Foto: Enriika Vunk + releon8211 / Getty Images + Canva.com

“Praegu on õhus suured skandaalid selle ümber, kas homoabielud peaks olema lubatud või mitte. Inimesed hulluvad ja ründavad üksteist nagu ikka. Poliitmaasitikul omakorda on väga lihtne läbi suruda igasuguseid muid seadusi, mis inimesi päriselt otseselt kahjustavad. Enne kasutati selleks alkoholiaktsiisi teemat, nüüd homoabielu. Jõuga tõmmatakse meedias kogu seda teemat üles, sest valitsus maksab ajalehtede arved ning saab tellida, mis just pildil on ja mis pole. Riik saab seda teha, sest rahvas ise läheb selle kõigega kaasa,” kirjutab Merle Martinson ja tuleb selle aktuaalse teema tuules kapist välja.

Aastaid tagasi läksin ka mina kogu selle draamaga väga kergelt kaasa. Oli ka minu sees veendumus, et olen tolerantne ja hea inimene, sest mind ju ei huvita, mida homod teevad magamistoas, aga no abiellumine – see on ikka heterote teema, sisuliselt privileeg.

Küsi endalt: kui sinu laps oleks homo?

Selle taga ei olnud viha homoseksuaalsete vastu, sest sellest õnneks olen ma ammu aru saanud, et ükski rahvus, nahavärv ega kindlasti seksuaalsed eelistused ei määra inimese olemust, vaid ikka see, kuidas ta käitub. Aga vaat see abielu värk, seda ei tahtnud hing kuidagi lubada. Veidi oli sees ka trotsi – et mis nad siis tulevad siia meie õue peale kaklema…

Täna ma nii ei tunne ja seda juba väga pikka aega. Sest leidus üks tore naisterahvas, kes esitas mulle küsimused, mille vastused ma pidin läbi mõtlema. Üheks neist oli: kas sa sama arvaksid ka siis, kui küsimus oleks sinu lapse õnnes ja sinu laps oleks homo?

Ma tahan oma lapsele ainult õnne, on ühene vastus. Kui teda teeb õnnelikuks homoseksuaalne suhe, siis ma rõõmustaks tema üle.

Sageli me ei oska ju seda ühiskonnas päriselt – lasta oma lastel valida enda teed. Me ei oska selle kohapealt ka iseenda suhtes ausad olla. Me teeme näo, et toetame oma lapsi, aga enamiku ajast püüame kritiseerides või muul moel manipuleerides panna neid meelt muutma, et nad valiks midagi, mis meile sobib. Ma tean peresid, kus laps on kolinud teise riiki, sest ta vanemad ei võta teda vastu homoseksuaalsena. Kui aga inimese põhimõtted on ülemad kui armastus oma lapse vastu, siis on selle inimese hinges midagi väga katki. Lapsed tulevad meile õpetama armastuse tähendust just nendes kõige raskemates hetkedes ning meie asi täiskasvanutena on see õppetund vastu võtta.

Kui sind keelataks armastama?

Teine küsimus oli: kui sind keelataks armastamast oma abikaasat? Mida sina siis tunneksid? Tundub jabur, aga inimkond on igasuguseid jaburdusi korda saatnud. Täna on tabuteema homoseksuaalsed suhted, varsti aga võib-olla heteroseksuaalsed. Kui sa ei õpi ära elu õppetunde varajases staadiumis, siis veeretab ta ju aina raskemaid kivisid su teele, et sa lõpuks tunneks end nii halvasti, et avaks silmad. Miks mitte siis ka see olukord, kus heteroseksuaalsed saavad omal nahal tunda, mis tähendab, kui sul ei lubata armastada. Me ei mõista siiani isikuvabaduse teemat sügavuti ja sekkume asjus, mis meile ei kuulu.

Ma sain ka üsna kiirelt pihta, miks ma too hetk kirglikult homoabielu vastu olin – mul endal puudus terviklik perekond lapsepõlves. Ma ei näinud kunagi armastust enda ema ja isa vahel. Üldse ilusaid armastussuhteid mujal kui teleekraanil. See oli minu lapsepõlve trauma, mis selle jäiga seisukoha kujundas. Aga kas on aus, kui ma enda hingevalude tõttu hakkan sekkuma kellegi teise elu valikutesse? Minu jaoks on see täna üsna lapselik jalgade trampimine. Kui palju sinu arvamust on mõjutanud lapsepõlves kogetu?

Minu enda hingesoov on armastus. Ja selline suhtumine läks tegelikult täielikult minu hingesooviga vastuolusse. Me ei saa enda ellu midagi, mida ei ole meie sees. Kui ma soovin enda ellu armastust, siis see peab olema minu enda sees.

