Foto: Heli Armus + Nadezhda1906 / Getty Images + Canva.com

Viies ja viimane osa loodusravi terapeudi ja kahe lapse ema Merle Martinsoni kooliteemalisest artiklisarjast keskendub õppimist soodustavatele asjaoludele ja juhib tähelepanu asjadele, mis õppimisel kaikaid kodarasse loobivad. Ta toob välja punktide kaupa olulised aspektid, mida ta kodukooli ja kodus laste õpetamise kogemus on andnud. “Mida ma kindlasti selle artiklisarjaga tahan kõigile südamele panna, on hakata tähelepanu pöörama päriselt ja aktiivselt meie koolide ning õpetajate kvaliteedile,” ütleb ta teema lõpetuseks.

Peale erinevate õppematerjalide ja situatsioonide on vaja aru saada ka asjaoludest, mis soodustavad õppimist ja mis seda üldse ei tee.

 1. Ei järgita õppimise akent

Üks väga suur viga, mis õppimise juures tehakse, on see, et ei järgita õppimise akent. Mis ma selle all mõtlen? Meie aju on võimeline efektiivselt vastu võtma infot ja seda talletama talle heas olukorras. Laps peab olema puhanud, stressivabas õhkkonnas, just selle konkreetse teemaga valmis tegelema. Kui me kodukoolis ütleme ise ette, mis õppeainet laps nüüd täpselt vaatlema hakkab, siis võib palju aega tühja raisata. Te ju teate neid hetki, kus sa mingile teemale üldse ei suuda keskenduda – lastel tuleb seda veel sagedamini ette. Kui su aju täna üldse matemaatikaga ei soovi tegeleda, siis on targem mitte jõuga sundida, vaid võtta ette midagi muud, millele aju suudab paremini keskenduda.

Õppeaken on erinev erineval ajal. Põhikooli õpilasel on selline kõige parem aeg keskmiselt umbes 20 minutit korraga. Mis paneb mind mõtlema muidugi koolitunni pikkuse üle. Ülejäänud aeg on sisuliselt raisatud aeg, kus aju ei omanda midagi. Minu jaoks on sellised lihtsalt tagumiku-tunnid kuritegu, sest selle asemel saaks teha hoopis midagi paremat. Elu on täis võimalusi.

Seda õppimisakna aega saab pikendada. Näiteks kui mõni loeng, film vms on inspireerivalt kokku pandud, suudab aju hoomata ja omandada pikemalt. See ei tähenda, et me ei peaks igavaid asju tegema, aga parem on kõik tegevused lahti mõtestada. Minu jaoks on õppimine nagu detektiivitöö, mis on ju väga põnev. Igasugused detektiivromaanid on minu jaoks lapsepõlvest saadik ülipõnevad olnud. Vaatle, mis on sinu lapse huvipunktid, mis sütitavad tema aju ja seleta tema jaoks asju just selles võtmes.

Õppeakent muidugi mõjutab negatiivne stress. Mida vabamalt laps end õppides tunneb, seda pikem on õppeaken.

2. Loo hea keskkond

Meie peres ei seata kunagi ette seda, millises asendis peab õppima, kus toas, millises vormis. Loovad lahendused, mis lapsed ise leiavad, on au sees. Õppimisel ei saa olla reegleid ega piire. Kui laps tahab õppida peapeal ning talle on selles hetkes see oluline, siis miks ma peaks sellesse protsessi sekkuma. Kui laps tahab WC-sse või sööma minna, siis ta saab seda igal hetkel teha, et tavalised kehalised vajadused oleks alati täidetud ning keha ei suunaks oma energiat sinna. Tühi kõht viib igasuguse mõtte matemaatikalt kiirelt ära.

