Eelmisel pühapäeval, 12. mail andis R2 saatele “Hallo, Kosmos!“ intervjuu 22-aastane Mari Metsallik, kes elab keset Vääna-Jõesuu metsi väga looduslähedast elu, toitudes vaid metsaandidest, veest ja mahlast. Tema mõtte- ja eluviis ning huvid erinevad eakaaslaste omadest nagu öö ja päev, kuid Mari ei oskaks paremat elu tahtagi.

Mari lugu looduses sai alguse juba lapsena, sest ta on kogu elu sellises keskkonnas elanud ja palju üksi olnud. Mari tunneb suurepäraselt ravimtaimi ja metsaelu ning ütleb, et kogu tema tarkus ongi tulnud enda peal järeleproovimisest ja mingil määral ka energeetiliselt naisliini pidi. Mari vanaema elas kunagi seitse aastat üksinda metsas karukoopas.

Mari argipäev

Mari päris koopas ei ela, aga teeb igal suvel vabas looduses “eksperimente“, magades samblapadjal, lageda taeva all. Suvel ärkab Mari koos linnulaulu ja päikesetõusuga. Tema voodi on jasmiinipõõsa ees. Üks tema hommikurituaale suvel on kaste sees püherdamine. “See on parim protseduur, mida oma kehale teha saab,“ ütleb ta. Järgmise asjana läheb ta taimi korjama, sest enne keskpäeva olevat taimede vägi kõige tugevam.

Korjamise ajal mõtleb tüdruk ainult häid mõtteid, suhtleb taimedega ja ütleb neile alati, miks ta neid korjab. “Muidu tekib taimedel kaitserefleks ja nad võivad isegi mürgiseid aineid välja ajada.“ Neiu valmistab ise ka taimedest tinktuure ja korjab taimi teistele inimestele, kes temalt neid juba aastaid tellivad. “Korjamise ajal keskendun sellele inimesele. Nii on taimedel kõige tugevam vägi,“ ütleb ta.

Iluprotseduuridest on Mari kasutanud peedimeiki: põsed peedikoorega punaseks. Kosmeetikatoodete puhul lähtub ta põhimõttest, et kui seda ei saa süüa, siis ei tasu nahale ka määrida. Mari arvab, et tegelikult ei ole kellelgi meiki vaja. “Kosmeetikat kasutatakse iluvigade varjamiseks, tegelikult tuleks aru saada, miks meil need vead on, et siis seestpoolt välja ravida,“ seletab ta.

Kui keemilised tooted ära jätta, hakkab nahk ise puhastuma, samamoodi juuksed. “Kui nahka kogu aeg mitte pesta ja mitte lõhkuda selle mikrofloorat, siis hakkab see tootma antibiootikume, mis kaitsevad nahka,“ ütleb Mari. Šampoone ei kasuta Mari samuti. Ta peseb juukseid leivaleotusveega, sidrunimahla või tavalise saviga.

Hambaid peseb Mari juba lapsepõlvest saadik toomingaoksaga. “Võtad lihtsalt ühe toomingaoksa ja närid seda otsast. See muutub selliseks harjaks ja sellega tuleb hõõruda õrnalt hambaid, see on hästi puhastav,“ räägib Mari. Muide, neiul ei ole mitte kunagi hambaauke olnud.

Suhted emakese maaga

Maa on suur ja tundlik ning Mari räägib, et iga meie positiivne või negatiivne mõte mõjub talle. Tema sõnul armastab meie planeet meid ja ootab vastuarmastust, seega peaksid inimesed oma algsed suhted Maaga taastama. Selle jaoks olekski tarvis oma peas mõelda, et Maa saab puhtaks ja terveks ning kõik peaksid Maasse uskuma. “Plastik ja füüsilised mürgid ei ole tugevamad kui inimese mõte,“ ütleb Mari.

Paljud inimesed kujutavad tänapäeval Maad ette surevana ja seda paljuski näiteks keemiapilvede tõttu, millest pidevalt räägitakse. Mari aga arvab, et mida rohkem inimesed nii mõtlevad, seda saastunumaks ja nõrgemaks Maa jääb. Eestis on tegelikult puhast loodust väga palju, kuid meie anname talle tihti negatiivsust.

Mari suhtleb emakese maaga palju, näiteks käies paljajalu, mõnikord isegi talvel. “See on kasulik ja teraapiline ning annab inimesele Maa energiat. Igal palja jalaga astutud sammul saavad ka siseorganid massaaži,“ selgitab ta. Maaga tuleks palju rohkem suhelda ja küsida talt, mida tema ise tahab. Mari ütleb, et Maale, loodusele ja puudele väga meeldib, kui keegi neile laulab.

Kogu loodus elab: ka puudel ja taimedel on hing. “Lageraied, mis puudele tehakse, on väga kohutavad. Kui langetada üks puu ja temaga enne rääkida, siis tema hing lahkub ja pole midagi hullu. Kui aga langetatakse kogu mets korraga, siis keegi ei suhtle nende hingedega ja nad jäävadki sinna. Nad tuleks aga vabaks lasta,“ selgitab Mari.

Õun, banaan ja kookospähkel

Mari on terve elu olnud tervislik toituja ning rämpstoit ja liha pole teda kunagi huvitanud. “Enamasti olen toitunud puuviljadest, peamiselt õuntest,“ ütleb ta. Paljud aga vangutavad selle peale pead – kuidas ei söö liha, sealt saame ju jõudu ja vajalikke aineid. “See jõud, mis lihast tuleb, on natukene illusioon. Liha on organismile suur ärritaja. See jõu ja energia tunne pärast söömist on tegelikult meie keha üritus lihast lahti saada. Organism koondab kogu energia, et võidelda selle kummalise massi vastu,“ selgitab Mari.

