“Mis tähtsust on Jumalal?” on küsimus, mis pani eluaegse kristlase ning ligi 20-aastase pastori staažiga Ryan J. Belli (42) oma elu üle järele mõtlema. Lõpuks otsustas ta, et püüab sellele küsimusele vastust leida, elades aasta 2014 ilma jumalata ehk ateistina. Oma eksperimendi kohta peab ta ka blogi yearwithoutgod.com. Ent pärast selle uudise ilmsikstulekut katkestati temaga kõik senised töösuhted (ülikoolis ja teoloogilises seminaris) ning iroonilisel kombel olid just ateistid need, kes kogusid endise pastori toetuseks 17 000 dollarit. Mees ütles, et ta on nõus tegema eksperimendi ajal kõiki juhutöid, et end ja oma kahte tütart ära elatada, vahendab New York Daily News.

Oma liiga liberaalse maailmavaate tõttu kaotas mees pastorikoha Hollywoodi Seitsmenda Päeva Adventistide kirikus juba möödunud märtsis ning 2013. aasta viimasel päeval kirjutas ta väljaandes Huffington Post oma elust ja sellest, kuidas algas tema teekond ateistide maailmas.

“Mind kasvatati põhimõtteliselt Seitsmenda Päeva Adventistide kirikus. Olen sündinud 1971. aastal Parmas Ohios ja kui olin kuueaastane, hakkas mu metodistidest vanemate abielu lagunema ning selle päästmisoperatsioon lõppes minu ema vanemate juures Lõuna-Californias. Osa panusest abielu päästmiseks oli ka suurem pühendumine kristlusele, sedapuhku minu vanavanemate Seitsmenda Päeva Adventistide koguduses.

Sellest ajast kuni 2013. aasta alguseni elasin ma kirikupere keskel. Minu suhe Jumala ja kirikuga on teinud mitmeid pöördeid – see on aga juba uus lugu –, balansseerides kiriku suhteliselt muutumatute nõuete, enda muutuva arusaamise Jumalast ja oma maailmakogemise vahel. Nüüd ma mõistan, et see pinge oli alati olemas. Need suhted polnud kunagi minu jaoks lihtsad. Nii minu fundamentalisti faasis, kolledži ajal kui ka minu üha progressiivsemates tõekspidamiste tekkimise ajal viimastel aastatel oli mul alati näriv tunne, et ma ei sobi selle maailmaga. Nii sai minust pastor ning alates 1991. aastast olen olnud selles ametis või täiendanud ennast koolis pastorina. Kui ma tundsin, et mul pole enam midagi anda, veensid teised mind ja ka mina ise ennast, et saan anda parima panuse just kirikuõpetajana, seega ma jäin.

Siis aga tuli päev, mil minu ja kiriku teed läksid lahku. Ma kritiseerisin avameelselt kiriku suhtumist meie geidest, lesbidest, biseksuaalsetest ja transseksuaalsetest liikmete suhtes: kirik jättis nad kõrvale või pidas teisejärguliseks osaks kogukonnast, lubades neid küll kiriku liikmeks olla, aga mitte selle juhtimises osaleda. Ma võtsin sõna ka muudel pingeid tekitavatel teemadel nagu naiste kohtlemine, arusaamad evangelismist ja kitsarinnaline lähenemine kiriku kasvule. Ma olin sügavalt pühendunud oma kogukonnale ja selle selle arendamisele ja meid tunnustati isegi aasta innovaatilisema kiriku auhinnaga. Ma arendasin suhteid oma kirikus ja kogukonnas ning püüdsin jalule seada õiglust ja rahu. Ent kõik need asjad – asjad, mille üle ma olin oma kirikuõpetaja ajast kõige uhkem – tõid mulle noomitusi ja võõrandumist kiriku juhtkonnast. Ma üritasin väita, et ma olen usklik kriitik – kriitik seestpoolt – keegi, kes on pühendunud kirikule ja selle tulevasele edule, kuid kes pole nõus minema pimedalt kaasa asjadega, mis olid minu arvates kaheldavad või isegi valed.

