Foto: erakogu

Avaldame 1. osa loodusravi terapeudi ja kahe lapse ema Merle Martinsoni 4-osalisest kooliteemalisest artiklisarjast. Esimene osa keskendub oma aja äraelanud koolisüsteemile, mis surnud ringina toodab inimesi, kes oma peaga mõelda ja tegutseda ei oska. Mis peaks süsteemis muutuma, et toetada särasilmset õpihuvi, teadmis- ja uudishimu? Miks praegune koolikorraldus suures osas ei toimi?

Ma olen tihti mõelnud, miks Eesti inimene on sageli oma eluga rahulolematu, aga ei võta midagi ette, et seda muuta. Viimastel aastatel on süvenenud tunne, et inimesed zombistuvad iga päevaga aina enam. Kui neile isegi näidata, kuidas valitsus oma propagandat teeb ning need faktid on lihtsalt ära tõestatavad, siis isegi kahte uudist kõrvuti pannes ei teki paljudel mingit seost ega arusaama, et võib-olla on miski siiski nihu.

Selline suhtumine on kummastav – me oleme ju haritud inimesed. Enamik meist on käinud koolis vähemalt üheksa aastat. Oleme innukalt õppinud matemaatikat ja loodusteadusi, õppekavas on alati sees olnud ka ajalugu, kust saab igal ajaperioodil selgelt välja lugeda, kuidas võimu on kuritarvitatud ning inimesi trikitatud. Aga miski ei muutu – elu läheb zombi moodi edasi. Suurem kannatuse kott võetakse lihtsalt vastu, torisetakse ja lohistatakse end kuidagi elust läbi.

Elan, mitte aint ei võta ruumi

Kui aastal 2006 tuli välja Chalice’i laul ,,Minu inimesed” ja ma kuulsin esimest korda selle laulu sees sõnu ja mõtet “Elan mitte ain’t ei võta ruumi!” tundsin kohe, et see on ka minu olemus. See on tähendanud minu jaoks, et ma ei ole nõus vähemaga kui õnnelik olemine. Ma olen nõus lahti torkama iga mädapleki oma elus ja selle põhjusi lahendama seni, kuni saan soovitud tulemuse – eluraskusest väljaastumise. Ma ei ole tulnud siia ilma kannatama või alaväärselt elama. Miks ma peaks siis leppima millegagi, mis mind õnnelikuks ei tee?

Ma olen kogu elu püüdnud olla ka päike ühiskonnas ehk näha asjade paremat poolt ja lahendusi. Sageli olen aga põrganud vastu seina, kus on selge, et inimene ei olegi üldse lahendustest huvitatud. Ta ei ole valmis ühtegi sammu tegema selleks, et oma olukorda muuta ja õnnelik olla. Vingumine on kujunenud elustiiliks. Kus on sellise hoiaku juured?

Mina näen ühe suure probleemkohana koolisüsteemi. Jah, muidugi pere enda süsteemi ka, aga just kool on koht, kus me peaksime õppima ja arenema nendes teemades, kus lapsevanemal oskused puuduvad. Paraku näen seal kasu asemel tänapäeval vaid tohutult palju puudusi.

Õppimine on minu üks suurim kirg. Ma neelan uut informatsiooni nagu käsn. Ma tunnen suurt õhinat, leides lektori, kes mulle vajalikku infot edastab. Loen keerulisi teadustöid ka siis, kui mõnest terminist kohe aru ei saa – ma ei viska pilli nurka, vaid otsin vastuseid edasi, sest ma tahan teada ja enne ma ei peatu.

Koolisüsteem ei toeta endiselt õppimist

Aga kooliajal see nii ei olnud. Ma olin küll tubli õpilane, heade hinnetega, sest ma olin hea tuupija, aga ma õppisingi hinnete peale, et olla tubli laps, mitte ei otsinud teadmisi. Ja kui minu laps mõni aasta tagasi esimesse klassi läks, avastasin, et koolisüsteemis ei ole oluliselt midagi muutunud.

Ma valisin kooli ehk püüdsin leida keskkonda, kus ollakse rohkem lastekesksem, loovam. Arvestasin väga juhtkonna suhtumist ja vaateid ning need olid imelised. Ma ei pannud last lihtsalt kodu kõrval olevasse kooli, mille suunad ja arusaamad õppimisest mulle täiesti vastukarva olid. Väga kiirelt aga selgus, et vaatamata väga innovatiivsele juhtkonnale on ikkagi olukord trööstitu, sest kool peab alluma ettekirjutatud süsteemile. Õpetajad on välja koolitatud järgima teatud hoiakuid ning nad pigem toetuvad vanale kui rakendavad ise uusi hariduspsühholoogia suundi. Takistusi selleks kusjuures ei ole peale õpetaja enda soovi. Ja süsteem on jätkuvalt õppimist mitte toetav.

