Foto: Alexa / Pixabay 

Lasteaia mänguväljakul seisab üks väike tüdruk. Üksinda. Ta ei nuta vaid lihtsalt seisab. Ta on olnud paha laps. Tüdruk lõi oma sõpra. Mitte lihtsalt ei tõuganud ega lükanud vaid lõi. Päris mitu korda. Nüüd seisab ta üksinda mänguväljakul. Teistel lastel on keelatud tema juurde minna. Tüdrukul on oma karistus kanda.

Üks teine väike tüdruk tahab tema juurde minna. Võibolla hakkas tal kahju või tahtis ta lihtsalt mängida. Laste jaoks on sageli asjad palju lihtsamad, kui meie, täiskasvanute, jaoks.

“Ei tohi minna! See tüdruk on paha laps. Ta lööb oma kaaslasi!” tuleb kasvatajalt korraldus. Väike piiga kuuletub. Kasvataja on ju suur ja tark ja tema juba teab neid asju.

Kõrvalolevale mänguväljakule tuleb naaberrühm, kes saavad ka valjuhäälselt teada, kui halb on üksinda seisev väike tüdruk. Sest ta lõi oma kaaslast…

Väike tüdruk seisab justkui häbipostis ja tema usk maailma ning selle headusesse mureneb järjest enam kildudeks.

Temas on segadus ja hirm. Hirm maailma ees, kus igale teole järgneb karistus. Kuulamata ja küsimata, miks tegu üldse juhtus. Mis oli selle põhjuseks, et tüdruk lõi?

Vägivallal ei ole õigustust, aga alati on põhjus, miks jõutakse vägivallani. Sageli eelneb füüsilisele vägivallale verbaalne või emotsionaalne vägivald – narrimine, kiusamine, alandamine. Kui väikeses hinges on valu kasvanud nii suureks, et kuidagi enam hakkama ei saa, siis lähevadki käiku pisikesed rusikad.

Kus on meie, täiskasvanute silmad, et me seda ei märka? Või märkame ja hoopis kardame sekkuda? Või jutustame enesele lugu, et meie lapsed peavad ise “tugevaks” kasvama? Või kardame, et sekkudes teeme asjad veel hullemaks?

Miks me ei sekku, kui märkame kiusamist ja narrimist? Ei sekku ega püüagi saada aru, mis võib olla kiusaja hinges, et ta ennast muul viisil kuuldavaks teha ei mõista.

Ja kui see kõik on juba juhtunud, siis miks läheme kergemat vastupanu ja lahendame olukordi karistustega?

Kui me ei saa ise hakkama, siis kasutame tugevama õigust ja karistuse taktikat. Kuulamata, uurimata, hoolimata ja kõik koos ühiselt arutamata…

Väike tüdruk seisab ikka üksinda mänguväljakul.

Temas on hirm. Hirm, et ta oli paha laps ning nüüd ema ja isa ei armasta teda enam…

Temas on mure. Mure, et kas keegi veel kunagi tahab üldse tema sõber olla…

Temas on solvumine. Kedagi ei huvitanudki, et miks see kõik üldse juhtus…

Temas on häbi. Häbi, et ta ei suutnud oma tunnetega hakkama saada…

On vaid mõte:“Mina olen süüdi. Mina olen halb.”

Väike tüdruk üksi koos halvavate tunnetega…

Maailmas, mis siia saabudes tundus nii helge, päikeseline, lootusrikas ja hooliv.

Milline on minu panus, et selliseid lugusid järjest vähem oleks? Mida saan mina selleks ära teha?

Märgata, hoolida, kuulata, püüda mõista.

Mõista nii kiusajat, kiusatavat kui ka neid, kes ei märka, hooli ega mõista.

Sest neil kõigil on oma põhjus. Mõistmine annab aga vabanemise mõistetule ja see omakorda loob aluse muutusteks.

Ning vahel on vaja ka sekkuda.

Samuti hoolivalt, kuulavalt ja mõistvalt. Mitte hukkamõistvalt.

Urme Raadik, suhteterapeut ja koolitaja

Allikas: Urme Raadiku blogi

Artikkel ilmus Telegramis esmalt detsembris 2017.