Kas need meie kivikõvad eeskujud on hambaid risti suruvad ja naeratust näole manavad poliitikud (kellele erakonna tagatubades igapäevaselt hoopis hingekella lüüakse)? Või Äripäeva rikaste topi tagumise nurga mehed, kes teevad meeletut karjääri, tõestades iseendale ja topi esimese otsa meestele, et järjekordse uue maja ehitamine toimub nii muuseas, sest nad on tugevad, edukad ja vaprad, kuni südameinfarktini. No ja mis siis, neil on viisaastakuplaan, ehk nad  loodavad ja teavad juba praegu – nende  matus on väärikas, naine ei murdu seal pooleks, neid meenutatakse avalikult kui oma ala absoluutset tippu ja tugevat tegijat.

Nõrk, aga enamusele meeldiv, üldist heakskiitu pälviv lähenemine, sest keegi ei olegi ju tegelikult välja töötanud inimliku sisemise tugevuse mõõtmise mehhanisme. Neid töötab välja ajastu ja kahjuks on liiga tihti erinevate ajastute juhtivad hüüdjad hääled inimesed, kes  oskavad peamiselt jälgida maailma majanduse koguprodukti muutumist, sest see on konkreetne.

Avalikult nõrk olla ei ole lihtne. Enda kipsmaski maha võtmine on jube piinlik ning võib šokeerida isegi ennast.

Šokeerivalt räägitakse näiteks ka Steve Jobsi  plikalikust käitumisest. Täna võib olla tänulik, Steve Jobs avas meile meestemaailma emotsionaalseid uksi.

Jah, isegi edukas täiskasvanud mees  võib nutta. Uskumatu. No ju on siia ikka mingi “õun” maetud? Teesklus, draama, manipulatsioon või teater?

On sellel tegelikult tähtsust? Minu silmis muutis see mees muudki peale tehnoloogilise maailma, ta näitas meestele, et nutta on okei. Miks suur Steve Jobs nuttis?Jobs nuttis peaaegu kõikide asjade pärast.Ta nuttis Apple’i alguses kui Woz’i isa palus pojal võtta endale enamusosalus loodud ettevõttest, arvates, et Jobs ei tee piisavalt tööd. Jobs läks Wozi majja, nuttis lihtsalt oma silmad peast ning Woz hoidis teda meeskonnas edasi.

Ta nuttis, kui Apple ta vallandas, ta nuttis kui Pixar võitles Disneyga.Ta nuttis, kui ajakiri Time pani esikaanele Maci, mitte tema. Ta nuttis, saades teada, et Windows kopeerib Maci.Tõepoolest, Jobs nuttis Walter Isaacsonsi poolt kirjutatud biograafias niivõrd tihti, et kõik selle raamatu sündmused sulanduvad üheks, justkui oleks tekst ise nutmisest laiali valgunud…(J. Cheng, ars technica, 2011). Kuid ometi on Jobs täna paljude inimeste silmis tugeva tegija võrdkuju.

Peale tema surma toimus kõikjal sotsiaalmeedias plahvatuslik Jobsi ideede ja kõnede jagamine. Ta läks inimestele korda, kuigi ma usun, väga paljud nendest ei teadnud sel hetkel milline “piripill” ta tegelikult oli ja missugune üliemotsionaalne inimene peitus selle geeniuse sees. Ja me ei saagi mitte kunagi teada, kas ta teadlikult alandas stressi, selgindas silmavaadet, tõstis tuju või lahustas oma erinevaid tundeid. Sügavat tausta teadmata võiks ju öelda, et ta oli lihtsalt üks ennast üdini teadvustav või siis hoopis üldsusega manipuleeriv andekas inimene.

Kui eeldame, et tugevuses peitub jõud ja tulevikutegijate edu, siis kui tugevad, targad ja andekad peavad täna olema inimesed, kes uusi pisikesi mehi ja ilusaid ilmasambaid päevast päeva hoiavad, kasvatavad ja toetavad? Emad, kasvatajad, õpetajad – kas neil on üldse lubatud olla avalikult inimene? Või peavad nad suurest vastutustundest tulenevalt oma emotsioone ja kurbust vaid üksi ööpimeduses vabaks laskma?

Järjest enam kerkivad esile meeste ja naiste sotsiaalsete stereotüüpide lahustumised ja võrdlused. Ja kuigi pealtnäha liigume vabama ühiskonna suunas, on selles peidus palju enam ootusi ja kohustusi kui aastakümneid tagasi. Ka emad on trendiga kaasa läinud.Vapramad kui varem, teevad karjääri, hoiavad kodu, toetavad meest ja kõige selle kõrval naeratavad alati püüdlikult, sest kõik nooblid beebiraamatud kõnelevad, et lapse saamine on üks üdini pehme ja hellitav kogemus.

Üsna väikeses mahus ridade vahel märgitakse siiski ära, et on väike väsimusvõimalus ka. Nagu nõrk olla, nii ka väsinud olla on aus, mis  ei tähenda, et peaksime igal eluhetkel oma lapse nähes pisarad valla laskma või jõuetusest kokku vajuma. Aga kui me päevast päeva teeskleme tugevaid ja eeskujulikke kangelasi, siis uskuge, lapsed teavad, et midagi on mäda. Kas see teesklus teeb meid tugevaks?

Kui  räägime, et ei raatsi sammugi lapse kõrvalt eemale teha, et hetke oma mõtetega üksi olla.Või hoidku jumal meid ja meie rindu, mis peavad kohustuslikult aasta pakatama piimast, nii nagu ka põsed õhetama õnnest. Vaid siis oleme üldsuse silmis head emad.

