Foto: Pexels/ pixabay.com

Me tardume, nähes lapsevanemat, kes spordiväljaku ääres karjub oma lapse peale, investeerides enda arvates lapse edusse ja arvates, et see on tema edu. Me vangutame pead, vaadates telekast emasid, kes lükkavad nutvaid lapsi esinema ja püüavad meid veenda, et teevad seda oma lapse heaks, mitte iseenda täitumata unistuste teostamiseks. Oleme kohkunud, kui kuuleme, et vanem põlgas oma lihase lapse tema seksuaalsuse suundumuse pärast ära. Ilmselgeid näiteid sellest, kuidas vanemad lastele oma ootusi ja eesmärke peale suruvad, on lihtne märgata. Ja loodetavasti teame praeguseks, et oma laste aktsepteerimine ja võtmine sellistena, nagu nad on, mitte sellistena, kellena me tahame neid näha, on äärmiselt oluline.

Kui vaatate tähelepanelikult, näete kõikjal inimesi, kes üritavad lapsi oma ootustele paremini vastavaks muuta. Ja me peame seda normaalseks. Seda nimetatakse “kasvatamiseks” ja teid peetakse heaks lapsevanemaks, kui kontrollite oma last ja tagate, et ta käitub teile vastuvõetaval viisil.

Nii et me teeme seda parimate kavatsustega: me tahame, et meie lastest kasvaksid toredad, meeldivad, lugupidavad, viisakad, abivalmid, heade kommetega ja üldiselt “head” inimesed. Ja seda loota on täiesti loomulik! Aga selline suhtumine on vale.

“Me muretseme sellepärast, mis lapsest homme saab, kuid unustame, et ta on juba täna keegi.” – Stacia Tauscher

Kuidas me suhtume hukkamõistu?

Enamik inimesi usub, et meie ülesanne on oma lapsi vormida ja seetõttu püüame neid pidevalt mõjutada ja muuta, mõjutada nende isiklikke valikuid ja tugevdada „head” käitumist. Me ei pruugi olla need lapsevanemad, kes spordiväljaku kõrval karjuvad, kuid sõnum on siiski sama: palun mine ja esine mulle; ole see, kes ma tahan, et sa oleksid; käitu nii, nagu ma tahan, et sa käituksid…

Me teeme seda siis, kui oleme nende tunnete, vajaduste, ideede või otsuste suhtes ükskõiksed või kriitilised.

Me teeme seda, kui võrdleme oma lapsi teistega, püüdes neid mõjutada.

Me teeme seda siis, kui meil on piinlik, et nad on nemad ise, kui vabandame nende käitumise pärast teiste ees.

Me teeme seda, kui piirame oma laste mugavuse nimel nende vabadust.

Me teeme seda, kui me ei luba kehalist autonoomiat.

Me teeme seda siis, kui dikteerime, millest nad võivad huvitatud olla ja millest mitte, naeruvääristame neid huvi pärast asjade vastu, mida peame ebaolulisteks.

Me teeme seda pahakspanevalt kulme kergitades.

Teeme seda sobiva käitumise eest kiites ja premeerides.

Me teeme seda, kui hindame isiksuseomadusi negatiivseks ja proovime neid parandada.

Me teeme seda siis, kui sunnime oma vaikse ja tagasihoidliku lapse ebamugavatesse olukordadesse, lootes, et nad avanevad rohkem.

Me teeme seda, kui manitseme oma valjuhäälseid ekstravertseid lapsi, et nad oleksid vaoshoitumad.

Me teeme seda siis, kui häbistame oma tugevaid enesekindlaid lapsi, et nad oleksid alistuvamad.

Me teeme seda, kui mõistame kohut oma häbelike laste üle ja survestame neid olema sotsiaalsemad.

Me teeme seda siis, kui keskendume meile ebameeldiva käitumise kustutamisele, selle asemel, et koos suhelda ja probleeme lahendada.

Me teeme lõputul viisil silmatorkavalt ilmselgeid asju, mõned sama peenhäälestatud kui meie hääletoon.

Aga mis siis, kui selle asemel, et pidevalt püüda kujundada oma last selliseks inimeseks, nagu me arvame, et ta peaks olema, võtaksime vastu selle, kes ta täna on. Sest nad on juba praegu keegi. Särav inimene, kes väärib märkamist ja hindamist. Ainulaadne inimene, kes väärib erinevuste märkamist, mitte nende maha tampimist.

Mis siis, kui me harjutaksime täielikku aktsepteerimist ja lõpetaksime proovimise neid muuta? Mis siis, kui selle asemel usuksime, et kui last kasvatatakse armastuse, austuse, positiivse eeskuju ja aktsepteerimisega, on ta kindlasti „hea” inimene.

“Sa ei saa õpetada lapsi paremini käituma, pannes nad ennast halvemini tundma. Kui lapsed tunnevad end paremini, käituvad nad paremini. ” – Pam Leo

Mida see tähendab igapäevaelus? “Kas me siis peaksime laskma lastel teha kõike, mis neile meeldib?”; “See on tänapäeva maailma viga!” kõlaksid järgmised kommentaarid. See tähendab, et kui muudate oma vaatenurka ja aktsepteerite erinevaid olukordi, siis ei näe te enam “käitumist, mida juhtida” ega “inimesi, keda muuta” ja hakkate nägema “suhtlemisvajadust” ja “tundeid, millele kaasa tunda”. Võtate nad vastu sellisena, nagu nad on, ja töötate välja viisi, kuidas rõõmsalt koos elada.