3. Õppimine on see olukord, kus sa veel ei mõista asju, mitte see, kus sa juba tead

Õpeta laps armastama õppetöö juures positiivset stressi ehk seda olukorda, kus ajul on veidi valus, sest ta ei saa veel teemast aru, see ongi õppimine. See ongi koht, kus uurida lisaks ja lihvida oskusi.

Ma olen täiesti elevuses, kui ma leian mõne loengu, kus mul on vaja tõesti tugevalt keskenduda, et hakata suuremat pilti kokku panema. Siis ma olen põnevil, sest tean, et aju näeb vaeva ja õpib midagi täiesti uut. Neid loenguid kuulan ma vahel suu ammuli. Sealjuures peab ära tundma enda piiri, kui pikalt aju sellises olekus sel hetkel olla tahab. Kui piir on käes, tuleb kohe lõpetada ja teha korralik paus, kus sa sekundiks ka nendele teemadele ei mõtle. Pigem minna liikuma ja lõbutseda.

See aeg on ajule vajalik, et kõik asjad saaksid settida oma õigele kohale. Vahel järgmisel päeval meenutama hakates avastad üllatusega, et asjad, mis eile tundusid täiesti arusaamatud, on täna selge nagu allikavesi. Aju tahab oma mõttepausi ja omaette tegutsemise aega. Jõuga sinna midagi toppides suunab ta enamiku lühimälusse ja pikaajalist kasu sellest ei ole.

4. Õpeta last teste armastama

Kui laps on koolis käinud, siis muidugi läheb tükk aega, et üle saada stressist, et ta võib neis läbi kukkuda. Lase tal endal vigu parandada. Lase tal sulle teste teha ja sinu vigu parandada. See õpetab märkama oma elus kitsaskohti ja neile tähelepanu pöörama, aga ära pane sinna kunagi läbikukkumise või hinde stressi.

Ma käisin kunagi autokoolis, kus iga teema lõpus pandi õpilased nn vaheeksamit tegema teise õpetaja ja autoga. See õpetas harjuma, et riiklikul eksamil on sul teine auto ja isik kõrval ning võttis kõvasti stressi maha lõppeksamile minnes. Paljud inimesed ei kuku eksamitel läbi mitte teadmiste või oskuste puudumise, vaid just ärevuste tõttu. Ärevuses aju ei leia oma teadmisi üles ja kahtleb kõiges. Seda ka tavalisel koolipäeval. Aju tuleb õpetada enesekindlaks ja tugevaks. See tähendab tervet närvisüsteemi, mille osas tänases päevas koolides on väga vähene arusaamine.

5. Kaasa ka teisi pereliikmeid õppeprotsessi

Lase ka neile lastel näiteks teste koostada ja lugusid jutustada nende eludest. See loob parema suhte ka vanavanematega. Avardab silmaringi, kus laps näeb erinevate inimeste suhtumist ellu. Saab neid kas heas või halvas endale eeskujuks võtta. Iga infokild on hindamatu väärtusega siin maailmas.

6. Õpi sutsakutega

See käib sinna õppeakna teemasse. Aga kõige olulisem on aru saada, kuidas aju püsimälusse asju talletab. Kui me lihtsalt tuubime, jääb kõik lühimälusse ja see on olukord, mis koolis tekib. Õpitakse kontrolltööks, aga hiljem ei teata sellest teemast suurt midagi.

Aju õpib läbi seoste loomise, läbi lugude. Loo igale asjale oma isiklik seos, mis sulle alati meelde tuletab seda teemat, mida sa üritad meelde jätta. Tööta selliselt kogu omandamist vajav materjal läbi ja pane see siis tundideks kõrvale. Siis peale puhkust pane aju proovile ehk ära ava materjale, vaid püüa meenutada kõike peast. Nii palju kui võimalik. See annab ajule signaali, et see asi oli oluline meelde jätta päriselt ja püsivalt. Kui kõik meenutused on tehtud, siis võid üle kontrollida, kas on veel vaja midagi meelde jätta ehk veel paremaid seoseid luua selle materjali osas, mis meelde ei jäänud. Niipea kui sa avad materjalid midagi tuupides ja jätad vahele selle sammu, et ajul tekib stress, et ta peab see meeles olema, siis kaob õpitu lühimällu. See on asi, mida Grete Arro oma loengutes väga hästi ja detailselt õpetab. Minu õppimine läks tänu sellele palju tõhusamaks ja kiiremaks, sest tuupimine võtab tunde – püsimälusse õppimine võtab minuteid. Soovitan tellida Grete Arro loeng ning õppida päriselt õppima – ilma selleta võib kodukool olla väljakutseid esitav.

