Fotokollaaž: Nele Kalda + macarosha / Getty Images Pro + Canva.com

“Alkoholi mitte-tarbimisel on üks huvitav külg – purjutav seltskond tahab sageli haarata igaühte selle egregori küüsi. Paljudes seltskondades on keeruline kainena olla, sest igal sammul keegi üritab veenda, et ka sina pead ikka purjutajatega ühinema. Sageli kuulen, et küsitakse: miks sa ei joo, mis sul viga on?” Alkoholi tarbimisest ja mitte-tarbimisest kirjutab moraali lugemata ja neutraalsest vaatepunktist loodusterapeut ja kahe lapse ema Merle Martinson. Ühtlasi kutsub ta inimesi üles jagama oma lugusid alkoholist, sest eeskuju ja kogemuslood aitavad paremini kui reklaamid või kampaaniad.

Jaanipäev on üks tore aeg, kus terve Eesti rahvas saab kokku, tantsib, naerab ning unustab mõneks päevaks igasuguse mure ning raske töö. Inimesed võtavad päriselt aja maha ja on igati levist väljas. Üle Eesti toimub tohutult palju pidustusi ja aedades kumavad jaanilõkked. Eriti äge on, kui ilmataat lubab ka ilma paksu talve- või vihmajopeta suve tipphetke nautida.

Jõudu ja armastust kiirabitöötajatele

Mina soovin, et eestlane mõtleks veel ühe sellise aja suvesse, kus pea kogu rahvas saab lõõgastuda ja päriselt aja maha võtta. Kuskil suve lõpupoole, et sügistalvisele ajale saaks ikkagi “täis tassiga” vastu minna. Eestlane on ülejäänud aasta väga uhke pigem selle üle, kui hullu ta oskab tööjuures panna ja kui kiirelt end püsivalt läbi põletada. Kohati tundub, et see on lausa rahvuslik uhkus. Kasutegur sealjuures ei pruugi pingutustega just ühte sammu käia. Meil on vaja rohkem õppida lõõgastuma. Elust igas hetkes rõõmu tundma.

Jaanide ajal nägi linnapildis aga mitu korda rohkem kiirabi ja politseinikke. Arusaadav – kui rahvast, pillerkaari rohkem, siis tegijatel ikka juhtub. Kiirabitöötajate poole saatsin igal sammul nendel päevadel jõudu ja armastust, soovides, et neil oleks kõik ressursid kaasmaalaste aitamiseks iga sekund olemas. Kiirabi, kes seisab sageli elu või surma vahel, on koht, kus inimesed peaks olema väga hoitud. Kus palgad peaksid olema nii kõrged, et nad kunagi ei peaks tööl olles muretsema, kas nende lapsed ja kodu on hoitud või mitte. Igal tervendajal peab nii olema, et olmemured ei trügiks tööd segama. Tervis on ainuke asi, mida kaotades on lihtne kaotada ka kõik muu siin elus.

Purjuspäi rooli istumisest võiksime rahvana välja kasvada!

Mõtlesin omaette, kui palju vähem oleks kiirabi väljakutseid ja õnnetusi, kui sekundi pealt kaoks maailmast alkohol ja kõik muud reaalsust muutvad vahendid, millega liialdatakse. Abikaasa kõrvalt tuletas seepeale meelde, kui palju oleks momentaalselt enesetappe. Paljude inimeste jaoks ei ole alkoholi tarvitamine vaba valik, vaid hädavajalik elu osa.

Rääkisime valves oleva puksiirijuhiga, kes veab ka autosid, mis politsei ära võtab purjus juhtide käest. Jaanipäeva valve sisuliselt koosnebki sellistest väljakutsetest. Statistiliselt on asi muidugi tunduvalt parem, kui oli kümneid aastaid tagasi. Ma ei saa öelda, et ühiskond ei parane, aga vahel võiks mingi asi ikkagi päevapealt ära kaduda. Purjus juhid autoroolis on kindlasti nähtus, millest võiksime juba rahvana välja kasvada. Enamik nendest juhtidest kusjuures ei ole mitte noorukid, kelle puhul veel oleks arusaadav teatud rumaluste tegemine – purjus juhte on igas vanuses. Samas on väga palju inimesi, kes täna otsustavad kainelt pühi veeta ning paljudel neil on ka load – räägi sõbraga.

