Meediumid on isikud, kes on vahelüliks inimeste ja vaimude vahel. Läbi ajaloo on nende suhtes oldud skeptilised ning neid on palju naeruvääristatud. Tänapäeval aga on see muutumas, osaliselt kuna teadus liigub üha edasi ning uurib ka müsteeriumeid, mis ümbritsevad metafüüsilist maailma. Samuti on suur roll ka inimeste teadvuse avardumisel, mis võimaldab meil otsida juhatust meie minevikust – oli ju ka šamaanidel inimestele nõu andmiseks võime suhelda hingede maailmaga.

Teaduslik meediumite uurimine algas umbes 150 aastat tagasi. Briti ja USA parapsühholoogiliste uuringute liidud uurisid neid üsna tegusalt ning kaasasid mitmeid prominentseid füsiolooge, psühholooge ja teadlasi. Tänapäeval on enamus parapsühholoogilisi uurimustöid koos leidudega salastatult hoiul USA kaitseministeeriumis.

Viimase paari aastaga on meediumite teaduslik uurimine kogunud hoogu. See võib olla nii tänu faktile, et hiljutised uurimused on kinnitanud, et meediumid ei ole seotud tavapäraste kehaväliste kogemuste, psühhoosi, väärtalitluse, patoloogia või ülemääraselt aktiivse kujutlusvõimega. Tegelikult on leitud, et suur osa meediumeid on hästi funktsioneerivad isikud.

Enamus esmaseid uurimusi selle fenomeni kohta on keskendunud sellele, kas meediumid päriselt suudavad anda tõest infot pimetesti tingimustes ning kas nende isiksused kalduvad märkimisväärselt kõrvale populatsiooni normist. Ometi teatakse vähe nende füsioloogiliste ja ajukoores toimuvate elektriliste protsesside kohta. Teadlased on kasutanud elektrilise ajutegevuse mõõtmist (EEG), et uurida transiseisundis viibivaid meediumeid, aga uuritud pole neid meediumeid, kes transsi ei lähe.

Hiljuti avaldati ajakirjas Frontiers in Psychology esimene EEG abil meediumeid uurinud uurimustöö . Selles lõid kaasa ka teadlased noeetiliste teaduste instituudist (Institute of Noetic Sciences – IONS) ning uurimuses koguti kuuelt inimeselt psühhomeetria ja aju elektrofüsioloogia infot. Need isikud olid kõik eelnevalt andnud tõest infot surnud isiku kohta topelt pimetesti tingimustes. Katsealustel uuriti seoseid nende väidete täpsuse ja nende aju elektrilise aktiivsuse vahel ning erinevusi aju aktiivsuses uuriti, kui nad kutsusid tahtlikult esile nelja subjektiivset olekut: ettekujutust, mälestust, väljamõeldist ja suhtlust.

Iga osaleja sooritas suletud silmadega kaks ülesannet. Esimeses anti osalejale ainult surnud isiku eesnimi ning seejärel küsiti lahkunu kohta 25 küsimust. Peale iga küsimust paluti igal osalejal 20 sekundi vältel vaikselt tajuda informatsiooni ning seejärel suuliselt vastata. Iga vastus salvestati ning hiljem hinnati selle täpsust isikute poolt, kes isiklikult lahkunut tundsid.

Neljast meediumist oli kolme vastuste täpsus märkimisväärselt kõrgem kui juhuseks hinnatav ning seos vastuste täpsuse ja ajuaktiivsuse vahel nende 20 sekundi jooksul, kus nad väidetavalt suhtlesid surnuga, oli väljapaistev. Uurijad avastasid, et ühe osaleja puhul oli nende 20 sekundi jooksul aju aktiivsus otsmiku teetas statistiliselt oluline.

Teises ülesandes paluti osalejatel kogeda ühe minuti jooksul nelja erinevat vaimset seisundit. Neil tuli:

1. mõelda tuntud elavast inimesest;

2. kuulata biograafiat;

3. mõelda väljamõeldud inimesest;

4. suhelda tuntud surnud inimesega vaimsel teel.

Selle ülesande ajal korrati iga vaimset seisundit kolm korda ning statistiliselt olulisi erinevusi saavutati läbi ajukoore elektrilise aktiivsuse kõigi nelja seisundi ja kõigi kuue osaleja puhul. Peamine erinevus oli gamma ajulainete sageduses, aga ka teeta ja alfa sagedustes.

Ajusageduste nagu gamma seisundeid on pikka aega seostatud meditatiivsete transiseisunditega. Sellisel sagedusel töötavat aju on märgatud ka teadvusel unenägude (lucid dreaming) nägijates. See viitab sellele, et kui isik on sellise ajusageduse ulatuses, siis nad kasutavad suuremat osa oma ajust. Inimolendid kasutavad tavaliselt üsna väikest osa oma ajust ning seetõttu on põnev, et kui me läheme teistsugustesse teadvuseolekutesse nagu meditatsioon, teadvusel unenäod või surnutega suhtlemine, siis me rakendame oma aju rohkem. See aga viitab sellele, et me oleme nendes seisundites erksamad, teadlikumad ja tähelepanelikumad.

Paar eelnevat uuringut on uurinud väidetavate meediumite või šamaanide elektrofüüsili andmeid ja neuroloogiliste piltide tulemusi transiseisundi ajal. See uuring aga oli esimene EEG-uurimus vaimsete meediumite kohta, kes ei koge surnutega suhtlemisel transiseisundit.

Seda võib olla keeruline mõista, aga erinevused aju aktiivsuses viitavad sellele, et surnutega suhtlemine võib olla vaimne seisund, mis erineb tavalisest mõtlemisest. Uurijad jõudsid järeldusele, et seos meediumite vastuste täpsuse ja nende ajukoore elektrilise aktiivsuse vahel kvalifikatseerub “robustse” leiuna. Tulemused, mis näitasid erinevusi gamma ajulainetes erinevate vaimsete seisundite vahel ajas uurijaid segadusse, sest nad jälgisid ka seda, et gamma erinevus oli seoses ka silma ja musklite tegevusega. Uurijad jõudsid järeldusele, et surnutega suhtlemine võib olla eraldiseisev vaimne seisund, mis ei ole samane aju aktiivsusega tavalise mõtlemise või ettekujutamise ajal.

Testi tulemused ja uurijad ei viita sellele kui kindlale tõendile surnutega suhtlemise kohta, kuid esimese ülesande vastuste täpsus ning unikaalne ajuaktiivsus, mida mõõdeti teises ülesandes, tõstatavad päevakorda nõudluse edasisteks uuringuteks.

Teadusuuring: Frontiers in Psychology

Allikad: Collective Evolution, IONS

Foto: alotroladodelmisterio.net

Toimetas Marlen Laanep