Kune meie õppimine on loov ja tõhus, siis siiani ei pane me sinna rohkem kui paar tundi päevas. Ja mitte üle nelja päeva nädalas, kus me teeme sellist sihilikku õppimise tööd. Vahel on ka pikemad nn vaheajad, kus me vabalt vaid hobidega tegeleme. Sellegipoolest oleme me õppekavast pigem alati ees.

7. Õpi seda, mis õppimist vajab

* Kui mõni asi on juba selge, siis ei ole mõtet sellesse aega panustada. Koolis ongi suurim aja raiskamine see, et kõik peavad ühtesid ja samasid harjutusi tegema. Ka need, kes juba seda teemat valdavad ja võiks juba midagi uut õppida. Kodus saab teha valikuid, kui kaua sa mingil asjal peatud. Tuttavate teemadega me kontrollime lihtsalt vahepeal üle, kas ikka on meeles ehk meenutame püsimälust nii palju kui võimalik. Kui teadmised on piisavad, siis sinna rohkem aega ei panusta.

*Paljud asjad ei ole pähe tuupimiseks, vaid tutvumiseks. Koolis meil tehakse kontrolltöid igasuguse pahna peale, mis meil üldse vajalikud ei ole. Põhjendatakse seda vajadusega aju treenida. Samas on meil seda infot, mis meil on vaja teada tohutu palju, aga ta ei pääse pahna tagant hästi löögile. Oska ise ja õpeta ka last sorteerima, mis teemad on lihtsalt tutvumiseks ja mis peavad ikka väga selged olema. Nii õpib palju rohkem asjalikke asju ning oskusi. Selle kõige jaoks on aega ja energiat.

* Pane rõhku just neile asjadele, mis õppimist vajavad ehk mis on ajule rasked. Leia erinevaid nurki, ära seleta korduvalt läbi ühe ja sama mõtte. Mida rohkem ajus seoseid on, seda kergemini püsimälust asjad välja tulevad. Selleks, et laps oskaks positiivset stessi armastada, pead sa sellest ise aru saama ja seda armastama.

8. Õpeta laps iseseisvalt õppima

Selleks, et mina saaks ikkagi oma tööd teha, siis laps peab õppima iseseisvalt. Selleks ongi vajalik hoida elus keha enda impulss – õppida ja teada saada. Sa võid suunata, kuhu poole võiks vaadata. Küsimuste kaudu õppimine on kõige toredam.

Mul oli põhikooli ajal üliäge õpetaja, kes andis bioloogia ja keemia tunde. Ta tuli klassi ja esitas ühe väite näiteks, et kahel pruunisilmsel vanemal sünnib pruunisilmne laps. Ja küsis klassilt: AGA MIKS? Mul tekkis alati hasart vastus välja nuputada. Kui sa mingi vastuse andsid, siis teate, mis sellele järgnes – uus küsimus, aga miks? Ja nii pidin ma veel ja veel ja veel sügavamalt lahti harutama kogu selle väite taga oleva süsteemi ning nägema igasuguseid muid variante. See ongi loov ja lahtine mõlemine, mitte pinnapealne valmis paketi seedimine. Siiani juhib minu elu sügavamaid teadmisi just küsimus: aga miks? See küsimus on ilmselt ka iga mu õnnestumise alustala.

