Sellel on palju esinemisvorme ja samavõrd varjatud nägusid. Selle nimi on armastus. Praktiline, päevast päeva meie kõrval kõndiv, pisiasjadesse ja rutiini peidetud armastus on see, mis teeb elu väärtuslikuks. Ennast armastades oled võimeline ise oma elu kujundama ning sul pole vaja välist tuge mingite tehnikate või õpetajate näol. Iseendaga sõbraks saamine loob koheselt võimaluse ka teisi armastama hakata. Need mõtted on paljudele väga tuttavad, lausa banaalsuseni ülekorratud tõed. Me teame neid trükisõnast või filmilindilt ja neid on tuttav nentida, kuid sageli väga raske tegelikkuseks vormida.

Kvantfüüsikud on oma uurimustega tunginud sügavale mateeria olemusse ja toonud esile armastuse kohta teaduslikult uusi seisukohti. Füüsik David Bohm on öelnud intervjuus Ken Wilberiga, et selle lõputu energiaookeani põhiolemus, millest kogu elu tuleneb, ongi armastus. Psühholoogiadoktor Barbara De Angelis väidab, et armastus ühendab meid meie sisemise jõuga. Mida enam inimene tunneb end armastusest ilmajäetuna, seda hoolimatumalt või ükskõiksemalt ta käitub.

Igaühele on tuttav tunne, kui rinna sisse tekib must auk nagu energeetiline bermuuda kolmnurk. Teame seda kui ängi, valu, tühjust, kurbust – sügavat ja hirmutavat keerist südame kohal rinnakorvis haigutamas. Seda hakkame me täis toppima samamoodi, kui tuntud lastemängus „Täidan, täidan laeva”. Kes rahaga või võimuga või jõuga või manipuleerimisega, kes uute riiete ja asjadega. Auk on väga ebamugav ja neelab endasse viimsegi heaolu, tasakaalu ja turvatunde, mis meis on. Sügaviku tekkemehhanisme on palju, aga ühes on nad kõik sarnased. Auk tekib, kui me anname oma väe käest ära. Kui meid on õpetatud, et keegi teine teab, mis meile on parem, õigem ja vajalikum. Kui usume, et me ise pole piisavalt head, et armastust ja tunnustust pälvida. Kui arvame, et armastus tuleb välja teenida.

Kuhu armastus kaob?

Kolmandaks või neljandaks eluaastaks teame me juba oma habraste kogemuste põhjal, kuidas käituda nii, et „ellu jääda”. Ja nii juhtubki, et meie uskumused maailma toimimise kohta hakkavad kasvatama hirme ja omaenda olemust piiravaid ja kahandavaid mõtteid. Neid alateadvusesse salvestatud teadmisi kasutame me truult edasi täiskasvanuks saamiseni. Millal aga avastame me endas nii palju julgust, et  teadvustada need kitsendavad uskumused, murda neist läbi ning hakata tegutsema oma unistuste teostumise nimel? Äkki mitte kunagi? Või alles siis, kui olukord läheb nii valusaks ja võimatuks, et enam kuidagi teistmoodi ei saa? Vahest olemegi võtnud omaks usu, et elu ongi sooritamiste rida, kus üks kohustus järgneb teisele, üks hirm ajab teist taga ning iseolemine on totaalselt ununenud. Oleme nagu kõrkjad tuules, keda iga uus iil uude ilmakaarde painutab ning teised inimesed, juhuslikud olukorrad, maailma poolt pealesunnitud tegevused ohvriks vormivad. Valu on hea lähtekoht – paljud meist hakkavad endale ja oma valikute tulemusele otsa vaatama alales siis, kui halb enesetunne selleks signaali annab. Paljud kannatavad mõnuga edasi.

Valikud hirmus või armastusest

Miks me siis iseennast ei armasta? Miks me langetame valikuid, mis viivad meid olukordadesse, kus on paha? Kui me otsuse langetamise minutil, elu teeristidel olles peatume, laseme hetkel hanguda ja uurime teraselt, siis avastame sageli, et oleme valinud hirmust ja mitte armastusest lähtudes.

Võtame armastuse ja mehe-naise suhete kohta põhilise üle oma vanematelt, vanavanematelt ja kasvamiskeskkonnalt ning jätkame seda perekondlikku karmilist liini oma lastele edasi andes. Enamus ootusi oma järeltulijatele on seotud mõistega „tingimustega armastus”. Mida me peame selleks tegema, et hea laps olla ja vanemate, õpetajate, ühiskonna tunnustus välja teenida? Võib olla on meile kodus selgeks tehtud, et õnnelikuks saab töö ja saavutusteredelil üha ülespoole ronides, et armastust saab siis, kui teeme kõike, mida keegi teine soovib. Vahest on meie vanemad või õpetajad olnud ülikriitilised ja võimukad, kes on karmilt nõudnud nende tahtest ja nägemustest kinni pidamist. Ja oleme unustanud iseenda, oma soovid ja vajadused. Oleme väsinud ja õnnetud ning omadega vaimses augus, täidame kõik reeglid, tegutseme täpselt isa-ema eeskuju järgides, meil on majad ja lapsed ja abikaasad. Ometi ei tee see meid õnnelikuks ja meil pole kunagi piisavalt armastust.

