Rahvusvaheliselt tunnustatud kõneleja, mitme menuki autori ning keha ja meele tervendamise eksperdi Brandon Baysi loodud Rännak on lihtne, kuid samas võimas meetod, mis aitab lahendada erinevaid probleeme inimeste elus – nii füüsilisi, vaimseid kui ka emotsionaalseid. Rännaku meetod aitab jõuda otse probleemide algpõhjusteni ja need kõrvaldada. See võimaldab elada oma elu sisemiste piiranguteta, realiseerida enda täit potentsiaali ja elada vabaduses. 

Rännaku meetodiga töötavaid terapeute kutsutakse Rännaku praktikuteks ja Eestis on üks neist Malle Jürilo, kes läbis praktikute programmi aastatel 2014–2015. Siinkohal on hea võimalus avaldada temaga väike intervjuu.

Rääkige oma teekonnast Rännakul ning sellest, kuidas Teist terapeut sai.

See on tegelikult olnud pikk tee. Arvan, et mind on selleks terve elu ette valmistatud –erinevate kogemuste, üleelamiste ning muude teemade kaudu, mis meil tuleb inimestena tihti läbi teha. Ühel hetkel olid asjad nii, et keerulised sündmused tulid järjest mu ellu ning kõik hakkas veerema nagu lumepall. Tagajärjeks olid depressioonihood ja paanikahäired ning kogu pakett, mis selliste asjadega kaasas käib. Lõpuks olin kohas, kust edasi minemiseks oli kaks varianti: kas üldse mitte edasi minna või siis minna täiesti teistmoodi. Õnneks sain õigel hetkel koputuse, et valida neist viimane. Nii leidsin internetist Rännaku.

Üsna varsti peale seda, kui olin Rännaku kohta info leidnud, oli Eestis ka Rännaku intensiivseminar. Selleks ajaks olin juba neelanud kolm eesti keeles olemasolevat Rännaku raamatut. Need puudutasid mind väga sügavalt. Peale seminari, kus tõmbasin end mõne päevaga mudast välja, oli selge, et seda teed käin ma edasi.

Mis on Rännak selgelt ja lühidalt?

Rännaku meetodiga ja selle erinevate tööriistadega saab inimene ennast ise aidata: lahendada oma vanu hingehaavu ja terviseprobleeme ning leida kontakti pärisiseendaga – selle puhta osaga endast, mis igapäevaelus on tihti kaotsi läinud.

Kirjeldage mõnda tööriista. Kuidas üks tööriist aitab probleeme lahendada?

Intensiivseminaril, kus kunagi käisin, öeldi muuhulgas ka „Tunne tunne ära“. Siis ma vist ei adunudki päris täpselt selle mõtte sisu. Kuid arvan, et umbes kuu aega hiljem, kui kogesin kohutavat ülekohut – nii hullusti, et katus tahtis lausa sõitma minna –, tuli meelde seminaril räägitu: ole paigal, ära liiguta, ainult tunne! Sel hetkel istusin toolile, panin silmad kinni ja tundsin seda, mis oli. See on üks uskumatumaid kogemusi mu elus, see oli tõeliselt õudne. Aga püsisin paigal ja võin kinnitada, et see ei ole midagi võimatut. Kestis see ehk paar minutit, siis oli kõik läinud ning sees alguses uskumatuna tunduv rahu. See ongi elus üks kõige olulisemaid asju – ära peida ennast tunnete eest, vaid tunne neid.

Kui on tunne, tunne see tunne ära ja rahu saabub kiiremini?

Mitte kiiremini, vaid väga kiiresti.

Mis on Teie elus veel tänu Rännakule muutunud? Tooge mõni näide.

Olen lahendanud päris mitu terviseprobleemi. Ühe juures ütlesid arstid mulle, et nii on ja nii jääb, lihtsalt tuleb õppida sellega elama. Aga ei jäänud nii: nüüd käin, jooksen ja teen kõike seda, mida ma tahan teha. Tuleb oma keha kuulama õppida, siis saab teda ka aidata ja tervendada. Kindlasti olen praegu oluliselt enesekindlam, julgem, rahulikum, mõistvam. Väärtustan ja armastan iseennast. Just sisemine kvaliteet on väga suuresti muutunud. Seoses sellega on muutunud ka suhted.

Veel üks imeline asi praeguses kiires elus on see, et suudan olla täielikus mõttevabaduses, vaikuses oma peas. See on äärmiselt kosutav ja lõõgastav, kui suudad oma mõtteid ohjata. Mõtted ei võimutse sinu ja su elu üle.

Arvan, et Rännak on väga oluline selleks, et inimene hakkaks rohkem mõistma nii iseennast kui ka teisi ja olema kaastundlikum ennast ümbritsevate inimeste vastu. Mulle tundub, et tänapäeval ollakse üsna enesekesksed ega viitsita liigselt süveneda sellesse, mis toimub ümberringi ja teistes inimestes. Kaastunnet ja mõistmist on väga vähe nii teiste kui ka iseenda suhtes.

Praegu olete ehtekunstnik, toimekas ja avatud inimene. Milline Te varem olite?

