Foto: qimono/ pixabay.com

Tänane maailm vajab kodanikujulgeid inimesi, kes ühelt poolt toetaksid poliitikuid väljapääsuteede leidmisel keerulistest olukordadest, teisalt aga astuksid vastu nende ükskõiksusele ohtude suhtes. Hirmunud poliitikud on ohtlikud, sest ohtude suhtes tundetutena ei võta nad midagi ette nende kõrvaldamiseks. Järgneb kokkuvõte Kurt Singeri raamatust “Näita üles kodanikujulgust”.

Liigagi paljud kodanikest on täna kaasajooksikud, selmet omandada asjatundlikkust ühes või teises valuküsimuses ning väljendada oma mõtteid ja tundeid. Võimalik, et Maa hukkub kodanike kuulekuse tõttu. Kujutledes, et “käitutakse lojaalselt”, ei pruugita märgatagi, et ollakse alandanud end alaealiseks. Käitume nii nagu kannataksime ränga õppimispeetuse all. Me ei kasuta oma arukust ökoloogiliste ja sotsiaalsete ohtude kõrvaldamiseks.

Teisalt aga on võimalik, et kodanikjulged inimesed käivitavad teadvuse muutmise. Niisugune kodanikujulgus on äraõpitav. See tähendab iseenda avardamist ja on üks vapruse vorme. Vaprus juhindub kõlbelistest väärtustest.

“Kodanikujulguse puhul on tegu eneseaustuse ja inimväärikuse maksmapanekuga.”

– Dorothee Sölle

Kodanikujulguse varal ujub üksikisik vastuvoolu. See nõuab jõudu – ent see ka sünnitab jõudu. Julgust harjutades tugevneb inimese isiksus, luues rahuldavaid suhteid kaasinimestega ja kutsub ennast ja teisi üles vaimsele arutlusele ja vaidlusele. Selline kodanikujulgus on “südamevaprus” ja isikliku vabaduse väljendus. Kriisile vastuastumiseks on vaja “tajuda liikumist katastroofi suunas ja loobuda hirmu allasurumisest”, nagu on öelnud C.F.v. Weizsäcker.

Mis on kodanikujulgus?

Samas peab inimene tunnetama, kui palju ta suudab taluda, ilma et nõuaks endalt liigset. Võiks alustada väikese “julgusprooviga” ohututes olukordades. Seejuures kaitseb vägivallatuks jäämine asjaosalist hävitavate vasturünnakute eest.

Võiks võtta endale sihiks mitte vaikida olukordades, kus:

• möödujaid tülitatakse;
• nõrkadele liiga tehakse;
• täiskasvanu alandab last;
• looma piinatakse;
• õpetaja häbistab õpilast jne.

Me ei pea üldsegi mitte alati põhjendama oma vaateid ümberlükkamatult – võime väljendada ka seda, mida vaid arvame ja tunneme. Ja kui tunneme hirmu alavääristamise ees, aitab teadlik olemine sellest, et meie asi on anda oma parim – me ei vastuta selle eest, kuidas teised sellele vastavad.

Pealtvaatamisdemokraatia kui alaealisuse tunnus

Palju lapsevanemad ja kasvatajad nõuavad eelkõige seda, et lapsed kuulaksid sõna. Nii luuakse neile juba maast madalast kõik tingimused, et jääda eluks ajaks alaealiseks.

Poliitikute puhul on kodanikujulgus eriti haruldane. Kohanemine parteinormidega võib olla nii jäägitu, et vasturääkimine ei tule mõttessegi. Seega kehtib kodanikujulgus ka parteikaaslaste suhtes. Parteide võimu tõttu “moondunud demokraatia” soodustab kodanikes loidust. Pärast oma häälte andmist on valijatel vähe võimalusi poliitilisel otsustamisel osaleda.

Hirm aitab märgata ohtusid ja oma liigseid nõudmisi. Aga hirm võib ahvatleda ka enneaegsele loobumisele poliitilis-kõlbelisest mittenõustumisest. Nii kujuneb pealvaatamisdemokraatia – samal ajal kui sekkumine aitab kaasa mitte ainult õigusriigi jätkuvale uuenemisele, vaid ka inimese enda elavakssaamisele. Sellest lähtudes peaks algama tarmukas ühistegevus võimurlike struktuuride ja ülemusliku ohjamise kaotamiseks, hierarhilise korra kukutamiseks, kodanike suurema kaasarääkimise ja kaasategemise võimaldamiseks.

Kindlameelsus tänu toekatele väärtushinnangutele

Kodanikujulgete inimeste küsitlemisel selgus, et nad on tulvil kõlbelisi väärtushinnanguid. Paljudel neist on võime kaasa tunda hädasolijatele ja abivajajatele. Osa on pigem pessimistid ja nägid tulevikku süngena – aga just selle ajel käituti vastutusteadlikult ja huvituti poliitikast. Nende kodanikujulguse juured viisid tagasi lapsepõlve, kus nad olid olnud vastu võetud oma isikupäras koos kõigi, sh negatiivsete tunnetega; keda toetati takistuste ületamisel; kes olid õppinud mitte ainult kuuletuma, vaid ka olema sõnakuulmatud jne.

