Kõik inimesed soovivad õnnelikud olla. Mõnel kukub see välja paremini, mõnel lähevad aga asjad isegi parema tahtmise korral ikka ja jälle vussi. Tihti juhtubki nii (mitte siiski alati), et kui elu liigselt keeruliseks muutub, hakkame vastuseid otsima alternatiivsetest allikatest. Kui meile on kogu elu räägitud, et õnnelikud on vaid ilusad, edukad ja andekad inimesed, kuid kõigele vaatamata oleme näiteks 30 eluaastaks jätkuvalt igas mõttes keskpärased (halvemal juhul isegi enda hinnangul läbikukkunud), võime hakata senises õnnestrateegias kahtlema. “Ehk ei olegi asi ilus, edus ja andekuses, vaid õnn on kuskil mujal”, võime endalt küsida.

Minu “vaimsuse” algus

Nii nagu mina 2006. aastal peale oma äride põhjakõrbemist, on ka tuhanded teised inimesed erinevatelt elualadelt ja erinevate probleemide tõttu jõudnud uut tüüpi õnneotsinguteni – otsinguteni enda seest. Mõnes kontekstis võib seda nimetada ka vaimsuse toomiseks oma ellu.

Mäletan hästi seda 2006. aasta sumedat juulikuu õhtut, kui ma oma esimese õpetaja Ralfi koduõuel tšakrate avamise laulu laulsin. Ralf ütles mulle, et kui soovin oma elu uuesti korda saada, tuleb kõigepealt oma sisemaailm korda saada. Kuna sel ajal olin ma veel selline klassikaline bemari-mees, siis loomulikult ei uskunud ma teda. Kuid mul ei olnud valikut. Ma olin kõik teised viisid juba ära proovinud, aga ebaõnnestunult. Nüüd oli jäänud üle vaid see tee – tee seestpoolt väljapoole.

Huvitaval kombel hakkas see kõik mulle meeldima. Tšakrad tšakrateks, aga iga kord, kui Ralfi juurest metsast välja jalutasin, tundsin endast oluliselt paremini kui sinna minnes. Ma ei tea, mida Ralf minuga tegi (ja kas ta üldse midagi tegi, või oli see puhtalt minu usk), aga jäin nendest külastustest kergelt öeldes sõltuvusse, sest need olid ainsad hapnikukraanid selleks ajaks, mil oma nässu keeratud elu uuesti korda saada püüdsin.

Nüüd, 7 aastat hiljem, meenutan seda aega heldimuse ja nostalgiaga. Kõik see, mis täna on osa minu igapäevaelust, tundus mulle sel ajal nii müstiline ja põnev. Ma hakkasin mediteerima, joogaga tegelema ja kõikvõimalikke vaimseid praktikaid ja lähenemisi oma elus katsetama. Mõned töötasid, mõned aga mitte, kuid lõppkokkuvõttes tundsin, et vaimsus muutis mind aastate vältel lihtsalt paremaks inimeseks. Sellest piisas.

Vaimsus – mis see veel on?

Usun, et ma pole ainuke, kelle jaoks tekib küsimus, mis asi see “vaimsus” üldse on. Seda sõna kasutatakse täna nii palju ja nii erinevates kontekstides, et tundub, et keegi ei saa enam aru, mida selle all mõeldakse. Küll räägitakse, et see inimene on täiesti vaimne või et ta tegeleb vaimsete asjadega, aga hakates täpsustama, mida ta siis täpsemalt ikka teeb, et teda vaimseks nimetatakse, selgub, et seda ei suudetagi defineerida. Mõni ütleb, et ta on taimetoitlane, ja seepärast on ta vaimne. Mõni ütleb, et sõber tegeleb joogaga, mistõttu on ta ikka täiega vaimne tüüp. Mõni on aga ühe Deepak Chopra raamatu läbi lugenud, ja juba peab ennast vaimseks.

Üks mu tuttav võttis kasutusele veelgi põnevama sõna – vaimleja. Ta ütles, et kuna ta ei suutnud enam defineerida, kes on vaimne ja kes mitte, siis kasutab koodnimetust “vaimleja” kõikide nende inimeste kohta, kes vähemalt usuvad, et lisaks silmaga nähtavale maailmale eksisteerib siin midagi veel. Ehk on tal isegi õigus. Ehk ei ole mõtet üritada defineerida vaimsust, vaid püüda seda lihtsalt elada.