Miks sa ei joo, mis sul viga on?

Alkoholi mitte tarbimisel on üks huvitav külg – purjutav seltskond tahab sageli haarata igaühte selle egregori küüsi. Paljudes seltskondades on keeruline kainena olla, sest igal sammul keegi üritab veenda, et ka sina pead ikka purjutajatega ühinema. Sageli kuulen, et küsitakse: miks sa ei joo; mis sul viga on?

Mul tuli vastus sellele küsimusele juba aastaid tagasi. Olime perega vanalinnas toredale üritusele sammumas ja kaasas oli tuttava ema koos oma lapselapsega. Perekondlik mõnus õhtu. Mingi hetk hakkas vanem proua minu abikaasale vihjama, et noh, siin igal pool kohvikud ja lauad, õlu kindlasti isutab. Meil esialgu oli üleüldine segadus, millest jutt käib. Abikaasa vastas lihtsalt “ei”, aga sellega see teema ei lõppenud. Järgnes küsimus: mis sul siis viga on?

Sisemiselt sattusin veel suuremasse segadusse. Proua väimees oli alkoholiga parajalt pahuksis ning kippus ta tütre vastu kätt tõstma. Ja mitte kergelt, vaid ikkagi nii, et see oli eluohtlik. Kuidas siis ikka vaadatakse minu mehe poole, et temal on midagi viga, kui ta ei joo? Kuidas meil need asjad nii äraspidi siin ilmas on? Me peaks just kiitma ja seisma selle eest, et selliseid valikuid rohkem tehtaks. See, mida me ühiskonnas hea tooniga vaatame, seda tuleb ju aina rohkem juurde. Inimene, kelle pere on kannatanud läbi põlvede alkoholi liigtarbimisega kaasnevate probleemide all, võiks ju vähemalt näha positiivsust alkoholile ei ütlemises? Huvitav on see inimese siseelu!

Sellel hetkel tuli aga minu sisse vastus, mida ma nüüd juba automaatselt ütlen, kui juhuslikult keegi peaks küsima, miks ma ei joo ning mis mul viga on. “Minu sees on oskus rõõmu luua iga päev ja ma ei otsi õnne ega rõõmu pudelipõhjast. Ma ei vaja seda!” Täpselt nii see ka on.

Alkohol ei aita probleeme lahendada

Kui ma tunnen, et mu elu on kuidagi kraavis, ka siis ei haara ma pudelit, vaid lahendan probleemid, et saaksin kraavist välja. Ma ei ole nõus kraavis istuma kauem, kui see hädavajalik on. Alkoholiga asju vaigistades, pakkudes endale kunstlikult pudelist rõõmutunnet, ignoreeritakse seda, mis vajab lahendamist. See omakorda tähendab, et kraavist ei astuta kunagi välja. Sageli vajutakse aina sügavamale selle põhja. Kui selles olukorras nüüd sõrmenipsuga võtta ära alkohol, on enamik inimesi oma närvisüsteemi juba nii nõrgaks teinud, et lihtsam on ilmselt sellest elust lahkuda. Sellest ka seos, et alkohol hoiab ära enesetappe.

Ideaalses maailmas ma muidugi kutsuks üles kõiki julgelt oma muredele otsa vaatama, aga kuna me alles nüüd ühiskonnana räägime närvisüsteemi tervendamise olulisusest, rahumeelse ja positiivse vanemluse vajalikkusest laste kasvatuses, siis läheb mitmeid põlvkondi, enne kui see saab normiks. Enamus saab täna ikkagi väga tugevad lapsepõlvetraumad, peremustrid, kus on sajandeid istutud ning ei osata nendega midagi peale hakata, sest haridussüsteem ei kajasta nende asjade lahendamise olulisust või oskusi. Kui sa kodust ei saa tõuget asjade muutmiseks, ega ka väljaspool kodu, siis asjad lihtsalt veerevad oma tavalist rada edasi.