Armastan enda kohta öelda, et käisin mööda seinaääri. Ma tegelikult kartsin inimesi ja kartsin üldse suhtlemist. Sain üsna lihtsalt hakkama sellega, et olin leti taga ja teenindasin: olin kena, lahke ja viisakas. Kuid ma ei läinud kunagi ühegi inimese juurde, kes oli mulle võõras või poolvõõras. Välismaal ei läinud ma ealeski kellegi käest midagi küsima. Olin teiste jaoks peidus, ma ei julenud suhelda. Murrang toimus minus Rännaku seminaril, kus tõusin 170 inimese ees püsti ja rääkisin mikrofoni inglise keeles. Olin ise ka hämmingus, aga samas enda üle väga uhke. Arvan, et olen oma arguse pärast tegelikult paljudest võimalustest elus ilma jäänud.

Ma loodan, et need võimalused tulevad nüüd tagasi. Kas Te oskate anda inimestele head nõu, kuidas leida enda kutsumus ja olla õnnelikum inimene?

Arvan, et üks hästi oluline asi on see, et me ei püüaks kogu aeg olla kellelegi meele järele. Kodus lastega suheldes näen seda, et: „Emme, ta ütles mulle nii!“ või „Mida teised arvavad?“ või „Käitu nüüd normaalselt!“ Ühiskond, klassikaaslased, õpetajad ja kõik teised suruvad peale, et me peame olema mingil moel vastuvõetavad, „normaalsed“. Kui me suudaksime selle kõrvale heita ja olla rohkem meie ise, siis see oleks suureks abiks. Muidu avastatakse ühel hetkel, et ollakse end päris ära kaotanud. Et on kasvatud mingiks teiste loodud „asjaks“ ega teatagi enam, kes või mis see pärismina on. Ei teata, mida pärismina sooviks, kuidas ta välja näeks ja mida ta teha tahaks.

Me ei pea vastama teiste ootustele. Peame tegema nii, et eelkõige meie ise oleksime rahul ja õnnelikud. Mitte läbi kanguse, vägivalla ja võimu, vaid läbi hoolimise, austuse, headuse ja armastuse. Kui oleme ise õnnelikud, teeme õnnelikuks ka need, kes on meie ümber.

Milliste probleemidega Teie kui terapeudi poole pöörduda võib?

Tegelikult ei ole ma mingile väga kitsale alale spetsialiseerunud. Ma arvan, et kui inimene hakkab endale terapeuti otsima, siis ta valibki endale sellise, kes just talle õige tundub.

Kui keeruline on enda probleemidele otsavaatamine inimesele, kes tuleb terapeudi juurde esimest korda, kes on harjunud elama kiires elutempos ja harjunud võib-olla mitte midagi tundma?

Ega see lihtne ole. Aga kui sisimas on soov olemas, et tahetakse probleeme lahendada, siis saab jää tasapisi usalduse ja õrnusega lahti sulatada. Minu kogemuse järgi on see meestele keerulisem kui naistele. Tegelikult tundub mulle, et mehed ongi oluliselt õrnemad ja sellepärast on see neile ka raskem. Neil on ühiskonnalt suurem surve „tugev“ olla: „Oled nüüd mees või ei ole?“, „Plikad pillivad, mehed ei nuta!“, „Võta ennast kokku!“ jne. Juhtub, et inimestel on nii keerulised ja suured asjad, et nad võivadki neid lahendada paar-kolm korda või isegi rohkem. On olnud üks inimene, kes ütles protsessi keskel, et ma tooks talle vett, ent jooksis sel ajal minema, kui ma küsitu järel käisin. Tal tuli suur teema ja valus mälestus üles, kuid puudu jäi julgusest, et lõpuni minna ja asjad ära lahendada.

Kui hakata enesega tegelema, siis kas Teie kogemuse põhjal on alati vaja terapeuti, et teha neid samme oma valusatest tunnetest lahti saamiseks?

Mulle tundub, et alustuseks on igal juhul hea, kui kõrval on keegi, kes juhendab ja aitab. Keegi, kes soovitab võib-olla lugemismaterjali, et näha asju laiemalt, kui ollakse senini harjunud vaatama. Kui Rännakusse süveneda, siis tööriistad on igaühele iga päev kättesaadavad – need ei ole midagi sellist, mis on salastatud või ainult terapeutide käsutuses.

Palun lõpetuseks üks nõuanne inimestele, kes on omadega puntras. Kuidas alustada sealt välja tulemist?

Kõigi pundarde harutamise puhul on esimene samm tunnistamine, et ollakse puntras. Väga paljud inimesed ei tee seda. Kõrvalt võib näha pereliikmeid ja väga lähedasi sõpru, kes on omadega täiesti ämbris, ja nii tahaks aidata! Aga teise inimese eest ei saa seda otsust teha, et ta peab teistmoodi edasi minema või abi otsima, kui ta ise seda ei taha või sellest aru ei saa. Mida me aga saame teha? Me saame kuulata ja oma kogemust jagada.

Seminari info Facebookis leiad siit.

Toimetas Annika Urvela