Lase lapsel ise otsida infot ja sulle rääkida, mis ta leidis. Suuna läbi küsimuste veel rohkem asju teada saama.

Sekku siis, kui laps abi küsib või tunned, et tal on päriselt seda vaja.

9. Hoia alati silma peal, mis teemad millises klassis kõne all on. Seda ka siis, kui su laps käib koolis

Kui ma ükskord proovisin naabrilapsele toeks olla ja pidin kohe aru saama 7. klassi matemaatikast, siis tekkis mul tõesti endal hetkeks raskusi. Ma leidsin muidugi kohe isiku, kes mulle teema kiirelt ja lihtsalt lahti seletas ning ma sain ree peale. Aga oma laste puhul, kui hoida ise kogu aeg end teadlikuna teemadest, siis ei tekita lapse küsimused raskusi, sest sa oled teadlik ning asjadega kursis. Nii oled kursis oma lapse arenguga ning tunned ära ka selle koha, kui temal tekivad raskused ning ta abi vajab. Nii ennetad erinevaid raskusi.

10. Loo loovust

Kunstitundi peetakse täiskasvanute poolt sageli mõttetuks ajaraiskamiseks. Tegelikult on see üks olulisimaid tunde üldse. Aju ei saa lahendada ühtegi probleemi, kui tal ei ole loovust. Tänapäeval, vaadates, kuidas inimesed ei saa ka lihtsamate asjade lahendamise ja otsuste tegemisega hakkama, on ülioluline hoida laste loovust. Aju ei saa õppida matemaatikat, kui tal ei ole loovust.

Samuti on liikumine, turnimine , jooksmine ajule ülioluline. Nimelt õpetab see erinevaid ajupooli omavahel suhtlema ja arenema. Jällegi toetab see akadeemiliste oskuste omandamisel. Hea verevarustusega aju suudab palju rohkemat omandada.

11. Ole ise suurimaks inspiratsiooniks

Me ei saa üle ega ümber sellest, et lapsed ei käi meie sõnade, vaid tegude järgi. Kui sina tunned elust ja õppimisest rõõmu, siis tunnevad seda ka su lapsed.

12. Lase lapsel olla õpetaja rollis

Me õpime palju paremini, kui meie aju teab, et ta peab seda teemat edasi õpetama kellelegi teisele. Kui kodus on mitu koduõppel olevat last, siis saavad nad erinevaid asju omavahel üksteisele õpetada.

13. Kodukoolis ei ole tegelikult õppeaastat kui sellist

Kui suve alguses algab nn koolivaheaeg, siis see ei tähenda, et hakkab paus õppimisest. Seda saab rakendada ainult siis, kui õppimine ei ole vaid laua taga istumine ja raamatutest tuupimine. Sellisest pingelisest süsteemist peab keha kindlasti suure puhkuse saama. Kodukoolis aga saab ka terve suve enamikku asju edasi õppida, lihvida oskusi, ilma et sellega kaasneks üldse õppimise stressi. Nii ei ole ajalisi piiranguid või võidujooksu, millal mingi asi täpselt selgeks peab saama.

Meie päev algabki küsimustega: “Mis sa täna teada tahaksid?” Selliseks konkreetsemaks õppetööks ei lähe meie perel praegu rohkem kui tunnike-paar päevas ja seda ka maksimum neljal päeval nädalas. Arvestades sellega, et juba esimese klassi laps istub koolis üle nelja tunni päevas, on aja kokkuhoid ikka tohutu. Suureks abiks on olnud Grete Arro loeng, kuidas õppida, mis on loonud väga efektiivsed süsteemid, kus me ei kuluta üleliia aega ning õpime sügavuti palju vähema ajakuluga. See on olnud meie edu ja madala stressi üks aluseid.