Vaimse populismi ajajärk

Täna tundub mulle, et vaimlejad jagunevad kahte suurde rühma. Esiteks inimesed, kellel on esoteerika vastu huvi, ja teised, kes tegelevad iseendaga.

Esimese grupi inimesed teavad kõikvõimalikke teooriaid väga palju. Nad võivad olla läbi töötanud sadu raamatuid, artikleid ja kursuseid, mistõttu võivad nad vabalt oma sõbrale tundide kaupa rääkida, kuidas on õige käituda ja elada. Ehk siis teavad nad täpselt, mida tähendab vaimne eluviis.

Teise grupi moodustavad inimesed, kes püüavad selle kõik praktikasse rakendada. Ehk ei ole nad nii paljusid kursuseid ja raamatuid läbi lugenud, kuid kõige kohta, mida nad loevad, püüavad nad leida haakuvuse enda elus või enda sees. Need inimesed ei pruugi teada, mida tähendab vaimne eluviis, vaid nad elavad seda vähem või rohkem spontaanselt. Muidugi ei pruugi neil see alati õnnestuda, sest käia on ju väga pikk maa, aga vähemalt nad proovivad.

Kahjuks mulle tundub, et esimesse gruppi kuuluvaid inimesi on oluliselt rohkem, mistõttu võib öelda, et oleme jõudnud vaimse populismi ajajärku, kus on lihtsalt moodne olla kursis esoteerika, jooga ja enesearenguga. Teisiti öelduna on vaimsus moes ja sellest on põnev rääkida, selle üle diskuteerida ja endamisi ka mõtiskleda. Räägivad ju kõik need põnevad raamatud vabanemisest ja õnnest, mistõttu annab nende lugemine lootust, et isegi kunagi vabanemise ja õnneni jõuame. Siiski jääb see enamusele meist kättesaamatuks unistuseks, sest üldjuhul me ainult räägime sellest, mitte ei püüa seda praktikasse rakendada.

Eestis on isegi mõned koolid, mis nimetavad ennast vaimse või holistilise nurga alt terapeutide koolitajateks. Programmid on neil muidugi uhked ja loengud inspireeritud kõrgematest inimlikest väärtustest, aga kahjuks on juhtunud nii, et mitmed nende koolide asutajad ja juhid ei kanna samu väärtusi, millest nad oma loengutes räägivad ja mida nad kutsuvad üles oma õpilasi elus kandma. Äri ja kasum õilmitseb kõikjal. Kuni keegi ei kahjusta nende ärilisi ambitsioone, käivad nad ringi sõbralike ja valgustunud nägudega. Piisab aga sellest, kui keegi astub risti nende huvidega, ilmneb samade inimeste poolt kasumi – ja kasuahnus, mille kaitsmisel ei välistata isegi kõige otsesemaid vastuolusid õpetustega, mida selles koolis jagatakse. Tere tulemast vaimse populismi ajajärku!

Kas on lootust?

Vaimne populism ilmutab end täna juba kõikjal. Raamatupoed on täis nn vaimset kirjandust, telekanalitel jooksevad sarjad enese ja teiste tervendamisest ning isegi suurfirmad otsivad võimalusi oma töötajaid vaimselt harida. Infot on kõikjal ja kõige kohta, kuid see info on täiesti kasutu, kui seda praktikas rakendada ei püüta. Teadmistes ei ole jõud. Rakendamises on jõud.

Ehk on asi lihtsalt selles, et informatsiooni on liiga palju. Kõik inimesed otsivad ju õnne ja meelerahu, kuid liigsuures infomahus võib järg ära kaduda, kust seda siis leida. Kuna me inimesena oleme juba üles ehitatud viisil, et kõik meie viis meelt on suunatud väljapoole, siis loomulikult otsime instinktiivselt ka õnne ja meelerahu väljastpoolt nende samade viie meele ehk tunnetusvahendi kaudu. Me kasutame oma silmi, et lugeda raamatuid ja vaadata filme. Me kasutame oma kõrvu, et kuulata loenguid ja osaleda kursustel. Me kasutame oma nina, et vabaneda aroomiteraapia kaudu probleemidest, ja oma suud, et manustada kõikvõimalikke eliksiire, mis lubavad meile vaimsuse ja valgustumise kiirteid. Ei jää nendest praktikatest välja ka meie viies meel – kinesteetika. Me teeme joogat, käime massaažides ja toitume tervislikult. Ikka selleks, et saada vaimsemaks ja vabaneda kõikidest probleemidest ning leida meelerahu.

