis oli minu egole väga laastav, eriti koolis. Olin ka eakaaslaste arengust väga maha jäänud ega osanud kuidagi neile läheneda.

Jumal tänatud, et mul oli kaks väga head pinginaabrit põhikooli vältel, kellega sain vabalt suhelda isegi nii hoogsalt, et segasin tihti tundi. Olen ka tänulik lapsepõlvesõprade eest, kes ei jätnud mind maha ja kutsusid mind aeg-ajalt õue, kuigi ma ei osanud ka nendega suhelda ja tundsin ennast pidevalt nähtamatuna. Rohkem kuulasin teiste vestlusi, kui osalesin nendes ise.

Muutused ja sisemine vägi

Huvitav on see, et mina ja minu elu hakkasid alles siis muutuma, kui ma olin kõige masendavamas augus ära käinud. Soovides ennast tappa ja olles seda isegi mõnel korral üritanud, hakkas mulle järsku koitma, et ma ei taha surra. Märkasin enda suutmatust kõigele lõpp teha ja seda mingisugust salapärast jõudu, mis takistas mul seda teha. Taipasin, et mu elus on tegelikult palju rohkemat, kui mulle tundub. Minus tärkas lootus ja usk, et küll kõik läheb palju paremaks. Tundsin soovi elada ja ületada enda raskused, kui suured nad ka ei oleks. Mulle meenus miski, mis tuli välgatusena väga sügavalt enda seest. Avastasin taas enda elurõõmu ja vapruse. Ütlesin endale: “Ma ei anna alla.”

Peale seda hakkasin märkama enda juures omadusi, mida ma polnud varem märganud või hinnanud. Ma hakkasin uskuma, et kõigel on oma põhjus ja et minu ülesanne on see leida. Hakkasin otsima vastuseid. Väga palju aitasid mind erinevad eneseabiraamatud, mis mulle kingiti ja mis olid sellel ajal väga olulised. Laiendasin oma teadlikkust ja mõttemaailma. Avanenud oli uks täiesti uude põnevasse maailma. Ja mida rohkem aega oli mööda läinud, seda rohkem mõistsin, et olen ise oma kogemuse looja. Et õnn ja valgus asub minu enda sees.

Kuigi enesearmastuse õppimine võttis aega, teadsin, et olen õigel teel. Muutusin palju positiivsemaks inimeseks ja hakkasin ka terves maailmas nägema eredamaid külgi. Gümnaasiumis olin ma juba hoopis teistsugune inimene, kuigi raskused polnud veel kadunud. Vahendid õnne avastamiseks enda seest olid mul aga juba olemas.

Eriti on muutnud mind Tallinnasse iseseisvalt elama asumine ja ülikoolis käimine. See on andnud mulle rohkelt võimalusi enda avastamiseks ja õppimiseks. Üheks tähtsaks sammuks oli osalemine Holistilise Teraapia Instituudi koolitusel, kus ma omandasin väärtuslikku tarkust ja leidsin endale sarnased inimesed, kes on küll minust palju vanemad, kuid olen siiski kindel, et jäävad tähtsateks sõpradeks kogu eluks.

Kusjuures tunnen, et mida aeg edasi, seda hüppelisemaks mu areng muutub. Iga aasta ületab eelmist ja õpin kogu aeg midagi uut. Sellel aastal avastasin enda jaoks näiteks toortoitumise, mis on juba omaette täiesti põnev maailm ning on parandanud minu tervist suurel määral. Aina rohkem õpin ka hetkes elama, tundma õnne just siin ja praegu, mis on minu arvates elu kõige tähtsam oskus. Ühesõnaga, olen kasvanud tubliks sõdalaseks!

Kingitus kogu maailma jaoks

Tunnistan, et ma ei ole täiesti kindel, miks see õnnetus minuga juhtus. Aga see igatahes pani alguse võimsale ja põnevale teekonnale! Tänasel päeval võin öelda, et ma ei kahetse enda minevikku, vaid ma hoopis tunnen uhkust selle üle! Kõik juhtus täpselt nii nagu vaja, vähemalt mulle see meeldib. Kuigi mul on unistus saada ühel päeval uuesti jooksma, arvan ma, et hoopis suurem väärtus on hinnata ennast sellisena, nagu olen ja öelda: “See oli kingitus kogu maailma jaoks!” Suhtun sellesse kui võimalusse teisi inspireerida ja aidata; näidata, et kõik siin elus on võimalik ja kõige eest võib tänulik olla.

Olen õnnelik, et olen olemas ning muutunud täpselt selliseks inimeseks. Ma julgen arvata, et see teekond on palju huvitavam, kui oleks see olnud siis, kui minuga poleks seda õnnetust juhtunud, kuigi seda ei tea iial. Vaadeldes igatahes oma eakaaslasi, arvan, et nemad on õnnetumad.

Aktsepteerin, mis on minuga juhtunud ja milline ma olen praegusel hetkel. Pean sellest lugu ega vahetaks seda mitte mingi muu loo vastu. Näen nüüd selgelt, et õnn on tõepoolest meie enda valiku küsimus, kõigest teadvuseseisund, mis on alati olemas SIIN JA PRAEGU. Kui sa ei ole õnnelik nüüd, ei ole sa seda mitte kunagi! Meie elu määrab 10% see, mis meiega juhtub, kuid 90% see, kuidas me sellele reageerime. Ärge osutage vastupanu sellele, mis on, ja taipate, et meil on kõik olemas, mis vaja. Mul ei ole küll päris töötavat alakeha ja samuti puuduvad paljud elukogemused, kuid olen tänulik selle eest, mis mul on. Ja tõepoolest, siin maailmas on väga palju, mille eest tänulik olla! Hingake sügavalt sisse ja tundke rõõmu õhust, loodusest, päikesest, igast tajust. Pange tähele, mis toimub praegusel hetkel, sest seal peitubki õnn ja elu!

Siia lõppu ka üks tsitaat animesarjast “Fullmetal Alchemist”, mis on mind väga puudutanud: “A lesson without pain is meaningless. That’s because you cannot gain something without sacrificing something else in return. But once you’ve withstood the pain and overcome it, you will gain a heart that is stronger than everything else!”

Madis Mark

Allikas: Matumaagia

Foto: matumaagia.eu