Kirss tordi peal oli kooli korraldatud loeng lapsevanematele, kus Grete Arro rääkis detailselt ja teadusele toetudes, mis on õppimine ning mis seda kindlasti ei ole. Peale seda loengut sain panna teaduse enda sisetunde kõrvale ning kogu koolis toimuv muutus minu silmis täielikuks absurdiks. Mäletan selgelt ka seda hetke, kus küsisin õppealajuhatajalt, et mis nüüd saab, sest teadlane on pulk pulga haaval lahti võtnud, mis on õppimiseks vajalik ning kool teeb kõike tänases päevas risti vastupidi. Vastu sain kurva õlakehituse, sest ega temalgi ei ole midagi teha, kui ei lasta ning ei tulda kaasa uut looma.

Miks siis meie koolisüsteem ei ole arenemisvõimeline?

Kuna me kõik oleme läbinud koolitee samas süsteemis, mis arengut pärsib, siis me täiskasvanutena takistame kollektiivselt uuendusi.

Oskus võtta vastu uut infot ja seda rakendada on puudulik. Meid on õpetatud läbi hirmude ehk need jäävad alati domineerima. Me ei ole lahendustele orienteeritud, vaid põgenemisele. Me oleme loonud kinnise ringi, kust vaid vähesed südikad suudavad välja astuda. Väljaastumine vajab julgust juba selle tõttu, et kui sa sama teed ei kõnni, kohtad sa inimesi, kes sellest täiesti paanikasse lähevad ning sind ründama hakkavad.

Vaataks siis läbi selle hoiakute süsteemi, mis meil koolis lahti rullub ja mille me õpilastena sealt kaasa saame.

Suurim viga minu jaoks on juba see, et õpetaja tõstetakse õpilastest kõrgemaks olevuseks, kelle sõna vastu ei vaielda – luuakse autoritaarne režiim.

Enamik õpilastest lihtsalt allub sellele. Mõningad, kes sellele vastu hakkavad, sildistatakse pahadeks lasteks. Samas me teame palju neid olukordi, kus need nn pahad lapsed on täiskasvanuna suutnud ühiskonnas luua midagi täiesti erakordset, mida tavaline keskmine või isegi suurepäraste tulemustega klassi priimus ei suuda.

Miks? Sest ta ei ole kunagi allunud süsteemile, mis ette dikteerib, mis on võimalik, vaid leidnud need piirid ise. Minu lähedaste hulgas on inimene, kes teeb tööd nii, nagu füüsikareeglid talle ei kehtiks. Tal on see võimalik, sest tema oli üks nendest pahadest lastest, kes rahulikult koolipingis ei istunud.

Jah, muidugi, igast mässajast ei saa ühiskonnas geeniust. Selleks peab ikkagi olema teatud südikus ning julgus inimesse sisse kirjutatud. Enamik lasebki aga elul ja ühiskonna liikmetel end jalge alla trampida. Ühiskond ei jäta ka juhust kasutamata, sest teistsuguseid ei tohi meie hulgas olla.

Unikaalsus trambitakse maha

Kooli puhul ma näengi pilti, kus unikaalsed ja loovad inimesed lähevad uksest sisse ning teiselt poolt väljuvad ühesuguseks vormitud ning ühtemoodi elu käsitlevad inimesed. Ühesuguse hoiakute süsteemiga. Oma erilise hääleta. Inimesed, kellest oleks võinud saada eriti eredad kujud, on massi sekka ära kaotatud. Ainult selle tõttu, et nad on püüdnud olla tublid lapsed ning kuuletuda täiskasvanule – usaldades, et see on nende enda hüvanguks. Aga kui palju meil tegelikult oleks ühiskonnas erakordseid inimesi, kui me toetaks iga inimese unikaalsust! Kui see unikaalsus ei jääks ellu vaid selle sees, kes on osanud õigel ajal mässama hakata?

Esimene sein, mille vastu me põrkame, ongi täiskasvanute arusaamatus, et lastega on võimalik koostöö ja austav partnerlussuhe. Seda ei mõista praegu enamik lapsevanemaid, veel vähem õpetaja, kes on välja koolitatud end lastest kõrgemale asetama ja võimu abil juhtima.

Kui rääkida rahumeelsest vanemlusest, mis peaks kehtima nii kodus kui ka koolis, hakkab enamik lapsevanematest paaniliselt seletama, et vabakasvatus on ühiskonna hukk. Lapsed istuvad pähe ning täiskasvanutel tekivad ebamugavused.

