“Me kõik teame seda magusat ja kohati pimestatud armumisperioodi, kus lähedust partneriga on ülekülluses, igal vabal hetkel on soov viibida teineteise läheduses ning paistab, et oleme leidnud täiusliku paarilise, kellega terve ülejäänud elu muinasjutuliselt koos veeta. Ja tavaliselt usume seda tõsimeeli. Isegi kui mõistusega lähenedes näeme mingeid olulisi ohumärke, ignoreerime neid väga osavalt. Paljudel juhtudel hakkame paarilist selgelt nägema alles siis, kui suurem keemia otsa saab ning avastame, et meie kõrval on täiesti teine inimene, kui algul tundus. Tean, et kasutan siin kirjatükis tugevaid üldistusi ning suhted ei ole kunagi nii mustvalged, ent oma mõtete edasiandmiseks üldistan siiski,” kirjutab Martin Pukspuu, üks festivali Ühenduses / High on Life tiimiliikmetest.

Oletame, et meis on piisavalt teadlikkust ning armume inimesse, kellega meil on tõesti hea sobivus ning lisaks esmasele füüsilisele tõmbele on olemas ka muud olulised aspektid, mida tegelikult ühes inimeses ja suhtes otsime ning vajame. Seda võib nimetada viljakaks pinnaseks ning tugevaks vundamendiks, mille peale on mõistlik suhet edasi ehitada ning lähedust luua ka siis, kui see kaduma peaks hakkama. Miks lähedus siis kaob?

Paarisuhted on meile suurimaks peegliks ning õpetajaks. Meie kaaslastel on maagiline võime leida üles meie valusamad lapsepõlvehaavad ning pimedad nurgad, millest me võib-olla isegi teadlikud pole ning mis on hoolikalt ära peidetud. Paarisuhe hakkab paratamatult neid valusaid kohti nähtavale tooma ning tavaliselt tahame vältida või põgeneda selle eest, mis meile valu teeb. Ehk siis hakkame põgenema enda paarilise eest. Aga mitte otseselt. Sest me ju armastame teda. Põgenemine toimub varjatud kujul.

Kuidas lähedust taas looma hakata?

Foto: ivanko80/ Adobe Stock

Teadlikkus, ausus ning kohalolu

Olulisimaks võtmekohaks on teadlikkus ja ausus. Me peame olema suutelised ausalt enesesse vaatama ning võimelised märkama, et tegelikult ei ole paariline tihtipeale milleski süüdi, vaid lihtsalt toob nähtavale meie haava. Hakates märkama neid hetki, suudame tuua tähelepanu ära paariliselt kui vaenlaselt ning mõistame, et see valu saab alguse meist endist. Nendel hetkedel võtame valu omaks ning suudame näha paarilist jälle selgelt. Ning kuna paariline ei tundu enam valu allikana, siis pole ka mingit mõtet enam teda vältida.

Teine oluline punkt on kohalolu. Kohalolu läheb tugevalt kokku teadlikkusega, ent võtan selle siiski eraldi teemana käsitlusse. Üks olulisemaid asju, mida paariliselt vajame, on kohalolu. Jäägitu, täie tähelepanuga kohalolu sellel, mis sünnib just siin ja praegu selles hetkes, kahe inimese vahel. Eriti tugevalt vajavad seda naised meestelt. Kui tekib konflikt või mingi arusaamatus või astume teise nn valusale kannale, siis on enamasti kaks varianti. Kas sulgeme end või jääme kohale selle kogemusega, mis parasjagu lahti on rullumas. Kui valukogemuses olev partner tunnetab, et teine pole tema jaoks kohal, siis toimub sulgumine, kuna puudub turvatunne. Selleks, et tekiks turvatunne, peame olema partneri jaoks olemas, täpselt nii kaua kui vaja. Ilma igasuguse hinnanguta. Ning just selles turvalises ruumis saab toimuda avanemine ja vana kogemuse vabastamine, mis toob jälle paarilisi teineteisele lähemale.

Tõde teeb vabaks!

Kolmas punkt on rutiin ning iseenesestmõistetavus. Pikemat aega suhtes olles neelavad igapäevased kohustused ning rutiin meid tihti endasse. Tekivad harjumus ja mugavus ning kaob ära see elevus, mis suhte algul olemas oli. Ka see teema läheb tugevalt kokku kahe eelmise punktiga. Mida rohkem teise ees sulgemist ning mida vähem kohalolu, seda vähem on meil huvi teisega aega veeta ning üksteist aina sügavamalt tundma õppida ning avada. Ja palju lihtsam on täita siis kõik hetked argiste tegevustega, sest teisega lihtsalt maha istuda on ju hirmutav. Ehk need on head kohad, kus taas vaadata ausalt endasse ning küsida, miks ma nii vähe aega oma paarilisega veedan. Oluline on seejärel teadlikult hakata aega koos oma paarilisega taas planeerima ning oluline on saada aru ka põhjusest, miks enam üksteisele piisavalt tähelepanu ei pöörata.

Tegelikult on need teemad muidugi palju suuremad ja laiemad. Kokkuvõttes tahan julgustada kõiki lihtsalt ausalt endale ja oma paarilisele otsa vaatama. Lõputu põgenemine viib ainult suurema eraldumiseni, mis kaotab ka suhtest igasuguse läheduse. Kõige tegeliku päevavalgele toomine võimaldab aga välja selgitada tõe. Ning tõde teeb vabaks. Tõde aitab kas inimestel taas luua lähedust, mida nad nii väga igatsevad või siis lasta üksteisel minna oma teed. Usun siiralt, et oleme inimestena alles kompimas seda potentsiaali, mis tegelikult suhetes võimalik on ning läbi teadlikkuse, kohalolu ja aususe on võimalik luua ajas kasvavat lähedust ja mõistmist, mida me kõik väga vajame.

Martin Pukspuu

Vaata ka: Ühenduses / High on Life Festival Facebookis, Ühenduses /HOL koduleht, Ühenduses / HOL Fienta

Fotod: ivanko80/ Adobe Stock, Ühenduses HOL Facebook