Alateadlikult energeetiliselt pärandatud musterid sunnivad meid sageli pidama igapäevast võimuvõitlust, partneriga manipuleerima või teda kontrollima ja samas kõige tipuks neid haigettegevaid suhteid kramplikult hoidma. Selliste suhete baasiks on armastuse ja emotsionaalse läheduse või toetuse puudumine lapsepõlves. Hingetrauma, mis pärit varajasest noorusest  põhjustab täiskasvanueas sageli sõltuvusi – paljuräägitud lähisõltuvuse ehk teisele inimesele ja temalt saadavale turvatundele elamise, sõltuvuse seksist, alkoholist, hasartmängudest, tööst. Lähisõltuvus põjustab kannatusi, vaimset või ka füüsilist vägivalda.

Armastus = fookus iseendas

Kas me täiskasvanuna siis tegelikult teame, mida me tunneme, mõtleme, tõeliselt soovime, või trambime me jalgu nagu isekad lapsed, kes nõuavad, et teised meie vajadusi täidaksid ja soove silmist loeksid, meid kiidaksid ja väärtustaksid? Teeme seda seni, kui pole armastust enda väikese ja „tühise” olemuse juurde koju kutsunud. Armastust iseenda vastu, mis tunneb ja teab enda eripära ja vajadusi ning ka nende kõige paremini täitmise saladust.

Armastuse enda sisse tagasi toomine on teoreetiliselt lihtne, kuid praktiliselt võib-olla terve elu kestev „töö” iseendaga. Täieliku teadvustamise korral võib see aega võtta üsna vähe. Kui me oma fookuse isendasse tagasi suuname ja armastuse oma väikesesse tolmusesse igapäevaellu kutsume, siis paranevad suhted maailmaga. Kõige aluseks on terve, armastav suhe iseendaga.  Selleks oleks kõigepealt vaja enda olemust mõista, oma vajadused avastada ja vastutus nende rahuldamise eest teistelt endale võtta, seejärel enda ja teiste vahelised piirid paika panna ja oma tõde ja väärtushinnanguid vajalikul hetkel kaitsta. Hea suhe iseendaga tähendab reaalsele iseendale otsa vaatamist ja selle pildiga rahus ja kooskõlas elamist, enda eest hoolitsemist nii füüsilises kui emotsionaalses plaanis. Kui me teadvustame lapsepõlves või nooruses hirmu üksilduse ja emotsionaalse hülgamise ees, valu läbi elame ning oma sisemise lapsega taas kontakti saame, siis annavad kõik sõltuvused järele.

Endaga sõbraks saamise järel on järgmiseks sammuks andmise ja võtmise energia tasakaalu saamine heades lähisuhetes. Kui me minevik on olnud halbade suhete jada, siis uude toimivasse suhtesse astumine on võimalik vaid vanade kogemuste-uskumuste teadvustamisel ja ümber programmeerimisel. Sellel hetkel kui usume, et oleme väärt head kaaslast, kutsume ta mõttejõuga oma ellu. Ja seda, et mõte paneb meie sees rakud paljunema või tunded möllama, see on juba klishee ka teaduses. See on lihtsalt juba nii palju kordi tõestatud tees.

Tõeline lähedus kahe inimese vahel saab tekkida vaid siis, kui julgeme olla iseendale truud ning luuni ausad. Julgeme paljastada oma tegeliku olemuse. Seda on aga väga raske teha, kui oleme korduvalt saanud elus signaale, et me pole head sellistena nagu me tegelikult oleme või me vastutame teise inimese heaolu eest. Et meie tunded teevad teistele haiget, et meie käitumine paneb meie kaaslase jooma. Lähedus ei teki usalduse puudumisel ja enda ümber müüri ehitamisel. Kui me oma reaalsust ehedal kujul ei jaga ja teise maailma ilma hinnangute või muutmissoovita vastu võtta ei suuda, siis ei suuda me luua emotsionaalselt täisväärtuslikku suhet. Ausus teeb meid haavatavaks ja nõrgaks, kuid on ainus viis, et tekkida saaks lähedus ja armastus, mida me nii igatseme.

Kristiina Garancis

Allikas: Bioneer.ee

Pilt: jacquewatkins.com

Toimetas Meeli Seermaa