Ma julgen siinkohal kuri olla ja seda mitte enda seisukohast, vaid tunnetest, mida olen kogenud teiste emadega kõneledes. Kuidas ääri-veeri justkui testides poetatakse, et kuskil on korraks olnud nii viha kui pisaraid. Saades aru, et võib rääkida ja ma ei ole üks nendest täiuslikest koduperenaistest, on pääsenud valla rohkematki, sest see on aus. Üks igavesti hea väljend on mu meelest: kõik emad nutavad. Jah, nutavad küll. Nutt võib tulla väsimusest, abitusest, või endale liiga kõrgete nõudmiste esitamisest.

Ei ole suurt vahet, kas sul on kodus üks või neli last. Sinu armastuse suuruse sees on peidus need väikesed valud ja raskused, kuigi armastuse ilu korvab selle alati. Isegi kui see ei ole kurbuse nutt, siis kindlasti olete emana või kõrvaltvaatajana mõelnud, mis vägi toob pisarad emade silmadesse, kui lapsuke oma esimesi naeratusi naeratab, lasteaias avalikult laule laulab ja luuletusi loeb. See on päris vägi ja see nutt on armastuse nutt.

Kui me oma armastatud lapse läbi valu ja ilu ilmale toome, siis loodame ikka parimat, et temast kasvab kindlasti pere uhkus, klassi liider ja  ja suguvõsa rõõmurull.

Oma psühholoogiaõpingute ajal olen näinud liiga palju 30-aastaseid “rõõmurulle”, kes tahaksid oma emasid-isasid nüüd ja praegu valusalt nuhelda. Olen tajunud, kuidas nad pisarates kildudeks kukuvad ja kui neilt küsida:” Mis on see, mida sa vajad oma emalt/isalt praegu, siin 30-aastasena, siis vastuseks on enamasti: “Tahan, et ta suudaks mind aktsepteerida sellisena, nagu ma olen, isegi kui ma olen vilets või kurb. Ma vajan armastust.”

Me tahaksime tunda oma vanemate olekus rohkem avatust ja siirust. Näha neid emotsioone väljendamas ja nutmas, mitte ainult matustel, puruneva jalaluu või lõhkeva pangaarve pärast. Nutmas vahel isegi nähtamatute, kuid ometi tähtsate maailmaasjade pärast ja võib-olla kasvõi üks kord elus sellepärast, et nad ei osanud minevikus olla avatud lapsevanemad, et nad keelasid nii iseendale kui maimukestele tundeid…

Kas ei ole läbi aastate kasvatuse üks peamisi lohutavaid käibefraase olnud “Ära nuta!” ning tavaliselt lisandub sellele väljendile käega lohutavalt lapse õlale või seljale patsutamine, mis tähendab teisisõnu, et nutt on midagi sobimatut ning parem oleks see nüüd kohe lõpetada. NLP teooria kohaselt on selline seljale patsutamine otsene ankurdamine ehk tavainimese keeli – me paneme selle keelatud emotsiooni kehasse ja kui sellega kaasneb eitus, “ära nuta”, siis räägib see meie  laste alateadvuses igavesti, et nutmine on vale. Kui mitu korda olete seda kogenud omal nahal? Kui mitu korda ise olnud patsutaja-lohutaja rollis?

On ju loogiline, miks valusatel hetkedel haaratakse antidepressantide järele või leinaajal rahusteid tarbitakse. Me häbeneme oma pisaraid, sest nad on üks väikeseid ja vägevamaid kehavedelikke, peale elu andva sperma. Neis on  jõu, viha ja valu essentsid. Nad on nagu nõel, mis torkab meid ja näitab, et me ikka tunneme ja julgeme elu avatult  kogeda.

Ja et avaldada mõju konkreetseid uuringuid ja fakte armastavatele inimestele, siis biokeemik William Frey on uurinud pisarate mõju ning leidnud, et emotsionaalsed pisarad, mis moodustusid stressist või murest, sisaldasid mürgiseid kõrvalsaadusi. Silma lihtsast ärritusest (nagu näiteks sibula koorimine) tekkinud pisarad neid kõrvalsaadusi ei sisaldanud. Kas pisarad on siis tõesti mürgised? Ei, nad lihtsalt eemaldadavad meie kehast toksiine, millest vabanemine aitab hoida stressi kontrolli all.

Võimalik, et teame täpselt, kuidas ennast kontrolli all hoida ja oleme ennast osavaks koolitanud ning nutt on meie jaoks nagu kord aastas saabuvad vaiksed jõulud…  Aga meil on võimalus teha paar sammukest oma lapsele lähemale, et temast ei saaks 30 aasta pärast üks neist, kes ütleb “ma vajan armastust ja tahan, et mind aktsepteeritaks ka siis, kui ma olen elult lüüa saanud, kurb, töötu ja alla keskmise sotsiaalse staatusega”.

Kas me oskame oma kurvastavale lapsele täna öelda kaks lihtsat sõna: “Nuta ära?” Ehk lase endast valla see pool, mis tahab valla pääseda, ole selline nagu sa oled, mina olen siin vanemana sind toetamas, sellisena nagu ma olen, kõikide oma vigadega, vahel üdini ebatäiuslik. Kas oskame toetada oma leinas sõpra või kurba elukaaslast?

Kurb või stressis inimene ei pruugi alati vajada lohutamist, ta vajab hoopis  lihtsat puudutust ja toetavat lauset: “Ma mõistan sind ja tean, et sul on praegu valus, aga see läheb mööda, ma olen sinu jaoks olemas.” Loeb see, et me oleme iseenda ja teiste vastu ausad ja avatud, ainult see teeb meid sisemiselt tugevaks. Et julgeme olla päris ja vahel ise ka ikka nutame ära.