“Hiljuti sain 35-aastaseks. Tuleb tunnistada, et tunnetatav number “35” on oluliselt suurem kui tunnetatav vanus igapäevaselt. Kas see pole mitte paradoksaalne? Usun, et sarnaselt tunned ka sina – sõltumata, kui vanaks sa jääd, tunned kuskil sügaval sisimas ennast alati sama vana olevat – just nii vana, nagu olid ajal, mil esimest korda ennast teadvustades peeglisse vaatasid,” kirjutab Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

Sinu keha on muutunud, maailm ja inimesed sinu ümber on muutunud, aga sina oled jäänud. Nii, nagu sa vaatasid oma silmade tagant välja 10-aastase lapsena, teed seda ka nüüd. See kvaliteet ei ole justkui muutunud (või on?). Kuidas saab see ikka niimoodi olla? Kas me siis tegelikult vananeme või mitte? Kindlasti vananeme, aga seda vaid kehalisel tasandil. Enesetunnetus on jäänud endiseks.

Ma mäletan hästi, kui sain 20-aastaseks ja kõik tundus ees olevat. Nüüd on need 15 aastat läinud (täpsemalt öelduna mööda kihutanud) ja alles on sellest vaid peotäis mälestusi. Nagu laulab ühes laulus Koit Toome “mälestusi täis on atmosfäär”, on just mälestused need, mille kaudu saame oma senist elu hinnata ja analüüsida.

Rasmus Kaljujärv on öelnud oma monoetenduses “Ohver”, et lõpuks on kõik õnnelikud. Ja kui ei ole veel õnnelik, siis järelikult ei ole veel lõpp. Lõpp ei ole veel kindlasti, kuid kas õnne olen juba leinud? See on koht, mis mind alati mõttesse viib …

Me kõik soovime õnnelikud olla

Kõik inimesed soovivad õnnelikud olla. Aristoteles on koguni öelnud, et kõikide inimeste kõige fundamentaalsem soov on õnnelik olla, ja kõik tegevused oma elus on kannustatud just sellest soovist. Muidugi soovime kõik õnnelikud olla, kuid kui paljud meist teadlikult selles suunas tööle hakkavad? Ja kas sellest üldse kasu on, kui püüame teadlikult õnnelikuks saada?

Ma püüdsin õnnelikuks saada aastaid. Kõigepealt läbi karjääri Hansapangas, siis läbi finantsedu (mis päädis valusa pankrotiga), siis läbi laste saamise ja kodu loomise, siis läbi seksi ja paarisuhete, ja siis läbi vaimsuse. Kas sain õnnelikuks? Kahjuks mitte! Kõik on järele proovitud, aga mida ei ole tulnud, on see kurikuulus õnn. Vähemalt mitte sellisel viisil, nagu paljud meist õnnelikuks saada loodavad.

Meie maailm on täis mõisteid ja kontseptsioone. Õnn tavatähenduses on ka üks nendest kontseptsioonidest, sest üldjuhul loodame õnnelikuks saada läbi millegi omamise või saavutamise, mis aga üldjuhul ebaõnnestub. Me võime küll sellisel juhul kogeda lühema- või pikemaajalist rahulolu, kuid kindel on see, et juba üsna varsti see rahulolu kaob, misjärel hakkame otsima uut “doosi”, et jälle õnnelikuks saada (loe: ennast hästi ja eufooriliselt tunda, mis tegelikult on vaid emotsioon).

Kui ma olin avastanud, et sellisel viisil õnnelikuks saada on võimatu, otsustasin proovida õnnelikuks saada läbi lahtilaskmise, öeldes, et mulle ei ole vaja mitte midagi. Jah, sellisest lähenemisest tulenev rahulolu on palju sügavam ja püsivam, kuid ei saa kuidagi väita, et see mind õnnelikuks oleks teinud. Perekond ja lähedased ütlevad hoopiski sageli, et olen õnnetu, sest minu olekust ei peegeldu eufooriat ja rõõmu. Neile tundus, et muutusin apaatseks köögiviljaks.

Õnne ei ole olemas

Aga mis siis, kui õnne ei olegi olemas?! Muidugi ei ole! Vähemalt sellisel viisil mitte, nagu sellest kõik need tuhanded raamatud ja koolitajad räägivad. Tegelikult olin üks nendest – uskudes siiralt sellesse, et inimene võib ilma igasuguse põhjuseta õnnelik olla, püüdsin seda ka koolituste kaudu teistele edasi anda. Ühel hetkel hakkasin aga ise oma isiklikus õnnes kahtlema. Ja kuna olen alati koolitustel rääkinud ainult oma kogemustest, lõpetasin õnnetemaatika sellisel kujul ka koolitusgruppides.

