Foto: Ruudu Sandra

“Olen korduvalt kuulnud inimesi ütlevat, et see emotsioonide vabastamine või nende kiht-kihi haaval tunnetamine, mida rännakus teeme, tundub keeruline ettevõtmine ja on midagi sellist, millega vist päris igaüks hakkama ei saa. Ja kui päris aus olla, siis võib olla küll nii, et oma esimestel rännakutel praktiku juures või seminaril on esialgu päris raske pihta saada, kuidas see kõik käib. Eriti olukorras, kus mõistus kogu aeg kommenteerib “ei, see pole vist ikka see õige tunne”, “hmmm, kus ma tean, et ma seda praegu välja ei mõelnud”, “tegelt oleks ju võinud ikka mitte siia tulla”, “ah, pekki, ma unustasin Marile tagasi helistada…”  jne jne,” kirjutab koolitaja Irene Kaljuste.

Kehas on aistingud, füüsilised tundmused ja kehas on ka meie emotsioonid, mis väljenduvad füüsiliste aistingutena. Ja tihti, kui meil puudub teadlikkus enda emotsionaalsest pagasist, me kogemegi neid lihtsalt füüsiliste tunnetena — tüki tunne kõhus, südame pekslemine, hingamisraskused, liblikad, torked siin ja seal, pearinglus, väsimus, jne. Kõik need võivad olla allasurutud emotsioonide põhjustatud. Ja vahel me ei tunne väga midagi, kogeme hoopis tuimust, ükskõiksust, jäätumist. Ka see on märk, et midagi on vaiba alla lükatud. Ja nüüd, sattudes rännakule, peame ühtäkki neid aistinguid sügavamalt tundma ja nimetama ka veel – mõistusele segadust tekitav olukord.

Kui me oleme aastaid hoolega tegelenud teatud emotsioonide allasurumisega või kokku pakkimisega, võib päris keerukas olla neid esialgu lahti pakkida ja läbi tunnetama hakata.

Milleks see kõik ometigi vajalik on?

Enda eiratud emotsioonide läbi tunnetamine ja vabastamine loob sügava ja kõigutamatu rahulolu seisundi. Nii vabaneme üleliigsest koormast, mida endas kanname ja jõuame kergusesse, rahusse ja loomulikku olemise seisundisse. On hämmastav kogeda, kuidas meie aktiivne mõistus, mis kipub ka rännakute ajal sekkuma nii kuis jaksab, vakatab, kui emotsioon mille eest aastaid on alateadlikult põgenetud, saab läbi tuntud ja vabaks antud.

Kas sina jalutad koeraga või jalutab koer sinuga?

See on väga tabav küsimus, mida endalt aegajalt küsida. See lause tuli minu juurde 10 aastat tagasi joogaõpingute ajal, siis kui ma parajasti võitlesin sisemiselt selle vastu, et ma pidin iga päev 40 päeva järjest erinevaid jooga praktikaid tegema. Tõlkes tähendab see: kes juhib minu elu, kas minu mõistus või minu hing?

Me oleme nii targad teadmaks, mis on õige ja vale, kuidas peab elama ja kuidas kohe kindlasti mitte ja ometigi kipume selle juures tihti õnnetud olema. “Aga miks siis ometi, kui me “teame” kuidas…? “. Mõistus on imeline tööriist, kui seda õigesti suunata ja läbi meditatsiooni, liikumise ja toidu puhtana hoida. Paraku aga, kui väga ka me ei püüa, ei suuda me enda õnnetunnet selle peale ehitada.

Aga kuidas siis?

Minu jaoks oli kõige olulisem teadvustamine, et kui ma ei too tähelepanu sügavamatele hoovustele endas, nendele mittesoovitud tundmustele, juhib minu mõistust ja elu allasurutud emotsionaalne pagas. Mulle endale täiesti märkamatult muidugi.

Me väldime kontakti kehaga, sest kohtumine oma emotsionaalse pagasiga on ebamugav. Rännaku protsess on ka tihti natuke ebamugav, sest see suunab mind otse kõige ebamugavamale kohale otsa vaatama. Miks? Sest tee valust välja on läbi selle minnes. Sisemise põrgu eest ära jooksmine ei aita, allasurumine ka ei aita, tuleb lihtsalt enda kollidele otsa vaadata. Minnes läbi hirmu ja valgustades pimedaid nurki endas, avastame ühtäkki, et see, mida kartsime, on kadunud.

Elada läbi keha tunnetuse ja eluterve emotsionaalsuse, kasutades oma imelist mõistust, lood elu, mis on kooskõlas sinu enda isikliku sügava tõega. Tõega, mis ei ole ehitanud enda alustalad millegi vältimisele, vaid tõega, mis on harmoonias elu endaga ja seega tuleb sinu jumalikust allikast.

Kutsun sind, armas lugeja, leidma igas päevas aega tähele panna neid hetki, kus kehas tekib mingit laadi tunne, aisting.

Võta hetk ja küsi endalt “Kui see aisting oleks emotsioon, siis mis emotsioon see on?”  või lihtsalt “Mida ma praegu tunnen?”. Ja kui vastus on käes, siis luba sellel emotsioonil tulla ja sinust justkui üle lainetada. Vahel juhtub nii, et selle alt tuleb üks emotsioon veel või isegi mitu.

Üks on kindel, selle kõige all on alati “põhjendamatu” ja kõikehõlmav rahu ja rõõm.

Rõõm ja rahu on koguaeg meiega, lihtsalt tuleb see sealt sibulakoorte alt üles leida. Selleks vajame natuke julgust ja valmisolekut sukelduda ellu 100%, isegi kui meil pole õrna aimugi (loe: meie meelel ei ole õrna aimugi) kuidas see käima peaks.

Irene Kaljuste

Uuril lisaks – kui tunned südames kutset luua muutust oma ellu, tule Rännaku ONLINE intensiivseminarile 24.-25. oktoober 2020: https://events.thejourney.com/rannaku-intensiivseminar/.

Irene Kaljuste on teadlikult enesearengu teel olnud 15 aastat. Ta on rännakupraktik, seminaride korraldaja ja koolitaja, kel tänaseks rännakumeetodiga ca 6 aastat kogemust. Lisaks õppinud kundalini jooga treeneriks, ammutanud teadmisi tervisliku toitumise vallas ning läbinud vabastava hingamise terapeudi õppes kolm aastat.

Irene on enda kogemusest rännakuga rääkinud nii: “Peale teise lapse sündi põdesin sünnitusjärgset depressiooni. Suurem muutuste protsess ja enda päris olemusega kontakti saamine sai alguse 6 aastat tagasi, kui rännak mu ellu tuli. Rännak on andnud mulle oskused ja julguse vaadata nendesse kohtadesse, mille eest terve elu endalegi teadmata põgenenud olin. Juba peale esimest rännakut kadus ka väsimustunne, jõuetus, ärevus. Tunnen end terve ja tugevana, minus on sisemine enesekindlus ja oskused, et toime tulla elu väljakutsetega ja sealjuures emotsionaalselt terveks jääda.”

Foto: Ruudu Sandra