Kahjuks vermib kaasaja ühiskonda võimu, mitte kokkukuuluvuse põhimõte – üleolek või alluvus, edu või ebaedu. Sama toimub koolis. Meie eesmärgiks aga on liikuda sümpaatia suunas. Uuringute käigus selgus, et ühistegevus on võistlusest tulemusrikkam. Võimuga seonduv mõtlemine tunnistab ainult kaotajaid ja võitjaid. Kui isiksus soovib seevastu kindlalt ja julgelt vastuoludest läbi minna suhteid mitte katkestades, siis ta kogeb, et ühendusse jääda on kasulikum kui üleolev olla. Sihiks on liigutada kaasinimesi oma isiklike mõtete ja tundmustega – ja lasta nende suhtumisel liigutada mind.

NB! Vägivallatus kui kodanikujulguse alus

Kodanikujulgus on vägivallatu. Kodanikujulgus pole kartmatu, vaid teostub hirmuga heideldes. Ka kodanikujulguse suurkujud (Mahatma Gandhi jt) pole olnud hirmuta. Samas ei tohi me lasta oma tunnetel kivistuda, vaid peaksime säilitama inimliku kaastunde. Kogu selle maailma viletsust ja häda ei saa keegi võtta enda kanda, raevukas ja läbematu aktiivsus ei aita. Oluline on vastuhakk läbematuselegi, mis tahab saada kõike korraga ja otsekohe. Tuleb pidevalt korraldada “väikest vastuhakku”, selleks et “suur” vastuhakk osutuks liigseks.

Oma arvamust tuleks avaldada nii, et see ei paiskaks teist maha, vaid aitaks; teisele öeldakse küll tõde, aga nii, et ta saab selle vastu võtta. Kuna me iial ei tea kindlalt, mis on tõde, oleks mõistlikum rääkida sellest, mida me tõeks peame. Kodanikujulgus pole kompromissitu, pealekäiv, ohjeldamatu, valjuhäälne ega ründav. Temaga ei kaasne norimist, kõiketeadja hoiakut, arvustamise tõbe ega ülbust. Inimest, kelle poole pöördume, me pigem austame: mittenõustumine toimub küll selgelt, kuid mitte vaenulikult. Argumente arutatakse mõistlikult. Vaidlus ja asjade avalik arutelu võivad küll olla elavad ja ägedad, toimuvad aga teisitimõtlejaid haavamata. See ei tohi muutuda veenmis- ja võimuvõitluseks, mille puhul on tähis võit või kaotus. Diskussiooni tuumaks peaks olema arusaadavate põhjuste najal panna teisi järele mõtlema, põhjendada, miks peame üht või teist asja vajalikuks.

Mitte nakatuda vägivaldsusega teadvuses, kõnes ega tegutsemises. See vähendab hirmu ja võimaldab talitseda mitte ainult iseennast, vaid ka ründajat. See ei tähenda agressioonide allasurumist. Niisugused tunded nagu nördimus ja meelepaha on niisama vajalikud kui hirm. Seepärast tuleb neid endale lubada, ent muuta nad seejärel viljakaks. Vägivallatult vaielda tähendab: kui meid solvatakse, siis ei löö me “löögivalmilt” vastu, vaid jääme solvanuga suhetesse.

Vältida “vaenlase kuju”

Vaadates kaasinimeset “vaenlase pilgu” läbi, tajume, kui tige ta on. Nii aga tunnistame me lootusetuks mitte ainult vaenlase, vaid ka iseenda. “Vaenlasekuju” järk-järguline kaotamine tähendab riskida “vaenlasega” ühendusse astuda, teise nägemist tervikuna tema vaadete, läbielamiste, hirmude, lootuste tundmaõppimist. Esile kerkib ka “vaenlase” sõbralik külg. Teisele jäetakse enesemuutmise võimalus siis, kui antakse endale võimalus õppimiseks ega jääda mingi “õnnistava õpetuse” või oma õiguse külge.

Armunud õnnestumisse…

Kodanikujulgust suudab üles näidata see, kes on nurjumise asemel armunud õnnestumisse. Lootuse ja muutmistahte tasakaalustamiseks vajame rõõmu, et olla kaitstud elu purunemise vastu. Kodanikujulgel sekkumisel tuleb üksteist paremini tundma õppida, üksteise üle rõõmustada, üksteist ära kuulata, koos midagi ilusat teha ja kogemusi jagada.

Kas peab olema hullumeelne, peegeldamaks hullunud ühiskonnale tema enda ebainimlikkust? Südametunnistus on midagi elavat, mis kasvab. Ta muutub vaid pikkamisi selleks, mis ta peaks olema. Südametunnistusega tungin ma läbi antud olukordadest ja mõistan, mis on nende õige ja hea.

Intelligentsus kohustab

Haritlased peavad silmapaistvaid andeid oma varanduseks. Seetõttu ongi aeg nõuda intelligentsilt, et ta võtaks endale sotsiaalseid kohustusi. Me vajame uut teaduslikku kõlblust. Selle põhjal ei ole sugugi lubatud teha kõike, mida teadlased teha suudavad. Kõrgkoolid tunduvad ühiskonna jaoks hädavajalikest ülesannetest eemalduvat. Sageli ahendavad nad uuringu “teaduseks teaduse pärast”. Liiga kitsa spetsialiseerumise tõttu kaob aga teaduse silmist inimlike eluvajaduste tervik.

Selle asemel, et ühekülgselt taotleda üha tehnilisemaid leiutisi, peaksime arendama sotsiaalset fantaasiat ja tegema sotsiaalseid leiutisi, mis võimaldaksid inimestel kooskõlalisemalt koos elada ja ellu jääda.

Kurt Singeri raamatust “Näita üles kodanikujulgust”

Lühendanud Peeter Liiv

Raamatu terviktekst pdf-failina siin: https://www.raulpage.org/julgus/1.html