Miks me ei valinud erakooli

Erakoolid tõstavad minu jaoks küll latti Eesti õppimise maastikul kõrgemale. Paljudes on aru saadud, et emotsionaalne seisund on oluline ning ka see, kuidas õpetaja õppetööd läbi viib.

Kunagi ma mõtlesin Soome kolida, et laps saaks käia sellise kvaliteediga koolis, sest seal on tavakoolides laste emotsionaalse tervisega arvestatud ning vajalikud muutused õpetajate koolituses juba aastakümneid tagasi tehtud.

Soome laste kooliküsitluses on nende õnnetunne kordades kõrgem kui Eesti laste oma. Akadeemilised saavutused on samal tasemel. Mul on kahju, et meil tõstetakse massimeedias elevusega esile Pisa testide tulemusi, aga ei pöörata tähelepanu, et Eesti koolilaps on depressiivne, viimastel aastatel lausa enesetapu rekordeid lööv. Aga eestlane ongi palju tulemusele orienteeritud, et peremehele hea koer olla. Tublidust näidata oma heaolu arvelt. Lastele õpetatakse sama ning tühistatakse kõik muud vajadused peale numbriliselt mõõdetavate tulemuste.

Erakoole on ka erinevaid. Palju on ka selliseid, kus põhirõhk on veel enam numbrilistel tulemustel kui tavakoolides ja laste emotsionaalne rahulolu veel rohkem tagaplaanil. Sealt tuleb palju läbipõlenud lapsi, kui ei suudeta vastata kooli ootustele.

Siis on veel erakoole, kus õppetöö käib sarnaselt tavakooliga, aga laste vaimse heaolu osas tehakse suuremaid pingutusi. Seal ei ole need pingutused pinnapealsed või kosmeetilised, vaid õpetajatelt juba oodatakse väga selgelt austavat ja hoidvat suhtumist laste osas. Õppetöö edukus on loodud heale suhtele lastega. Sellise tulemuse võiks ausalt saavutada iga riiklik kool, kui päriselt tahetakse lastele anda kvaliteetset haridust.

Ning on sellised erakoolid, kus õppimine käib rohkem läbi mängu ja ringiliikumise, mis on lastele palju omasem õppimine.

Mõned koolid on loonud lapsevanemad, kelle lapsed on registreeritud koduõppele ja käiakse koos õppimas ja üritusi tegemas. Üks selline on Saaremaal asuv Õnnekool.

Õnnekool saab kokku kolmel päeval nädalas. Lapsed saavad teha erinevaid asju nagu puutöö, luua bändi ja õppida muusikariistu. Teha koolitöid, kus sõpradega koos õhtul filme vaadata. Koos matkata, luua etendusi ning käia lasteaedades esinemas, arutada ringis maailma asju. Selles majas on alati päriselt Õnn kohal. Lapsevanemad ühiselt panustavad sellesse läbi erinevate tegevuste. Sarnaseid koole on üle Eesti veel, tasub kodukohas ringi vaadata.

On üks eriline pärl, kuhu ma isegi olen nõus oma lapsi panema ja see on Tallinna Kunstigümnaasiumi juures tegutsev riiklik ehk ilma osalemistasuta Suvemäe demokraatlik kool. Minu jaoks on veidike oluline ka kooli maksumus. Kui sul on ikka mitu last, siis võib see arve väga suureks kujuneda, mis on lisapinge perele. Väga nadi oleks mingi hetk teatada lastele, et koolis ei saa käia, sest vanemad ei ole ajutiselt võimelised välja käima selliseid summasid. Vanemad ei peaks kunagi selliste valikute ees olema, et pakkuda oma lastele head haridust. Suvemäe kool on selles osas juba väga tore, et seal õppemaksuga seonduvaid kulusid ei ole.

