Avaldasime märtsis endise kooliõpetaja Ergo Menovi artikli “Õpetaja, kes oskas väsinud ja õnnetutel koolilastel tuju hetkega paremaks teha” ja kuna see sai väga hea vastukaja osaliseks, anname Ergole veel kord sõna. Täna meenutab ta ühte juhumist Sõle põhikooli päevilt, kui otsustas poistele tööõpetuse tunnis vabad käed anda.

Õpetajatöö eeldab seda, et teed ettevalmistust igaks järgmiseks tunniks. Vahel aga juhtus nii, et ei teadnud viimase minutini, mis on järgmine ülesanne õpilastele. Järgnev kogemus on Sõle põhikooli päevilt ja annab tunnistust sellest, et kui luua millekski viljakas pinnas, siis on loomingulend palju kõrgema kaarega ning töö lendab vilinal.

Sõitsin ühel hommikul bussiga kooli ja teepeal mõtlesin, mida sel päeval järgmise ülesandena õpilastele meisterdada annan. Enamusel sai eelmine tunnitöö valmis ja sellepärast ideed otsisingi. Oli hommik ja pea oli ideedest tühi nagu näljase hundi kõht. Taskulambiga tühjas peas ringi otsides paistis üks idee siiski olema. Selle kohta öeldakse, et üks idee on tööõpetuse õpetajal alati olemas: see on vaba teema. Korraga mul koitiski, et teen kõikide klassidega vaba teema päeva ja sellele lisaks luban neil võtta laost materjali, mida süda ihaldab.

Astusin hea tujuga koolimaja uksest sisse, sest mul tekkis eriliselt hea tunne idee teoks teha. Tööõpetuse klassis algas tund püsti tervitamisega nagu alati. Rääkisin eriti entusiastlikult oma ideest: “Täna, kutid, on teil eriline päev, sest on vaba teema.“ See rõõmustab neid alati. Edasi rääkisin, et mul on neile boonusena veel midagi. Täna võib materjalilaost võtta laudu, prusse, puitplaate niipalju, kui süda ihkab. Mis te arvate, kui suur oli poiste rõõm seda kuuldes? See oli metsik pidupäev! Lao uks lahti ja sinna sisse vajus energiast tulvil kuttide kamp.

Loominguline lend on poistel täie rauaga maksimumi peal. Seda oli kõrvalt lust vaadata. Kas teate, miks? Terve klassitäis poisse toimetas puutööd teha raginal ja laaste lendas kahte lehte. Tööõpetuse klass oli kui täisvõimsusel puidutehas, sest seal käis töö täie auruga. Valmis said: piljardilaud, koerakuut, nukumaja õele, nikerdustega mõõgad ja palju muudki. Õpetajana oli juhendada väga lõbus, sest õpilased tahtsid õppida tegema uusi asju. Õppetund, mida selle kogemusega sain, on see, et teinekord on vaja luua viljakas pinnas loominguliseks pidupäevaks. Materjaliladu, mida poisid vabalt kasutada võisid, jäi terveks ja allesjäänud puitu jätkus vabalt aasta lõpuni. Point on selles, et lastel pead lõikasid kui koorelahutajad ja tööd valmisid isuga. See oli võimas!

Nägin sellel päeval õpilasi, kes tahtsid õppida uusi teadmisi ja kogemusi. Neile oli antud loominguline rammus pinnas, kus ideed kasvasid mühinal. Nagu öeldakse: “Ainult taevas on piiriks.” Iga õpetaja suurimaid rõõme on õpilane, kes ise tahab õppida ja katsetada uusi asju.

Soovin öelda, et tänased õpetajad võiksid meenutada enda kooliskäimise aega ja seda, millest nad puudust tundsid. Nüüd on aeg need tegematajätmised ise teoks teha, sest elame kõige retsimal ajastul, kus kõik on võimalik! Ilusat kevadet!

Ergo Menov

Foto: erakogu

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.