Jah, nõustun sellega, et 1990-ndate alguses, kui tuli iseseisvus ja inimesed julgesid vabamalt otsuseid teha, sündis põlvkond, kelle vanemad olid oma lapsepõlvetraumadesse nii ära uppunud ning tahtsid teisiti. Nad ei soovinud enam olla karmi lapsevanema süsteemi osa, vaid midagi paremat. Seal jäid ka piirid kehtestamata, sest tahe oli mujale liikuda, aga oskusi ei olnud. Kompenseeriti enda lapsepõlve valusid ja väga paljud lapsevanemad teevad seda siiani. See näitabki selgelt, et autoritaarne režiim laste üle ei toimi ja vajab muutust. Rahumeelne kasvatus ei tähenda, et piire ei ole, vaid need on läbimõeldud ja rakendatud austusega ning koostööna, mitte hirmuga, nii et lastega on hea ja hooliv suhe.

Täiskasvanutele tundub see kõik aga väga ebamugav. Miks?

See tähendab, et sa pead arvestama oma lapsega. Siiani ei ole ju pidanud. Lapse kasvatamine on näinud ette käskluste andmist ja ootust lastele neid lihtsalt täita, sest täiskasvanu on lapsest kõrgemal seisev isik. Siiani näeme me vanema generatsiooni isikuid, kes nõuavad austust, seda ise vastu andmata. Nii tundub lihtsam.

Tegelikkus on aga hoopis muu. See tähendab, et sa pead kogu aeg olema pinges ja enda võimu meelde tuletama. Tugevama õiguse maksma panema. Aga mingil hetkel ei ole sa oma lapsest tugevam. See päev tuleb igaühel varem või hiljem. Mis siis saab?

Sa kaotad igasuguse mõjuvõimu lapse üle. Sealt tuleb aga katkiste noorte põlvkond, kes ei kuula ega järgi head eeskuju, sest tal pole usaldust täiskasvanute osas. Ta mässab iga eelnevalt pandud piiri osas, mida on rakendatud jõuga, mitte austusega. See on olukord, milles elavad meie tänapäeva noored, kes läbivad suuri muutusi enda kehas ja psüühikas astudes täiskasvanute maailma. Neil ei ole usaldust, et täiskasvanutele toetuda ning otsida juhatust paremate otsuste poole. Trotsiga minnakse oma teed otsides sageli liiga kaugele või põgenetakse kogu maailma eest.

Depressiooni on noortes iga aastaga aina rohkem, suureneb ka riskikäitumine. See on meie, täiskasvanute loodud maailm, kus ei ole toetatud ei lapsed, noored ega täiskasvanud ise. Kahjuks nendest ise raskustes olevatest noortest kasvavad lõpuks ikkagi sama süsteemi vangis ja samu mustreid kordavad täiskasvanud – lihtsalt muud moodi ei osata.

Koolisüsteem loob selle autoritaarsuse kaudu väga kiirelt vastumeelsuse õppimisele ning see vastumeelsus jääb enamiku sisse kogu eluks. See tähendab, et eneseareng tuleb keeruliselt või üldse mitte. Samuti reageeritakse läbi oma traumade nende suhtes, kes soovivad tegeleda enesearengu või mingi uue info omandamisega, sest tekib küll tung uurida ja õppida, aga koolist saadud vastumeelsus ja trauma ei lase. Nii on kergem rünnata seda, kes teadmistega eest ära läheb.

Hindamine kui võimu piits

Suurim õppimise surm on hinded. Süsteem aga ei soovi neist kuidagi loobuda – see on võimu kõige suurem piits. Asi, millega ähvardada inimest, kes ei kuuletu. Asi, millega vormida kõigist ühe mõõdupuuga võrreldavad isikud. Kaotada igasugune kõrvalekalle. See on kurb, sest kui meil ei oleks neid nn kõrvalekaldeid ja lennukaid ideid, siis oleksime me siiani koopas istuvad ja tuuli pelgavad metslased.

Ilma hinneteta kaob aga ju võim ning õpetajad ise ei ole kuigi altid end ümber koolitama lastega teistsugust suhet looma. Veidi irooniline on minu jaoks asjaolu, et õpetajad ei ole nõus ise õppima ja arenema. Lapsed kasvavad meie tegude, mitte teooriate järgi.