See oli minu kõige suurem teoloogiline probleem. Ma ei suutnud leida kinnitust õpetusele, et Seitsmenda Päeva Adventistide kirik on  Jumala poolt välja valitud inimeste kogudus, kes valmistavad maailma ette viimasteks päevadeks. Tegelikult oli paljut kiriku uskumustes, mis oli seotud maailma lõpu ja selleks valmistumisega, mida ma ei suutnud omaks võtta.

Märtsis jäin ma oma seisukohtadele kindlaks ja mul paluti tagasi astuda. Ma ei tahtnud seda teha, kuid lõpuks nõustusin. Minu perekond ja tervis olid kannatanud viimastel aastatel, kuid kõige enam oli kannatanud mu usk. Tollest ajast olen ma olnud religioosne rändur, teekonnal, et leida taas sidet kiriku, ja kui aus olla, siis ka Jumalaga. Ma ei ole käinud järjepidevalt kirikus; ma pingutan, et tunda sidet kirikuinimestega, eelistades skeptikute ja mitte kirikus käijate seltskonda. Ma ei ole oluliselt palvetanud ning ilma vajaduseta regulaarselt jutlusi kirjutada, pole ma ka midagi juurde õppinud ega piiblit uurinud.

Seega asun ma ametlikult uuele teekonnale, proovidel elada aasta ateistina. Järgmised 12 kuud elan ma, nagu Jumalat poleks. Ma ei palveta, ma ei loe piiblit ega viita Jumalale kui asjade põhjusele ega looda Jumala armule või sellesse, et ta võib inimese elu kuidagi mõjutada. (Ma loodan sellele, et kui Jumal on tõesti olemas, siis ei ole ta mu rumala eksperimendi peale nõutu ega lase teistel selle pärast kannatada.)

Ma loen ateistide “pühasid tekste“ – Hobbesist ja Spinozast Russelli ja Nietzscheni ning Hitchensist Dawkinsi ja Dennettini. Ma uurin ateistiks olemise erinevaid teid alates naturalismist (Voltaire, Dewey jt),  lõpetades uute “religioossete ateistidega“ (Alain de Botton ja Ronald Dworkin). Ma üritan ka rääkida võimalikult paljude ateistidega – õpetlaste, kirjutajate ja tavaliste mitteuskujatega –, et õppida, kuidas nad on oma maailmavaateni jõudnud ning mida see nende jaoks tähendab.

Lühidalt, ma teen kõik, mida ma saan, et sulanduda ateismi maailma ja elada aasta kui ateist. On oluline teha vahet sellel, et ma pole ateist. Vähemalt mitte veel. Ma ei ole kindel selles, kes ma olen. Selles ma tahangi selle aastaga selgusele jõuda.

Minu kui eluaegse kristlase ja ligi 20-aastase staažiga pastori jaoks tundub see ebanormaalne, isegi riskantne ettevõtmine. See on sama ebamugav, kui eluaegne ateist prooviks olla aasta kristlane. Paljud minu kolleegid kardavad mu pärast (mis saab siis, kui ma selle aasta jooksul suren?), teised kahtlevad mu vaimses tervises, väites, et minu elu hiljutised pinged on mind üle piiri ajanud. Võib-olla on neil õigus. Minu elus on viimasel aastal olnud religioosset pettumust ning see on kõigutanud minu usu vundamenti, kuid ausalt öeldes, see oligi muutumas üsna ebakindlaks.

Minu soov on otsida tõde, nagu ma seda alati olen teinud, aga teha seda vahepeal mängulisel moel, mis võib aidata ka teisi. Selle aasta jooksul kirjutan ma oma kogemustest blogis ning töötan raamatu kallal.”

10. jaanuari blogipostituses kirjutas Ryan J. Belli, et on oma isikliku eksperimendi kasvamisest rahvusvaheliseks uudislooks väga üllatunud, aga kui tema vaimsete otsingute teekond tekitab arutelusid, on see hea.

Allikad: Ryan Belli blogi, Huffington Post, New York Daily News, The Christian Post

Foto: A Year Without God Facebook

Toimetas Marlen Laanep