Selle kooli õppetöö korraldus on ka ligilähedane sellele, mis ma ise õppetööna näha soovin. Seal on oluline sõna just lapsel ja kõik käib koostöös lastega. Selle kohta saab lähemalt lugeda nende kodulehelt.  (https://kunst.edu.ee/suvemae/)

Demokraatlike Koole on Eestis veelgi, tuleb need vaid üles leida.

Kui Eestimaal ja Tallinnas on palju ägedaid koole, siis miks ikkagi valida kodukool?

Koolis on ikkagi teatud ootused millele sa pead vastama ja kellegi aru andma näiteks ka sellises osas, kui sa puududa soovid. Mina tahan ise oma elu juhtida ja lastele ka seda õpetada. Kui on ikka päev, kus on väga väsitav kõik, siis ma ei eeldaks, et laps sammud kooli veab. Minu jaoks on väga oluline kuulata oma keha. Väga paljud tõsised haigused tulevad inimestele, sest nad on täiesti läbipõlenud, aga ei oska näha võimalusi sellest olekust välja tulla. Teha teistsuguseid otsuseid. Võtta aega maha.

Üldjuhul ongi roboti moodi elu loodud, kus veetakse end lihtsalt viiel päeval nädalal tööle nagu kooliajal veeti end viiel päeval nädalas kooli ja käsukorras lihtsalt tehti seda, mis nõutakse. Elu on selle süsteemi järgi tuimaks tehtud. Kehad lagunevad, inimeste õnnetunne on madal. Iseennast märgata, osata aru saada, mis mulle sobib ja ei sobi ning vastavalt sellele otsuseid teha ning teada, et need otsused on just sinu enda kätes, on oluline oskus minu jaoks. Osates seda kõike, teeme me oma tööd ka rõõmuga. Ja tahame oma erialal areneda ning pakume maailmale palju enamat ja parema kvaliteediga.

Ma ei taha lastele sisse õpetada mustrit, kus sa pead kellegi pilli järgi tantsima, vaid ikka seda, kus nad ise loovad oma tingimused.

Samuti jääb küsimuseks taas aeg, mis koolile kulub

Meil ei ole mingit režiimi, sest me ei ole režiimi-inimesed. Meil tuleb uitmõtteid minna kuhugi täiesti ootamatult ja ma tahan olla vaba selles osas. Kui mu lapsed soovivad olla kolm nädalat vanavanemate juures, siis ei taha ma seda kellelegi põhjendada. Sageli me avastame hilja õhtul mingi huvitava tegevuse ja magamegi poole päevani. See on meie pere viis elada ja eksisteerida. Kool ei sobitu väga sinna pilti. Kui koolis võiks käia nagu huviringis ja see asuks mu kodu kõrval ehk enda aega ei pea ka transpordi peale raiskama, siis muidugi, miks mitte ka sellises demokraatlikus koolis käia, aga me ei vaja seda.

Samuti suure osa ajast viibime me linnast väljas maakodus, kust seda enam on keerulisem kellegi teise ette seatud kellaaegade järgi asju teha. Ma ei soovi sellist stressi enda ega laste ellu.

Miks võtta enda ellu midagi, mis sa tegelikult üldse ei vaja. Täielik vabadus saab olla siiski demokraatlikku õpet rakendades ise kodus. Sa võid olla ühel päeval Tallinnas või Narvas ja õppimine on sinuga ka teises maailma otsas.

Minu lemmikuimad inimesed maailmas on minu abikaasa ja minu lapsed. See on kamp, kellega on mul alati põnev ja hea olla. Ma tahan nende kõigiga lõputult aega koos veeta, seda elu nautida ja uurida. Leida lahendusi, kuidas kõiki asju teha tõhusalt, kergelt. Ümber lükata kõik süsteemid, mis sellel ees seisavad. Need on inimesed, kelle ma ise olen enda ellu valinud ja ma armastan neid. Nii on ka kodukool minu jaoks tegelikult kvaliteetaeg oma lastega.