Meil ei ole mõtet õnne taga ajada, sest õnne ei ole olemas. See on lihtsalt üks järjekordne kontseptsioon, mis meid oravarattasse paneb. Vähemalt niikaua on see nii, kuni samastame õnne positiivse eufoorilise olekuga, mida üldjuhul kogeme millegi omamise või saavutamise teel.

Kuid midagi me ju siiski tunneme, kui oma armastatuga päikeseloojangul käest-kinni jalutame või kui märkame, et kõik on elus hästi ja pole põhjust muretsemiseks. Kas see pole siis õnn? Isiklikult eelistaksin mõistet meelerahu. Meie meel on nendel hetkedel rahulik, sest see ei pea minema ja kogu aeg millegagi tegelema ja mingeid probleeme lahendama. Kuidas aga meelerahuni jõuda?

Nagu ütleb sõna isegi, on sellises kontekstis tegemist rahuliku meelega. Jälgi oma meelt igapäevaselt ja sa võid avastada, et enamuse ajast on see rahulikust olekust väga kaugel. Meelel on kogu aeg mingit tegemist – minevikust, olevikust ja tulevikust. Paljude meel ei rahune isegi õhtul voodisse pugedes – ikka on vaja veel päevasündmused läbi kedrata ja uute, homsetega, juba otsast tegelema hakata.
Ärme otsi õnne. Otsigem pigem meelerahu.

Tihtilugu arvame ekslikult, et õnn saabub siis, kui kõik asjad on nii, nagu me tahaksime. Vähemalt tagaks see meile püsivalt hea enesetunde (mis on muidugi illusioon), sest ükskõik, millest oma elus mõtleksime, peegelduks sealt vastavus meie ootustele.

Kuid kuivõrd tõenäoline see on, et kunagi selline olukord saabub? Ma isiklikult hindaks selle tõenäosuseks “0”. Isegi, kui me saame mingi aspekti oma elus paika, loksub kuskilt mujalt midagi lahti. Nüüd läheme sellega kiirelt tegelema ja me ei saa enne õnnelikud olla, kui selle jälle korda saame. Ja niimoodi need aastad lähevad. Mul on ära läinud juba 35 aastat. Mitu sul?

Otsides aga meelerahu ei ole vaja kõiki asju korda saada. Meelerahu võib ilmutada ennast ka eespool kõiki meie tahtmisi. Ma tahan näiteks küll, et mingi asi elus oleks “niimoodi”, aga kas ma oskan rahul olla ka enne selle saavutamist? Keegi ei keela mulle head elu ja kõikide oma tahtmiste ja unistuste poole liikumast, aga ehk ei tohiks me lihtsalt ohverdada oma meelerahu seetõttu, et kõik unistused pole veel täitunud?

Kuni me otsime õnne, oleme sõltuvuses millestki, mis ei ole meie kontrolli all. Kui me soovime olla õnnelikus suhtes, siis peaks meie kaaslane tegema neid asju, mis meid õnnelikuks teeb (ta peaks vastama meie ootusele ja mudelitele). Kui me soovime olla õnnelikud tööalaselt, peaks meie töö, kolleegid, ülemus ja palk vastama kõikidele meie ootustele. Kui me soovime olla õnnelikud oma kodumaal, peaksid kõik poliitikud tegutsema vastavalt meie ootustele. Aga see on ju absurd! Ma ei saa isegi oma elukaaslast panna oma tahtmise järgi käituma, kuidas ma saaksin seda teha siis oma ülemuse või Andrus Ansipi suhtes? Just seetõttu ei saagi me mitte kunagi õnnelikuks.

Kui me hakkame otsima meelerahu õnne asemel, oleme sõltuvuses ainult iseenda valikutest. Kui ma tahan leida meelerahu paarisuhtes, pean valima ja otsustama armastada oma kaaslast sellisena nagu ta on. Muidugi on see palju raskem ja valulisem võrreldes sellega, et püüaks ta enda tahtmise järgi käituma panna, aga vähemalt on see meie kontrolli all. Kui ma tahan leida meelerahu töö juures, pean valima ja otsustama teha oma tööd kirega ning leidma viise end töö juures motiveerituna ja pühendununa tunda (sest kui ma seda ei tee, võin kunagi hiljem avastada, et raiskasin 70% oma elust ära tehes kogu aeg midagi, mis mulle mitte midagi vastu ei andnud peale palga). Ja kui ma avastan, et praegusel töökohal ei ole see võimalik, pean valima ja otsustama end arendada, et saaksin tööd kuskil mujal.

Õnn oma kontseptuaalses tähenduses on alati midagi, mida ootame väljastpoolt. Meelerahu oma vahetus tähenduses on alati midagi, mida loome enda sees. Kõik, mis on meist väljas, ei ole meie kontrolli all. Kõik, mis on meie sees, on meie vahetu kontrolli all. Just seepärast olen loobunud olla õnnelik, ja valinud elada meelerahus.

Kaido Pajumaa

Allikas: Sisekosmos

Foto: bbessentials.com.au