Jah, ma tunnistan ausalt, et kui naabrinaised minu ees suudlesid, siis esimesed sekundid oli see imelik – harjumatu. Aga samas ma nägin, et nad teevad täpselt seda sama, mis mina teen oma abikaasaga.

Kui me läheme oma päevatoimetustes armsamaga erinevat teed, siis me saadame üksteist ära suudlusega. Miks ei peaks mu naabrinaised sama tegema? See on imeilus osa armastussuhtest. Kui sul on armastus, siis sa soovid suudelda oma kaaslast, hoida käest kinni, abielluda, luua perekonda. See on igas armastuses samamoodi. Kui sa ei soovi, et seda sulle keelatakse, siis ei ole mõistlik seda ka teistele keelama hakata. Mõtle, mis on sinu päris motiivid selle vastu olles ning kas need on tegelikult puhtad ja armastuse keelt rääkivad või on seal taga siiski midagi muud. Siin on suur õppimise koht.

Missugune on minu enda armastussuhe?

Selle asemel, et käskida ja keelata kellegi teise armastust, võiks me rohkem rõhku panna sellele, missugune on minu enda armastussuhe. Kas ma tunnen end seal suurepäraselt iseendana? Rõkkab mu hing igakord enda abikaasat nähes? On mul liblikad kõhus? On meil mõistmine, toetus ja koostöö?

Me peaksime rohkem keskenduma enda armastussuhte loomisele. Mõistmisele, miks paariline üldse meie kõrval on. Nii loome me tasakaaluka ja hea ühiskonna, kus kasvavad terved lapsed.

Paljudest teemadest aru saamiseks peaks olema meil oskus panna end teise inimese kingadesse. Meie suguvõsas on ka tegelikult lugu homoseksuaalse mehega, kes ei tohtinud seda kunagi välja näidata. Ta elas üksikut, kurbust täis elu, mis oli üle ujutatud alkoholist. Millegagi sa pead ju oma hingevalu leevendama. Tema surm oli üksildane: teel küla väikesesse ubrik-baari. Ta jäi sinna põõsasse ja kogu tema elu jäi elamata. Kui see mees oleks sinu laps? Kas sa sooviksid talle sellist saatust? Kui see oleks sinu lähedane?

Mina täna tean, et ma ei sooviks ning julgen selle ka välja öelda. Ma soovin armastust ja õpin iga päev, kuidas seda maailma rohkem luua, mitte vähem. Elu pakub siis sulle endale üha rohkem üllatusi ja imesid.

Alustada tuleks enesearengust

Eneseareng on oluline nii ühiskonna kui ka üksikisiku seisukohast. Üheks väga heaks kohaks, kust alustada: Gordoni perekool ja raamatud õpetavad väga hästi arutlema selle üle, mis on üldse minu probleem ja mis seda teps mitte ei ole. Kellegi teise armastussuhe – arvake ise, millisesse kategooriasse see tegelikult kuulub! Sellel ajal, kui sa tegeled kellegi teise pereelu reguleerimisega, ei tegele sa enda omaga.

Õitsengus elu algab meie enda isiklikust õnnest. Kellegi teise abiellumine või mitte-abiellumine ei mängi seal mitte mingit rolli. See, kas su naabrid on heterod või homod, ei mõjuta samuti sinu elu rohkem, kui sa ise sellele tähelepanu silti külge ei pane. Keegi ei hakka homoks, sest näeb seda teleekraanilt või naabrinaisi suudlemas. See ei ohusta mind ega minu lapsi kuidagi.

Mina vaatan, mis looduse enda poolt on loodud ja me ei saa eitada, et homoseksuaalsust esineb loomulikul, looduslikul kujul ka loomariigis. Miks, selle üle võime vaielda, aga see ei ole tänase artikli teema. Seal ei ole midagi kunstlikku ega midagi, mida saaks mõttemaailma muutusega ümber sundida. Nii lihtsalt on. See on iga suguvõsa enda isiklik ja sügav lugu.

Kutsun kõiki üles vaatama üle oma elu ja paarisuhte. Kas sa oskad sinna luua imeilusat armastust? Kui ei, siis astuda sellele teele ja hakata imelise armastussuhteni astuma. Sellega päästad sa maailmas rohkemat, kui sa arvata oskad.

Erilist tänu tahan ma avaldada Hando Tõnumaale, kes oma julgusega on minu eeskujuks selle artikli kirjutamisel. Ei ole just kerge kirjutada millestki, mille tõttu sind momentaalselt tühistada võidaks. Samas tunnen, et on vajalik avada oma lugu ja vaatenurka, selleks, et aidata ühiskonnas mõelda – kelle või mille jaoks seda sõda peetakse ja käimas hoitakse ning kes on selle tegelikud kannatajad.

Ja see kõik viib suure küsimuseni: kas sa suudad suhtuda armastuse ja austusega inimesse, kellel on sinust teistsugune vaatenurk?

Merle Martisnson