Kui ma olen lapsed siia ilma toonud, olen ma võtnud kohustuse ja vastutuse nendega koos olla. Lapsed vajavad enda perekonda ja sidet nendega. Tugeva ühiskonna alustalaks on tugev perekond. Ka metsades puudel on oma perekonnad, kus jagatakse omavahel toitaineid, teadmisi. Ka kände ei lülitata sellest süsteemist välja, sest neil on palju teadmisi. Istutatud puude põllud aga selliseid süsteeme ei oma. Nad on orvud ja need metsad on haiged ning nõrgad. Puudub koostöö. Selle tõttu ei saa me kunagi metsa tagasi istutada ja igasugused sellekohalised kampaaniad, millega inimeste meeli lohutatakse, on tegelikult tühjad loosungid, et selle taga oma äri edasi ajada.

Ma ei oleks selliseid teadmisi ise kunagi saanud, kui ma ei oleks selliseid asju oma lastega koos uurinud. Ma oleks rahuldunud vaid sellega, mis kool suudab õpetada, aga ühiskonna poolt on näha, et see haridus ei anna tarkust ja elu teadmisi laiemalt – enamik inimesi läheb täna igasuguse propagandaga kaasa ilma küsimusi esitamata.

Lastega koos on meil privileeg ja võimalus edasi õppida ka täiskasvanutena

Meie õppetöö ei peakski lõppema kooli lõppedes. Me ise peame tagasi leidma rõõmu õppimisest, siis ei tundu kodukool ka mingi väga veider otsus.

Ise uurides saad sa tänapäeva teadusele vastavuses oleva teadmiste kogumi. Meie aju on õppimiseks loodud ja selle maht ei saa mitte kunagi otsa. Kui sa lõpetasid kümme aastat tagasi kooli, siis sinu teadmised on vananenud paljudes asjades. Kui me juurde arvestame veel ka kooliõpikute vananemise, siis võib arvestada, et kooli lõppedes oli juba teaduses midagi muutunud. Kuna me sellele tähelepanu ei pööra, siis tegelikud teadmised ei leiagi teed massidesse ning teadus-teadlikkus on alati aastakümneid ajast maas, ühiskond kakleb, hoides kinni vanadest süsteemidest. Elu on aga alati liikumises ja arengus. Aeg on sellega ise kaasa hakata käima.

Lapsed ei ole takistuseks elus ja koormaks, vaid rõõmuks ning ägedateks kaaslasteks. Nad tulevad meile näitama neid kohti, kus me arengut vajame. See aeg, kus me saame olla neile kaaslasteks ja toetuseks, on tegelikult väga lühike. Ma tahan elus kogeda seda aega oma lastega maksimaalselt ja loodan, et inspireerin ka sind seda tegema, ükskõik, mis vormis.

Kodukool on meie täielik paradiis

Ma ei eelda, et igaüks peab sama tee valima. Mida ma kindlasti selle artiklisarjaga tahan kõigile südamele panna, on hakata tähelepanu pöörama päriselt ja aktiivselt meie koolide ning õpetajate kvaliteedile.

Eesti inimene peaks ka hakkama ükskord julgeks ning tegutsejaks, kes julgeb öelda ei vanadele mittetoimivatele süsteemidele. Midagi ei muutu, kui sa ise oma koduseinte vahelt välja ei tule ning mõnda julget otsust või tegu ei tee. Esmaseks peaks pea liiva alt välja võtma ja vaatama sellele otsa, et meie lapsed on koolis õnnetud. Nad on seda küsituste kaudu väljendanud korduvalt, aga sellest ei ole tulnud täiskasvanute poolt mingeid olulisi samme. Selline passiivsus on kuritegelik meie laste suhtes.

