Ükskõik kui palju asju me ära ei tee, on ikkagi liiga palju asju veel teha, et saaksime end lõdvaks lasta. See on tegematuse sündroom, sest niipea kui midagi tehtud saame, tuleb uusi tegevusi kogu aeg peale ja mõtleme taas: “Kui ma need asjad ära teen, võtan endale puhkuse”, kirjutab Kaido Pajumaa portaalis Sisekosmos.

Puhkus tegutsemise ajal

Inglise keeles on mitmele asjale korraga keskendumise nimi multitasking. Sellisel juhul seame endale mingid eesmärgid, või me teame, et midagi oleks vaja ära teha, ning me püüame siis kõik need asjad korraga ära teha.

Meie probleem on aga selles, et me suudame korraga oma tähelepanu hoida ainult ühel asjal. Proovi näiteks korraga mõelda kahe asja peale. Või proovi, kas sa saad korraga meenutada, mida sa tegid jõululaupäeval ning seda, mida sa tegid nädal aega enne seda. Jah, see on võimatu.

Nagu sa märkad, on praktikas võimatu mitut asja korraga teha – meie teadvuse töötamise viis lihtsalt ei võimalda seda. Igapäevaelus püüame aga kogu aeg seda arusaamist murda – me sööme ning loeme üheaegselt; räägime sõbraga ning arutame peas tööasju üheaegselt; loeme e-kirja ning foorumit üheaegselt. Jälgi enda igapäevast käitumist ning sa võid märgata, et just niimoodi me tegutseme.

Miks multitasking stressi tekitab?

Kui sul endal või sinu tuttavatel on väikseid lapsi, võid sa olla märganud, kuidas laste küsimused või nende tahtmised võivad meid ärritada, kui me oleme millessegi keskendunud. Näiteks püüame läbi lugeda mingit dokumenti või midagi muud meie jaoks tähtsat ära teha ning äkki ilmub kuskilt laps, kes hakkab meie tähelepanu nõudma. Missugune on meie esimene reaktsioon? Jah, me tunneme, kuidas me muutume närviliseks.

Närvilisus aga ei teki mitte lapsest ja tema küsimustest, vaid sellest, et me püüame sel hetkel on teadvust jagada kahe nähtuse vahel. Me ei suuda lahti lasta sellest, mille kallal me just töötasime, kuid samas püüame osa oma tähelepanust anda ka lapsele, et tema soovid rahuldada. Kuid nagu sa eespool oleva katse puhul märkasid, ei ole see praktikas võimalik. Meie teadvus hakkab sel hetkel hüppama “tööasja” ning lapse küsimuste vahel ning me hakkame kaotama oma sisemist rahu. Kui me leiame “segajale” kiire vastuse ning ta lahkub, taastub meie meelerahu uuesti. Kui laps aga jääb pikemaks ajaks meie kõrvale meie tähelepanu nõudma, võib meie reageering olla viha ning pahameel.

Kuidas vältida vihast reageeringut?

Kõik probleemid saavad alguse meie seest. Sellist nähtust ei ole maailmas olemas, mis on meie viha aluseks – viha tekib alati meie sees. Ning kuna see tekib alati meie sees, siis oleme meie ainukesed, kes saavad seda juhtida.

Olukorras, kus peame oma tähelepanu jagama, aitab teadlik otsus, kuhu ma oma tähelepanu hetkel panen. Okei, töö on vaja ära teha, aga mitte sisemise tasakaalu kaotamise hinnaga. Kui me teame, et tähelepanu jagamine ei ole võimalik, saame sel hetkel otsustada, et ma annan lapsele 3 minutiks kogu oma tähelepanu, ja seejärel toon selle tagasi oma tööasjadele.

Praktikas toimub hetkel, kui me sellise otsuse langetame, suur sisemine pinge langus. Me lasime korraks tööasjadest oma teadvuses lahti ning lubasime täielikult oma tähelepanu koonduda lapsele. Meie sees ei ole vastuseisu, pinget ning rahulolematust. Kogu meie psüühiline energia liigub vabalt lapse soovide rahuldamisele, kuni ta on õnnelik. Niipea kui ta on õnnelik, läheb ta jälle oma asju ajama, ning meie saame tagasi pöörduda oma töö juurde. Nii saame olla ka meie õnnelikud.

Kaido Pajumaa

Allikas: Sisekosmos

Foto: bigstockphoto.com