Foto: pilgrim.ee

Avaldame täna Maarja Paesalu raamatu “Ehtsa elu maik. Palverännak maailma äärele” sissejuhatuse. Kuu aega kestnud palverännak mööda lummavat Põhja-Hispaaniat Santiago de Compostelasse oli valus ja kaunis teekond iseenda märkamise ja iseendaga leppimise poole. “Palverännak on nagu elu mudel: on kordaminekuid ja pettumusi, ülevat tuju ja emotsionaalset põhja vajumist. Palverändur ei tea kunagi, kaua peavad vastu ta jalad ja kaua peab vastu ta vaim. Nõnda õpib ta armastama päevhaaval kulgemist. Tarvis on üksnes mugavaid jalanõusid, head seljakotti ja avatud südant,” kirjutab autor raamatu tutvustuses.

Palverännutraditsioon sündis Hispaanias 9. sajandil, kui riigi loodeosast leiti Jeesuse jüngri Jaakobuse haud. Legendi järgi näidanud kristlastele Jaakobuse säilmete asupaiga kätte taevast äkitsi langenud tähed. Tasapisi tekkis püha koha ümber asula, millest kasvas välja Santiago de Compostela linn, kuhu apostel Jaakobuse auks ehitati uhke katedraal. Santiago on apostel Jaakobuse hispaaniakeelne nimi, Compostela tuleneb arvatavasti ladinakeelsest sõnapaarist campus stellae (tähtede väli). Kuna keskaegses Hispaanias käis võitlus poolsaare vallutanud araablaste vastu, andis säilmete leidmine territooriumi põhjaosas asuvatele väikestele kristlikele kuningriikidele jõudu juurde ning pühasse kohta asusid palverännakuid tegema nii kuningad kui ka lihtrahvas. Santiagosse hakkas saabuma kristlasi ka väljastpoolt Pürenee poolsaart: Prantsusmaalt, Saksamaalt, Itaaliast. Palverännuteele anti nimeks Jaakobuse tee (hisp k Camino de Santiago).

Pürenee poolsaarele on aegade jooksul tekkinud kümneid Santiago de Compostelasse viivaid palverännuteid. Üks palverännutee algab näiteks Lissabonist (Camino Portugués), teine Sevillast (Vía de la Plata), kolmas hoopis Põhja-Hispaaniast Leóni linnast (Camino del Salvador). Kuulsaim on Prantsuse tee (Camino Francés), mis algab Prantsuse-Hispaania piiri äärest Saint-Jean-Pied-de-Port’i piirkonnast, ületab Püreneed ja lookleb siis ligikaudu 800 kilomeetrit Santiago poole. Kui esimest korda palverännule minnakse, siis käiakse enamasti Prantsuse teed, kuna see on ajast aega olnud kõige käidavam ja sümboolsem rännutee.

Mina Prantsuse teed oma rännakuks ei valinud, sest pelgasin rahvamurdusid ja soovisin rohkem omaette olla. Pealegi kulgeb Prantsuse tee mööda sisemaad, mina aga tahtsin palverännu ajal mereõhku hingata. Seepärast valisin esimestel nädalatel kõndimiseks Põhjatee (Camino del Norte), mis kulgeb Atlandi ookeani rannikut mööda.

Põhjatee algab Prantsuse piiri äärest Iruni linnast, aga mina alustasin oma teekonda hoopis Hispaania Baskimaalt Bilbao linna lähedalt, mis asub Irunist paarsada kilomeetrit lääne pool. Palverännu tegemiseks pole ainuõiget viisi: vastavalt oma ajagraafikule ja huvidele saab iga rändur kokku panna isikliku rännuplaani, valida endale algus- ja lõpp-punkti. Paljud rändurid käivad valitud palverännuteest esialgu vaid mõnisada kilomeetrit ja jätkavad võimaluse korral järgmine kord sellest külast või linnast, kus neil eelmine rännak pooleli jäi. Nii jõutakse mitme etapi jooksul lõpuks Santiagosse välja. Kui aga ei jõuta, ei juhtu sellestki midagi: oma sihtpunktiks võib valida ka mingi muu paiga.

Mina kõndisin kolmsada kilomeetrit Põhjateel ja siis keerasin sisemaa mägedesse, et käia ajalooliselt kõige vanemat palverännuteed, mille nimi on Muistne tee (Camino Primitivo). Seda teed pidi jõudis 9. sajandil apostli hauale kõige esimene palverändur – Astuuria kuningas Alfonso II, üks Põhja-Hispaania kristlikest kuningatest.

Kui olin mööda Muistset teed Santiago linna jõudnud, otsustasin rännakut pikendada ja kõndisin Costa da Mortele, Surmarannikule, kus „maailm otsa saab” ja algab ääretu ookean. Surmarannik asub Pürenee poolsaare kõige loodepoolsemas otsas Santiago linnast umbes saja kilomeetri kaugusel. Enne ristiusu levikut Pürenee poolsaarele käisid paganlikud keldi hõimud Surmarannikul päikest kummardamas. Kuigi Camino de Santiago ametlik lõpp-punkt on ajast aega olnud Santiago de Compostela linn, rajati ka Surmarannikul asuvatesse Fisterra ja Muxía külla 12. sajandil Jaakobusega seotud pühamud. Palverändurid on saanud soovi korral teekonda jätkata ja lõpetada rännak ühes neist küladest. Minugi palverännak lõppes Surmarannikul. Olin sinna jõudes jalgsi rännanud kolmkümmend kaks päeva ja selja taha jätnud 760 kilomeetrit.