Ühiskond näitab näpuga vanematele. Muidugi on vanemate asi vastutus võtta, aga kui nad ise on üles kasvanud selle info sees, siis kust tuleb uus info üldse peale? Peresiseselt see üldjuhul ei toimu – see peab tulema kuskilt väljastpoolt. Sageli aga ei teata, et üldse mingeid muid valikuid oleks. Muud elustiili ja seda et ilma alkoholita elus on ka rõõm sisse kirjutatud. Mis parim: see on puhas rõõm ning see kestab. See rõõm ei lõpe hommikul kaineks saades.

Oma lugude jagamine on suurim positiivne eeskuju

Täna on see eelpool mainitud pereisa juba aastaid kaine. Tegi elumuutuse, võttis vastutuse, tegeleb enesearenguga ja kogu elu on läinud sellest hetkest ainult positiivses suunas. Mul on iga kord nii suur rõõm, kui ma mõnda sellist lugu näen. Need on head eeskujud, et kannapööre on võimalik ja välja tulla ka kohutavatest kraavidest. Ma tänan kõiki neid inimesi, kes oma lugu jagavad. See on suurim eeskuju ja muutja siin maailmas. Ükski reklaam alkoholi kahjulikkusest ega müügikeeld ei tee ära seda tööd, mille teevad ära need isikud oma lugusid jagades. Tehke seda veel valjemal häälel, julgemalt ja rohkem. See on olnud teie teekond ja seal ei ole midagi häbeneda. Meil kõigil on oma inetu pool ja meil on kõigil on aeg see vastu võtta häbenemata. Kui me ei häbene mineviku õppetunde, saame me käia alati tuleviku teel püstipäi.

On inimesi, kellel ei ole nii koledaid lugusid, aga ka täiesti loomulikult on mingi hetk tulnud valik, et alkoholi tarbimine, eriti liigtarbimine pole nende jaoks. Ka need inimesed võiks kirjeldada oma otsuse teekonda ja mõtet. Teha reklaami, miks kainus on tore. Mida rohkem on info selles osas ühisruumis, seda rohkem inimesi saab teada, et neil on teistsugused valikuvõimalused. Asi, mis sulle võib tunduda igapäevane, ei pruugi seda ühiskonna jaoks üldse olla.

Alkohol lahutab meid iseendast

Minu suhe alkoholiga on neutraalne. Kui ma soovin, siis ma tarbin, lihtsalt üldjuhul ei tule seda soovi. Vahel aastaid mitte. Peale enesearenguga tegelema hakkamist eriti, sest iga trauma kivi, mis ma endast vabastan, annab mulle nii palju kerguse ja õnne ruumi juurde, et ma armastan iga hetke enda elust. Ma ei soovi seda maskeerida. See rõõm ja õnn on joovastav ning ei pane pead ringi käima ega tee silma uduseks. Kõik on selge ja hea. Veel vähem tekitab ta hommikust pohmelli, millest mõned aastakümneid tagasi olnutest tulevad kohe eredalt meelde. Milline šokk keha jaoks.

Mul on aiamaal vana malmvann, kuhu abikaasa tegi ilusa ümbrise ning alla väikese tulekolde, mida siis sütega küttes saab mõnusa sooja vanni looduses. Äge on suveõhtul seal liguneda ja vaadata, kuidas kõrval mustsõstar kasvab. Meile oli kingitud mingi huvitav lahja alkoholi pudel maitsmiseks ja mõtlesin, et see on hea hetk selle avamiseks. Olnud ära joonud vaevalt veerand klaasi, hakkas pea ringi käima. Harva juues on tohutu rahaline kokkuhoid, sest alkoholi peale ei kulu regulaarselt raha ning kui soovidki purju jääda, piisab veerandist klaasist. See pearinglus aga tekitas hoopis tunde, et lubage mind sellelt rongilt maha. Ma ei taha siin olla. Ma tahan olla mina ise. Tunda minu enda rõõmu ja ei midagi muud. Alkohol lahutab meid iseendast.