Vaatasin saadet, kus räägiti koolide ja õpetajate raskustest. Tavaliselt käib kogu tants rahanumbrite ümber. Mulle tundub Eestimaa kohta üle 1700 ja Ida-Virumaa koolides palk 2600 eurot ikka väga hea. Väga suur osa eestlastest võib sellistest palganumbritest vaid und näha. Rääkimata pikast suvepuhkusest, mil saab akusid laadida. Aga kooli õpetajaks ikka keegi ei kipu, sest koormus on suur ja läbipõlemine on kiire tulema. Aga keegi ei astu kahte sammu tagasi ega vaata, miks see koormus siis nii suur on.

Kui sa pead kümne küünega kinni hoidma autoritaarsest režiimist, mis tahab ammu lagundamist, siis ongi keeruline ja su energia läheb sinna ära. Kui sul on vaja kogu aeg hindeid anda ja kontrolltöid hinnata. Neid kokku panna. Näpuga järge ajada ja ise kogu programmi eest vastutada, et säilitada enda autoritaarne hoiak, siis ongi õpetaja koormus liiga suur ja elu raske. Sinna juurde pead sa looma illusiooni karistustest neile, kes muidu ei kuuletuks. Mõne õpilase ees peab piitsa ikka eriti ähvardavaks ja kurjaks kujutama.

Õpetaja ei motiveeri tänapäeval last õhinaga uusi teadmisi saama, vaid sunnib peale tuupimist. Ja muidugi ei tule lapsed sellega kaasa. Ei peagi tulema, sest see on loomulikule õppimise süsteemile vastuvoolu ujumine. Enamikus õpilastes on õppimise himu esimese kooliaasta lõpuks kustutatud. Ja seda kogu eluks. Kooli ja õppimist ei kogeta kui arenemisrõõmu, vaid kui kohustust, mis kuidagi läbi teha ja tunnistus kätte saada, valida lihtsalt mingi amet ja oma elu ära elada. Siin peaks iga õpetaja iseendale sügavalt silma vaatama ja ise leidma võimalused enese ümberõppeks, kui on soov päriselt saavutada see, milleks ma eeldan, et see amet valitakse ehk õpilaste inspireerimiseks.

Milleks oleks inimkond võimeline…

Ei saa lõputult oodata, et midagi läheb paremaks ise sellesse muutusesse panustamata. Tänases päevas on kõik teadmised ja võimalused selleks olemas – mis puudub, on tahe ning arusaam, et teisiti on üldse võimalik. Vahel on ahastama panev, kui hästi on välja treenitud ühe puuga mõtlema õpetajad ise, et ei osata loovalt asjadele läheneda ega isegi huvi tunda muude võimaluste vastu – kuhu jääb siis õppimine ning areng?

Kool saab areneda just täpselt nii palju, kui on valmis seda tegema tema õpetajad.

Problemaatiline ongi asjaolu, et õpetaja ise on välja vormitud selles samas süsteemis, kus piitsa on antud eksimuste eest ehk nendes punktides, kus oleks pidanud tähelepanu pöörama õppimisele. Ja nii on lukustatud ära teadmiste janu ning soov midagi tundmatut uurida, sest see võib tähendada läbikukkumist ja halba hinnet.

Revolutsioonilisi tulemusi lastega teevad need õpetajad, kes ei ole lasknud enda loovust ja õpihimu kinni keerata, sest sisemine jonn on lihtsalt nii suur. Neid on aga kahjuks väga vähe, kes vaatamata süsteemi treeningule julgevad ja tahavad luua midagi muud. Huvitaval kombel aga isegi hea eeskuju ei sütita teisi õpetajaid sealt kõrvalt muutusi läbi viima. Pigem minnakse, silmaklapid peas, oma tuttavat rada. See on kurb, ütlemata kurb!

Kahjuks selline mudel loobki hiljem kogu meie ühiskonna. Kus tööandja on nagu õpetaja, kes omab autoritaarset positsiooni ja kellele vastu ei vaielda ka siis kui otsus on ilmselge katastroof. Kus ei võeta mingit initsatiivi enda eluolu parandamiseks ning veel vähem soovitakse kuulda midagi enesearengust. Hindeid ja heakskiitu oodatakse väljastpoolt ning ei nähta enda individuaalset väärtust. Libisetakse kuidagi läbi elu, hing täis trotsi.

Kui ei ole loovust ega julgust uurida muid võimalusi, siis tunduvad ka väikseimad probleemid mäesuurusena ja elatakse oma täispotentsiaali saavutamata. Milleks oleks inimkond võimeline, kui me õpiks efektiivselt püsimällu, looksime õppimisest midagi, mis on äge elu lõpuni, mitte vaid esimese koolinädala ning toetaksime iga isiku individuaalset potentsiaali – meie ühiskond oleks siis väga edukas ning õnnelik.

Merle Martinson