Foto: Pixabay / pexels.com

Meil kõigil tuleb elus ette hetki, kui tunneme end ummikus olevat. Tahaksime olla hoopis kuskil mujal kui siin ja praegu. Olgu selleks uus karjäär, mõni teine partner või soojem kliima – me kõik unistame vahel sellest, milline meie elu olla võiks… kui vaid asjad oleks teisiti. Enamiku jaoks unistamisega asi piirdubki. Sageli teevad unistused meid veel õnnetumaks – võrdlus hetkeolukorraga toob esile selle, mida meil justkui ei ole, ning me jääme selle üle mõtteid mõlgutama, selle asemel, et midagi ette võtta. Kuid mõnede inimeste jaoks on unistused just see, mille najal viiakse elus muutusi läbi. Miks jäävad mõned inimesed pigem nukrutsema ja nurka istuma ning teiste jaoks on motivatsiooni leidmine muutuste läbiviimiseks nii lihtne?

Ükskõik kui motiveeritud inimesteks me ennast peame, ikka tuleb ette hetki, kui diivanil vedelemine tundub palju mõnusam valik kui välja tervisejooksu tegema suundumine. Vahel näib uue projekti maht nii hirmuäratav, et lihtsam on selle eest põgeneda ja mõelda, et “homme on ka päev“. Kas neil, kes justkui vaevatult motivatsiooni ja tegutsemisjulguse leiavad, on üliinimlik enesedistsipliin? Kas motivatsioon on nagu lihas, mida saab treenida?

Mitte tingimata. Enamus meist näeb motivatsiooni leidmisega vaeva selle tõttu, et meile ei ole seda kunagi õpetatud. Koolis käies õpime selle nimel, et saada häid hindeid ja vältida õpetajate laitust. Me ei õpi leidma sisemist motivatsiooni, see surutakse meile peale piitsa ja prääniku abil. Me ei õpi kasutama oma aega endale sobival moel, vaid lähtume sellest graafikust, mis meile ette antakse. Võttes endale liiga palju erinevaid kohustusi, hajutame tähelepanu liialt laiali ega keskendu käesolevale ülesandele piisavalt. Kõigi nende põhjuste teadmine ei aita ometi meil olukorda ja käitumist muuta.

Selleks, et õppida oma aega paremini planeerima, eesmärke seadma ja sisemist motivatsiooni kasutama, peame muutma oma tegude aluseks olevat küsimust.