Muidugi on kõik need tegevused kasulikud ja aitavadki meil muutuda paremaks inimeseks. Nende ainukene miinus on see, et enamus neist on suunatud väljapoole, kust iseenda ja meelerahu leidmine lihtsalt ei ole võimalik.

Defineerime meelerahu

Me otsime meelerahu, aga kas me teame, mis see üldse on? Äkki lihtsustan ma seda üleliia, aga kas meelerahu ei koosne mitte kahest sõnast – meel ja rahu. Teisiti öelduna tähendab meelerahu rahulikku meelt. See tähendab meelt, mis on meie kontrolli all, meelt, mis ei põhjusta meile üleliigseid probleeme, ja meelt, mis on teadlik iseendast (kui nii üldse saab öelda).

Nagu eespool ütlesin, lihtsustasin seda üleliia, kuid mind ennast on lihtsustamine sageli aidanud. Kuni meie ümber on liiga palju informatsiooni ja võimalusi (õnnelikuks, valgustatuks ja vabaks saada), ei pruugi me sellega lihtsalt hakkama saada. Kuidas oleks, kui muudaks asja lihtsamaks ja asendaks otsingud väljaspool otsingutega seespool. Ja seda sõna otseses tähenduses.

Iga vaimleja võib öelda, et ta otsib iseennast, kuid ta teeb seda raamatutest ja kursustest, kust ei ole võimalik kuidagi iseennast leida. See on ju puhas loogika, et kui sa loed raamatut, siis sina suhestud raamatus oleva infoga. Järelikult selleks, et leida päriselt iseennast, tuleb tähelepanu raamatult ära võtta, see 180 kraadi ümber pöörata, ja otsida sealt. Niimoodi lähenedes ei ole tegelikult vaja ju isegi midagi otsida, sest niipea kui sa selle 180 kraadise nihke ära teed, koged sa iseennast. Kõik otsingud lõppevad ja saabubki meelerahu. Nii lihtne see ongi (kahjuks siiski vist vaid paberil).

Iseenda tundmaõppimise tee

Meelerahuni viib meid ainult üks tee – iseenda tundmaõppimise tee. Kõik, mis meid meelerahust välja viib, on meist (päris minast) väljaspool (sh meie mõtted ja emotsioonid). Meie ülesandeks on hakata neid tegureid, mis meid meelerahust välja viivad, märkama, neid teadvustama ja nendest sammhaaval vabanema (või vähemasti neid juhtima). Ega välised asjad kuhugi ära kao, me lihtsalt ei pööra enam nendele nii palju tähelepanu. Vähemasti mitte nii palju, et need meile kogu aeg “peavalu” valmistaksid.

Nagu öeldakse, viivad kõik teed Rooma. Sama kehtib ka “vaimsuses” – tõenäoliselt soovivad kõik vaimlejad (sh mina ise) ühte ja sama: vabaneda muredest ja elust rohkem rõõmu tunda. Kuidas seda teha, on igaühe enda valik. Kindel võib aga olla selles, et vabanemine, õnn ja meelerahu ei saa olla meist väljaspool. Olen seda omal nahal mitmel korral üritanud ja tulemused on alati samad – varsti jälle õnnetu. Kõik, mis meist väljaspool on, on ajutine ja pidevas muutumise protsessis. Miski aga, mis seda muutust ja ajutisust meie sees kogeb, on püsiv.

Mine peegli ette ja vaata ennast – sa oled aastatega vanemaks muutunud, sul on elukogemust juurde tulnud ja probleemid sinu elus on teistsugused kui 20 aastat tagasi, kuid sina ise, kes seda kõike teab, meenutab ja käsitleb, on jäänud muutumatuks. Temani jõudmine on võti, või täpsem oleks öelda, tema kogemine on võti, sest me ju olemegi tema, aga kipume seda alalõpmata ära unustama ja samastame end kellegagi, kes me oleme ainult iseenda peas (isik).

Me elame rollides, millesse usume ise, ja kutsume üles ka teisi inimesi sellesse uskuma, aga kõik need rollid jäävad maha, kui me õhtuti uinume või ühel hetkel siit ilmast lahkume. Samuti kaovad need rollid, kui me nendest mõnikord lihtsalt ei mõtle. Ehk ongi see tegelik vaimsus – kogeda ennast sellena, kes me tegelikult oleme, mitte aga sellena, kelleks end ise ja teised meid peavad.

 Kaido Pajumaa

Allikas: Sisekosmos

Pilt: thegig.typepad.com

Toimetas Meeli Seermaa