Tänapäeva palveränduritel on keskaegsete ränduritega vähe ühist. Keegi ei käi enam paljajalu, riietus on ilmastikukindlam, kodustega võimaldab sidet hoida mobiiltelefon, palverändurite öömajad on üsnagi puhtad ja moodsad, surmahaigused ei mölla ja mis kõige tähtsam – ristiusk pole enam peamine motiiv, miks rännul käiakse. Palverännak tähendab tänapäevasele rändurile eemalepääsemist igapäevaelust, enda proovilepanekut, eneseotsinguid ning uusi sotsiaalseid sidemeid – seda kõike väga kauni looduse taustal, kuid mitte just luksuslikes tingimustes.

See rännak on miski, mis jääb mind saatma kogu eluks, miski, mis toob meelde helgeid mälestusi ja suuri eneseületusi. Teadmine, et olen suutnud 760 kilomeetrit maha käia, aitab nii mõnelegi katsumusele julgemalt vastu astuda. Kui mul oli palverännakul väsimusest nutt kurgus, siis oli mulle suureks abiks, kui mõtlesin, et pean suutma lihtsalt praeguse hetkega hakkama saada, käima näiteks selle kivini, mis kaugemalt paistab, selle puuni, selle majani. Et pole vaja muud, kui lihtsalt praeguses hetkes toime tulla, ja küllap pärast näeb, mis edasi saab. Kui olin jaksanud natukenegi edasi minna, valisin endale järgmise väikse teetähise ja ütlesin endale, et proovin nüüd sinnamaani kõndida. Nii saigi teekond märkamatult otsa ja raske päev oli möödas. Veendumus, et katsumustega on vaja hakkama saada sammhaaval, on mulle kasuks tulnud ka pärast rännakut. Kui raskusi niiviisi ületada, ei tundugi nad nõnda mõõtmatud.

Rännul ei tabanud mind kõrgem valgustumine ega kõndinud ma päevad läbi püsivas meditatsiooniseisundis. Rännak oli nagu elu mudel: oli kordaminekuid ja pettumusi, ülevat tuju ja emotsionaalset põhja vajumist. Rännupäevade vältel tuli eriti hästi esile, et elus on kõik muutumises. Rännakul toimusid muutused ainult kiiremini kui tavapärases elus. Muutustega tuli paratamatult kohaneda. Sain näiteks imetleda ülevaid loodusvaateid, heas seltskonnas hommikukohvi nautida ja vahvate külaelanikega juttu puhuda, ent jäin seevastu ka mitu korda kohutava tormi kätte, mind visati lutikahammustuste pärast tänavale ja mind tabas kole kõhuhaigus. Samuti ei teadnud ma kunagi, mis seisus on öömaja, kuhu õhtul jõuan, ja kas seal üldse kohti on.

Enne rännakut kippusin kangesti alles hoidma suhteid, mis olid oma aja ära elanud ja ähvardasid mul käest libiseda. Ma ei tahtnud leppida, et inimesed muutuvad, et nendega pole korraga enam millestki rääkida, et nad on valinud teise tee, mis mulle kaugeks jääb. Võitlesin selle vastu kogu hingest, taipamata, et ma ei saa sinna midagi parata. Ka rännakul juhtus sageli, et minu ja mõne teise inimese kõndimisrütm ja eesmärgid olid erinevad ja meie teed läksid peagi lahku. Mõnda neist kohtasin hiljem uuesti, mõnda ei näinud ma enam kunagi. Sain aru, et on mõttetu kurvastada, kui inimesed oma teed lähevad. Mulle jäi rõõm, et olin neid inimesi kord kohanud, nendega vestelnud, et nad olid mulle midagi andnud ja mina olin neile midagi andnud.

Asjad läksid rännakul alati oodatust halvemini või paremini. Mul ei jäänud üle muud, kui õppida usaldama elu kulgemist ja minna vooluga kaasa, tegemata suuri plaane. Nägin, kui väheste asjadega on võimalik elus toime tulla ja kui vähesest on võimalik rõõmu tunda.

Tundsin rõõmu näiteks lihtsast õhtusöögist rännukaaslaste keskel, sellest, et vihm jäi järele, et öömajapidaja andis meile puhtad linad ja tekid. Pärast rännakut olen eneselegi üllatuslikult elu väikeste toredate pisiasjade eest palju tänulikum, kui ma varem olla taipasin. Rännak pani mind märkama, et tegelikult on küllus, mida ma nii kangesti taga olin otsinud, mu elus juba olemas.

Camino oli valus ja kaunis teekond iseenda ja teiste märkamise ja austamise ning iseenda ja teistega leppimise poole. Rännakult koju naasnuna teadvustasin endale, et teekond pole tegelikult lõppenud, vaid alles algamas. Lootsin rännakul lahti saada kartusest teadmatuse ees, selle ees, kas saan eluga hakkama ja kas asjad lähevad nii nagu vaja. Ma ei vabanenud oma hirmust, ent rännak õpetas mind sellega pisut paremini toime tulema. Muidugi on mul iseendaga veel palju tööd teha, et palverännukogemusi oma tänases elus paremini rakendada.

Algav teekond on küll mitu korda raskem ja pikem kui camino, kuid usun, et mul on vaprust rajal püsida.

Loe Maarja Paesalu raamatu tutvustust siit. (Allikas:Pilgrim kirjastus)

Raamatu väljaandmist on toetanud Hispaania Suursaatkond Eestis.

NB! Telegram tegutseb tänu lugejate abile. Kui sinu arvates on Telegramis ilmuv info vajalik ja oluline, võid soovi ja võimaluse korral meid toetada. Telegrami lugeja vabatahtliku toetuse tegemiseks vajaliku info leiad siit.