Alkohol on tarkade inimeste jook

Ma võin vabalt istuda seltskonnas, kes alkoholi tarbib. Sageli muutub siis eestlane just lõbusamaks ja jutukamaks, mis on ju tore. Mulle ei meeldi lihtsalt inimesed, kes üle juues nõmedalt käituma hakkavad – see pole hinnang alkoholile endale. Inimene vastutab alati enda valikute eest ise, ka siis, kui ta on auru all.

Ma suudan olla neutraalne ka oma isa suhtes, kelle alkoholivajadus on kahjuks nii suur, et tõsine diagnoos ei pane kainet elu elama. Ma ei saa seda muuta. Aastaid tagasi muidugi olen üritanud rääkida, et tore on kaine olla, aga inimene peab lihtsalt ise selleni jõudma. Mõni ei jõua kunagi. Alkoholiga ju uimastatakse ära see sisehääl, mis tahab elus mingeid muutusi läbi viia. Kui inimene ei tee seda sisemist otsust, siis on alkoholist pea võimatu loobuda. Kas ma armastan enda isa selle tõttu vähem? Ei. Kas ma jälgin enda sees sõltuvuste teema üle kandumist – kindlasti. Sõltuvusi on elus igasuguseid. Ma ei eita oma perekonna pahupoolt ja see annab mulle võimaluse sellega tegeleda, kui see vajalik on, mitte käia sama rada ning korrata mustreid.

Kui ma veel väga noor olin, siis jäi mulle kuskilt meelde lause: alkohol on tarkade meeste jook!

Täna saan sellest aru, et alkoholi võiks tarbida inimene, kes tegelikult seda üldse ei vaja. Siis ei ole ta alkoholi küüsis ja kasutab alkoholi, mitte alkohol ei kasuta teda. “Septembris ei joo” kampaania on tore, aga mulle endale on varem olnud väga keeruline mõista, kuidas on inimestel nii suur jõupingutus kuu aega kaine olla. Täna saan aru, et murekoormaid kandvad inimesed lihtsalt ei oskagi teisiti. Keegi ei ole neid õpetanud. Samuti on nädalavahetusel alkoholi tarbimine muutunud normaalsuseks, mida lapsepõlvest peale nähakse ja hiljem järele tehakse. Õpitakse ära selline nn lõõgastumise vorm. Kuna lõõgastust on vaja, on ka keerukas paljudele selgitada, et seda saab ka teisiti.

Mul on täna kolm soovi

1. Et oma lugudest räägiks inimesed, kes on olnud alkoholi küüsis. Teinud halbu otsuseid, aga siis elus kannapöörde teinud. Ole julge – vaid see muudab maailma.

2. Et inimesed, kes otsustavad enamiku ajast mitte alkoholi tarbida, räägiks oma siseelust. Nii saaks rohkem mõista, et rõõm ja lõõgastus on olemas ka ilma meelemürgita.

3. Et inimesed, kes täna on valmis astuma pigem alkoholivaba elu poole, hakkaks tegelema oma murekoormate lahendamisega – need ei pea sinuga kaasas lohisema. Me võtame palju kaasa enda perekonna mustreid. Alusta küsimist: kes ma olen ja mis mina siin elus tegelikult teha soovin? Usu, see teekond saab olema äge.

Alkoholi peetakse kurja juureks paljudes kohtades, mina seda nii ei näe. Ta on vahend ja mis sa vahendiga teed, on kinni ainult sinus endas. Sama lugu on raha teemadega. Paljud põlgavad raha, on nõus elama vaesuses, selle tõttu, et on halvasti käituvaid rikkaid isikuid. Need inimesed käituks halvasti ka siis, kui nad vaesed oleksid.

Kui sa järgmine kord alkoholiklaasi tõstad, siis küsi: kas ma päriselt ka vajan seda? Kindlasti võiksid sa tähelepanu pöörata teemale, kui sinu jaoks on väga keeruline kuu aega kaine olla.

Tore oleks kunagi jõuda ühiskonnani, kus kiirabi saab pühade ajal väljakutseid traumajuhtumitele, mis on lihtsalt ägedate mängude tagajärg, mitte meelemürkide liigtarbimise tõttu tekkinud. Unistame koos, siis saab maailm selle poole ka liikuda.

Merle Martinson