Kuuleme sageli, et kõigi meie probleemide lahendus on “armasta iseennast!”. Tegelikult pole seda sulle kunagi õpetatud. Sa oled lihtsalt jälginud elu ja õppinud täpselt seda, mida elu on sulle armastusest näidanud. Vaadeldes elu enda ümber, oled näinud, kuidas inimesed armastavad ja kuulnud, mida nad armastusest arvavad. Juba lapsena oled teada saanud, et armastus toob valu ja kannatust, armastus on eneseohverdus, iseenda mahasalgamine, oma olemuse eitamine. Sa koged ka ise, et armastus on süütunne või siis see, kui paned teise end süüdi tundma. Sa lihtsalt satud ikka ja jälle olukordadesse, kus sina kannatad või siis paned teisi kannatama, kirjutab Marina Eberth mõtiskluses “Armastusega iseendale” portaalis Salasõna.

Probleemide juured asuvad alateadvuses. Alateadvuse haldusalas on mälupank, kuhu salvestub looteeast alates kogu info läbielatu kohta. Seal on kõik mõtted ja arvamused, mida sa elu jooksul iseenda kohta kuulnud oled – su vanemad, sõbrad, õed-vennad, õpetajad, kolleegid, abikaasad ja kallimad on kõik sellesse panka midagi lisanud. Seal on ka kõik su enda mõtted, mis sa oled iseendast mõelnud. Seal on kõik su võrdlused teistega, arvamused ja hinnangud, mida oled endale andnud. Me oleme oma kasvukeskkonna peeglid ja alateadvusse talletatud info juhib meie otsustusi ja valikuid ilma, et me sellest endale aru anname. Sarnane tõmbab sarnast. Kui su kogemustepagasis on palju kannatust, toob alateadvusse salvestatud programm su ellu ikka ja jälle just sellise inimese, kes sind kannatama paneb ehkki teadvuse tasandil võid soovida hoopis midagi muud.

Kui sinu eluvaatlused ja -kogemused on tõestanud, et “armastus on see, kui ma end maha salgan ja kannatan”, siis mõjutab see su elu. Sellise teadmisega elades ei ole sul võimalik armastusest püsivalt rõõmu tunda. Pole mõtet teisi süüdistada – enamik inimesi, su vanemad kaasa arvatud, teeksid kõike paremini, suhtuksid sinusse paremini ja armastaksid sind rohkem, kui nad vaid oskaksid. Ja isegi, kui nad oskaksid, ei suuda nad kunagi sind päriselt õnnelikuks teha, kui su sees on üks põhjatult tühi koht – sul puudub armastus iseenda vastu. Kui iseenda armastamise koht su sees on tühi, siis oled sa teistest inimestest väga sõltuv ja iga tähelepanematus sinu suhtes lööb sinusse hingehaava. Sa ei saa teisi kontrollides oma ellu armastust tuua, sa ei saa teisi käsutada ega sundida neid end armastama just nii, nagu sulle sobib.

Igal eluhetkel on su käes võimalus teha otsus seda olukorda muuta, sest alateadvusse salvestatud programme on võimalik uue ja parema infoga üle kirjutada. Selleks tuleb minna kõigepealt nö rohujuure tasandile – iseenda armastamise juurde. Sa saad iseennast armastada ja anda iseendale kõike seda, mida sa teistelt ootad. Kui sa iseennast armastad, siis on armastus sinu juures kodus kogu aeg ja sa ei pea seda mööda ilma taga otsima ega teiste käest lunima, et end hästi tunda. Sa tunned end hästi kogu aeg ja see vabastab sind klammerdumisest ja muudab sõltumatuks. Armastades iseennast, oled sa tugev ja nõnda rikas, et armastuse kerjamise asemel hoopis jagad seda. Siis on sinus väge, et teisi toetada ja neist hoolida.

Miks iseenda armastamise juurde jõudmine siiski nii keeruline on?

Loe edasi blogist Salasõna.

Allikas: Salasõna

Foto: desansiedad.com

Toimetas Ksenia Kask