Foto: Pixabay / tortugamediaservices

MailOnline’is levitatud küsitluse kohaselt on Z-põlvkonna enesekindlus plaandeemia ajal kahanenud, mistõttu on vähenenud noorte täiskasvanute arv, kes tunnevad end avalikult esinedes enesekindlalt. Survationi korraldatud küsitlus näitab, et 35,32% 18–24-aastastest on avalikult esinedes vähem enesekindlad kui enne koroonaaega.

Uuringute põhjal selgub, et paljudelt Z-põlvkonna esindajatelt, kes olid plaandeemia puhkedes vanuses 14–20 aastat, on ära võetud sellised kujundavad kogemused nagu klassikaaslaste ees kõnelemine ja avalik esinemine, sest enamik nende suhtlemisoskuste arendamisse tekkis lukustuste ajal lünk, mida videokõnede abil õpetatav ei suutnud täita.

Eksperdid juhivad tähelepanu sellele, et selle arengulünga tõttu võivad nad tööalaselt või akadeemiliselt olla halvemal positsioonil, näiteks jääda tööintervjuul alla vanematele kandidaatidele või saada koolis või ülikoolis rühmaettekannetel madalamaid hindeid.

Eksperdid kutsuvad tööandjaid üles püüdma Z-põlvkonda kodust kontorisse meelitada, et aidata noorematel töötajatel oma suhtlemisoskusi arendada, vältimaks nende muutumist “kadunud põlvkonnaks”. Mõned ettevõtted pakuvad sel eesmärgil näiteks tasuta eined.

Avaliku esinemise agentuuri Speak With Impact tellitud Survationi küsitlus näitas, et umbes 20% 18–24-aastastest noortest olid oma kõneoskuses “palju vähem enesekindlad” võrreldes plaandeemiaeelse ajaga, samas kui 15% olid “veidi vähem enesekindlad”.

Z-põlvkond – 1990. aastate keskpaigast kuni 2010. aastate alguseni sündinud inimesed – oli ainus vanuserühm, kes registreeris selles valdkonnas negatiivse netoskoori, mis tähendab, et suhteline enamus neist on vähem enesekindlad kui varem.

Teistes 25–64-aastaste vanuserühmades ütles väike enamus inimesi, et on saavutanud enesekindluse Covidi ajal publiku ees rääkides; suurim enesekindluse tõus oli üle 65-aastaste seas.

Speak With Impacti asutaja Gavin Brown ütles MailOnline’ile, et tellis uuringu pärast seda, kui oli kuulnud üha rohkem lugusid noortest, kellel puudub enesekindlus avalikult esineda.

Brown selgitas: „Meil on tõeline väljakutse selle vanuserühma jaoks, kes olid pandeemia ajal lõpetamas gümnaasiumi, osa aga ülikooli esimestel kursustel või oma esimesel töökohal alles alustamas. See on rühm inimesi, kes pole saanud varem avalikult rääkida – kui teised on mures avalikult kõnelemise pärast ruumis, siis nemad pole saanud vastavates ruumides ollagi.“

„Nad ei ole kogenud selliseid varaseid avaliku esinemise võimalusi koolis, ülikoolis või esimesel töökohal, kus tehakse vigu, aga ka õpitakse üsna kiiresti. Kui olete füüsilises ruumis, on kõigi pilgud pööratud teie poole, Zoomis seda ei taju,“ tõi ta välja, et kui noore inimese kujunemisaastad möödusid Zoomis või Teamsis, on esimest korda reaalmaailma esinema astuda ilmselt üsna stressi tekitav.

Allikas: dailysceptic.org

Toimetas Hando Tõnumaa