Hetkel lammutatakse väikeseid maakoole, kus just on lastel väga hea õppekeskond ja hoitus aga kellelegi ei lähe korda. Inimesed ei hoia üksteist. Kui ei puuduta täna mind, siis ma ei tule oma robotlikust elust välja. Me ei mõista üksteiste seotust ühiskonnas. Minevikus tehtud otsuste mõju tulevikule. Kui kõik lapsed saavad oma hariduse närvilistes kombinaatkoolides, kust tulevad välja õnnetud ja eludega mitte hakkama saavad isikud, siis meie ühiskond muutub aina vaenulikumaks. Suureneb varjatud vägivald, mis viib lõpuks sõdadeni. Me puutume kogu aeg üksteisega kokku ehk hea ja stressivaba hariduse nõudmine on iga eestimaalase parimaks huviks. Lapsi kasvatab küla. Eestimaa ise ongi nagu üks suur küla, mis peaks hoolt kandma iga oma nurga eest, mitte vaid suurlinnades toimuvat arendama.

Koole rahastatakse meie ühiskassast, aga aasta-aastalt näen, kuidas see, mille jaoks see ühiskassa loodud on, kaotab oma eesmärki. Makse on koguma hakatud siiski esmaste teenuste pakkumiseks, nagu seda on kiirabi, tuletõrje, politsei, kooliharidus, teede ehitus, transport. Selleks, et baasteenused oleks kõigile kättesaadavad. Või olen mina millestki valesti aru saanud? Kas sa üldse mõtled, miks sinu palga pealt makse kogutakse, kuhu nad lähevad ning kas nad täidavad seda ülesannet, mis nad täitma peaks?

Mis on meie riigis mäda?

Huvitaval kombel rahastatakse riigi eelarvest imeasju ning põhiteenuste kvaliteet muudkui langeb. Põhijutt on see, et raha ei ole. Tuletõrje on enamikus kohtades nagunii juba vabatahtlikele pritsumeestele üle viidud. Kiirabiteenust on vähendatud juba aastaid tagasi. Haiglaid suletakse, nii et inimesed ei saa traumaabi ka mujalt kui suurlinnadest varsti.

Lapsed sünnivad teeäärtes sõna otseses mõttes, sest toimivaid sünnitusosakondi suletakse kärbete tõttu. Koolid pannakse kinni. Politseist koondatakse jõude ja palka ei tõsteta. Õpetajate osas samad lood. Ühiskond käib tuimalt viis päeva nädalas tööl ja laseb sellel kõigel juhtuda. Ei sea ise prioriteediks märgata oluliste süsteemide lagunemisi.

On muutunud nii tuimaks, et isegi isiklike kannatuste puhul ei olda valmis oma õiguste eest seisma – veel vähem ühiskondlike murede lahendamiseks. Kurb on seda kõike vaadata. Kui meil esmatasandi teenuseid ei pakuta ühiskassast, vaid see raha jaotatakse jumal teab kuhu, siis võiks hakata vast süvenema. See on iga töötava eestimaalase higi ja vaev, mille me kokku kogume. Kas sa oled kunagi üldse vaadanud, mis summa läheb sinu palgast maksudeks? Kas sa tead, et sellele lisaks kogutakse veel erinevaid varjatud makse? Kas äkki oleks aeg hakata süvenema ja vastutust võtma, et kõik, mis tehakse, tehakse inimeste enda loal ning kõige kergem on asju jõuga läbi viia passiivsete inimeste peal. Aeg on hakata oma elusid päriselt elama ja märkama, mis meie ümber toimub? Või pole veel kannatused piisavalt suured?

Meis kõigis on peidus imeline inimene, kes on väga võimekas. Süsteem, mis meie võimekusi maha surub, peab muutuma, ning ainukesed, kes seda muuta saavad, on meie ise. Kui mitte iseenda, siis meie tulevaste põlvede jaoks. Leiame taas iseendas üles selle ägeda sädeme, mis meid inimesteks on loonud. Me ei ole tulnud siia maailma kannatama, vaid igast hetkest rõõmu tundma.

Merle Martinson