Mari ütleb, et söögi puhul on kõige tähtsam tegelikult see, et inimene ise usuks, et ta saab kõik vajalikud ained kätte. Kui inimene leiab endale mingi toidu, mis talle sobib, siis ta võib süüa kogu aeg ainult seda sama ja tal ei teki puudujääke. “Teaduslikult on tõestatud, et õunas, banaanis ja kookospähklis on kõik, mida inimese organism vajab. Mis puudujääkidest me kogu aeg räägime..,“ lausub neiu.

Mari ise toitub vastavalt aastaaegadele ja usub sellesse, kuidas ja mis järjekorras loodus meile toitu valmistab. “Loodus hoolitseb meie eest, aga me ei märka seda. Peaksime teda rohkem usaldama,“ tõdeb Mari. Kevadel tarvitab tüdruk joogiks kasemahla ja söögiks karulauku, võililli ja kuusevõrseid. “Kuusevõrsetest blenderdan meega püree ja panen sügavkülma. Seda on ka talvel hea võtta, maitseb nagu jäätis. Kõik vitamiinid ja vägi on seal sees alles.“

Ärritunud keha ja meel

Mari sõnutsi ei ole inimesel üldse vaja tarbida näiteks soola. Organism küll vajab naatriumi, aga ta tahab orgaanilist naatriumi. “Purgisoolas on anorgaaniline naatrium, mis ei imendu organismi ja ainult ärritab seda,“ ütleb ta. Soola saab aga edukalt asendada näiteks selleriga: hakkida seller, teha kokku sidrunimahlaga, kuivatada ja siis jahvatada. Liigne sool on organismile väga ärritav. Mari toob võrdluse lahtisele haavale soola raputamisega: “Samamoodi söövitab sool meie näonahka, kõhresid ja siseorganeid.“

Kui aga inimene tahab oma toitumist muuta, peab ta muutma ka oma eluviisi. “Ei saa istuda hommikust õhtuni teleri ees ja saada neid sõnumeid, mida meedia vahendab. Need mõjuvad meile ja keha hakkab toitu valima saadud emotsioonide, mitte vajaduste järgi,“ märgib Mari. Ta räägib, et see rasv on tekkinud toidujääkidest, aga kuna inimene kogu aeg sööb peale, siis kehal ei ole aega, et neid rasvu välja viia ja nii ta paigutabki rasvad naha alla ja siseorganite ümber.

Kauakurdetud kevadväsimus

“Sellist asja nagu kevadväsimus ei ole olemas,“ ütleb Mari. Kevad on hoopis uue energia ja tärkamise aeg. Kevadväsimust tunnevad inimesed, kelle kehad on toksiine täis ja mürgid ongi need, mis keha väsitavad. Seepärast soovitab Mari kevadeti natukene paastuda ja organismi puhastada, süüa värsket ja nii kaobki väsimus. Lisaks tuleb kasuks igasugune karastamine, igal hommikul tuleks ennast külma veega üle lasta.

Paastumine ei ole kindlasti kerge tegevus, vähemalt alguses mitte. Mari selgitab aga, et tegelikult saab inimene looduses käies kõhu täis, sest terve õhk on toitaineid täis. Seda eriti kevadel, kui pungad õitsevad ja meid ümbritseb õietolm, mis on kehale väga toitev. Merevees jalutamine annab aga kehale looduslikku soola.

Igaühel oma allikas

Vesi on iga inimese elust lahutamatu osa. Mari peab aga lolluseks seda, et inimesed lõhuvad maad, teevad veetorusid ja maksavad selle vee eest. “Allikaid on ju igal pool, isegi Pariisi kesklinnas. Kes tahab, see leiab endale oma allika,“ ütleb ta. Tüdruk ise tarbib vaid allikavett.

Nagu igal teisel asjal looduses, on ka veel oma teadvus. Mari seletab, et vesi on väga hea infokandja ja reageerib meie mõtetele. Seega on oluline veele öelda häid sõnu ja mõtelda temast hästi, nii mõjub ka vesi meile paremini. Vesi, millele on südamest valgust peale suunatud, maitseb Mari arvates hoopis teistmoodi.

Samuti peab Mari oluliseks tänada igat toitu, mida me sööma hakkame. “Me ei tea, kust see pärit on ja kuidas kasvatatud ning töödeldud. Võiksime puhastada selle toidu igasugustest halbadest energiatest, asetades käed toidu kohale ja saates sellele valgust,“ soovitab ta. Sellisel viisil muutub toidu energeetika ja see mõjub meile paremini.

Mõtted kui mürk

Lõpetuseks soovitab Mari inimestel mitte vaadata maailma negatiivse pilguga. Maailma peaks ette kujutama särava ja puhtana ning Maa reageerib sellele kohe. “Kui me mõtleme, et meid mürgitatakse ja me oleme suremas, siis keharakud hakkavad meid ise hävitama, sest nad tunnevad sõnumeid ja reageerivad signaalidele, mis me neile saadame,“ ütleb ta.

Mari leiab, et mitte miski ei saa inimest hävitada, sest füüsiline mürk ei ole tugev, tugev on ainult inimese mõte. “Meedia ja need, kes selle eest vastutavad, teavad seda väga hästi ja nüüd nad ongi lõpuks välja mõelnud midagi, mis on palju tugevam – pritsida mürki hoopis inimeste mõtetesse,“ tõdeb tüdruk.

Kuula tervet intervjuud saate “Hallo, Kosmos!” arhiivist.

Loe ka Mari blogi: Elu tahke toiduta

Foto: “Hallo, Kosmos!” facebook

Toimetas Stinne Loo