Foto: Brett Sayles/ pexels.com

“Kus on minu vastutus? – Mis on minu vastutus inimesena, kelle ees ja miks? Kellele annan lõppkokkuvõttes aru oma tegude ja tegemata jätmiste ees,” küsib oma mõtiskluse neljandas ja ühtlasi viimases osas elu-uurija ja koolitaja Joonas Seram Saks. Mõtiskluse esimest osa saad lugeda siit , teist siit ja kolmandat siit.

Vaadata tuleb peeglisse ja küsida: “Kas olen see, kellena tulin siia olema? Kas elan iseenda elu? Kui mu elu peaks lõppema järgmisel hetkel, kas saan endale öelda, et olen elanud 100%? Kas võin julgelt igasuguse kahetsuseta avarduda lõputusse tühjusse, kust olen kord tulnud?”
Niikaua kui ei saa ausalt ja siiralt jaatavalt vastata, pole ma elanud.
Kui puudub julgus süütundeta emmata surma, mis võib saabuda igal järgneval hetkel, pole elu alustatud – on vaid eksisteerimine ja ekslemine lõputus valederägastikus.

Eluallikas on meis endis. Oleme unustanud, et see on meie loomuses, tegelikus päritolus. Uppununa kollektiivsesse energiakriisi, haarame kõik endaga ühes sohu kaasa. Nii on mugavam, sest valetame iseendale koos, ka upume koos, tehes samal ajal nägu, et kõik on JOKK.
Taaskord, no pole ju.

Vajame sisemist revolutsiooni, sisemist muutust, ümberlülitust lõputule allikale.
See on palju lihtsam, kui arvame. See on uskumatult, lollimoodi, lihtne.
Tuleb hakata andma iseendale. Väärtustama iseennast.
Ma ei pea silmas kontseptsiooni, mida iseendaks peame – keha, hing, vaim.

Materiaalses plaanis käib väärtustamine läbi keha, millele on vaja osutada puhkust, puhtust, ilu, aega ja tähelepanu. Ma ei pea silmas seda, millega teda ehime. Selles oleme juba arenenud. Pigem viitan kvaliteedile ja sellele, mida temasse paneme.

Poeriiulitele vaadates, silte lugedes, nendin, et valdav osa pakutavast ei loo meis midagi kaunist. See on omaette teema, mis vajab pikemat avamist.

Hingetoit on vaikus. Vaikus meeles, vaikus tunnetes ja vaikus kehas. Ainult nii saab laskuda ja tulla läbi vaim – suur müsteerium, allikas ise. Niikaua kui pole vaikust, pole arukust. Arukust teha valikuid, mis toetavad meid kõigil eelloetletud tasanditel.

Uus sündiv religioon on autentne, vaba igasugu ismidest, dogmadest ja arvamustest, kuidas asjad peaks olema. On vaid lihtsus, naturaalsus ja audentsus. Jumalikkus eheduse kastmes.
See on religioon, mille minusugused “unistajad” (unistajarakud teel liblikaks) võtsid endaga kaasa sealt, kust tulime. Ennetades küsimust, kust tulime, ütlen: “Üsna pea mõistab inimkond, et aja lineaarsus on illusioon, avades nn tulevikust kehastunud hingedele võimaluse tuua kaasa harmoonilisemates maailmades valitseva teadlikkuse.”

Oleme senini planeedil Maa väärtustanud horisontaalset haridust – teadmisi, mis lisavad juurde olemasolevale.
Kui vaadata inimkeha ja loomust sügavuti, võime aduda, et tegemist on kõige keerukama mehhanismiga, mida universumis kohanud oleme. Ometi arvame, et seda on vaja täiustada. Väga egoistlik. Mulle aina enam tundub, et tegevus sarnaneb kassi mikrolaineahjus kuivatada püüdmisega. See pole kassi suhtes eriti jätkusuutlik.

Teistpidi võttes saab olla ühiskonnale vaid ülitänulik, sest alles nüüd, just nüüd, on parimad võimalused ärkamiseks iseendale. Kui vaid valime seda. Vabavaliku planeedil on meil vabadus valida.

Kui pole isu täis, sukeldu sügavamale. Ei mingit aial istumist enam. See aeg on läbi. Vali, kas ühele või teisele poole minek, aga ära tolgenda endal jalus, tuues ettekäändeks oma lõputuid lugusid, miks mitte just nüüd ja miks mitte just mina.

Esimene, millest tuleb aru saada – me pole lahus universumist. Oleme universumi lapsed. Võime tunduda lainena, kuid pole eraldi ookeanist.
Ookeani me veel ei tunne. Kui päris aus olla, siis lainest teame samuti piinlikult vähe.
Ookeani ja laine loomust saame tundma, kui avame end vertikaalsele haridusele. Avame end tegelikule iseendale. Piiritule ja avarale olemusele, kus puudub mina, mulle, anna ja kohe piiratus.

Vertikaalsel haridusteljel puudub õpetaja ehk autoriteet, ka õpilane ehk alluv. Puudub õpetuski.
Mida õpetada kui pole õpetajat, õpilast ega õpetust?
On vaid teadlikkusega kaasnev vastutus. Vastutus iseenda allika toitmise eest, mis toimub kõrgema olemuse pideva ühenduses olemisega. Kohaga, kus on kõik vastused, kogu teadmine ja ühenduse õndsusest tekkiv piiritu rahulolu.

Tundub müsteeriumina?
Nii ongi. See on üle mõistuse. Sellest ka müsteerium. Kuid esimest korda inimajaloo jooksul kättesaadav kõigile, kes valmis seda endas embama.

Kuld, mida otsime, on sinus ja minus.
Investeeri kulda, armas, kes arvad end olevat mullast.

If You’d really like to be free,
You gotta take full responsibility!
This world is a creation of your mind,
billions of mirrors reflecting
your inner realm.

A web of every told story,
flowing through the minds,
mingelling and creating baskets,
where egos abide.

It’s endless ocean,
where even the smartest drown,
cause mayas cleverness
tricks you over time.

Claim your Self,
ooo sweet one,
see that you are the ONE,
just let go of all the story
and your suffering is done!

 *Luuletus jääb originaalsuse säilitamiseks autori palvel tõlkimata ja toimetamata.

Joonas Seram Saks

Toimetas: Chandaa

Joonas Seram Saks on maag, kirjanik, poeet, vabamõtleja ja rändur.
Ta jagab oma kirjateostes, luuletustes ja töötubades elust enesest ammutatud kogemusi ja teadmisi. Tema Eestis viibimise ajal on võimalik saada osa põnevatest koolitustest.

Näiteks 2020 aasta veebruaris ja märtsis viib ta müstikust kaaslanna Chandaaga läbi kaks sündmust, mille eesmärk toetada iseendale lähemaletulemist kui kunagi varem oled söandanud.

22. – 23.02.2020 “EGO”
14. – 15.03.2020 “Kuidas olla rahuolus iseendaga”