“Politeia”, eesti keeles “Riik”, on umbes 380. aastal e.m.a Platoni kirjutatud dialoog, kus arutletakse õigluse definitsiooni üle ning milline on õiglane linnriik ja õiglane inimene. See on tema kõige tuntum teos ning on üks intellektuaalsemalt ja ajaloolisemalt mõjuvõimsamaid filosoofia ja poliitilise teooria teoseid. Selles arutab Sokrates koos erinevate ateenalaste ja välismaalastega õigluse mõtte üle ning selle üle, kas õiglane inimene on õnnelikum kui ebaõiglane inimene. Seda teevad nad uurides olemasolevate režiimide loomust ja kaaludes mitmeid erinevaid linnu, mis hakkavad eksisteerima “kõnes”, kulmineerudes Kallipolise linnaga, mida valitsevad filosoof-kuningad. Osalejad lahkavad ka kuju teooriat, hinge surematust ning filosoofide ja luule rolli ühiskonnas. Kas ja kui palju on enam kui 2000 aasta jooksul muutunud?

Platon kirjeldab “Riigis” nelja tüüpi valitsusi – monarhiat, oligarhiat, türanniat ja demokraatiat. Koopa allegooria on arutelu inimmentaliteedist ja riiklikust ühiskonnast, meie mõtlemisest ja olemisest. Koopas on nelja tüüpi inimesi, kuigi kuskil tekstis pole tegelasi üles loetletud. Koopas on vangistajad ja vangistatud. Vangistatud on vangistajate kontrolli all ja ei tea midagi elust väljaspool seda koobast (või pigem, selle koopa ühte seina).

Vangistajad kasutavad vangide selja taga asuvat tuld, et heita vangidele nähtavale seinale varje, et hoida neid vangistatutena ja juhtida nende tähelepanu eemale väljamõeldud reaalsusega. Vangistatute hulgas on aheldatud ja mitteaheldatud. Aheldatuid hoidakse paigal nii, et nad saavad vaadata ainult otse ette ning nad on veendunud varjude reaalsuses ja tähtsuses. Aheldamata inimesed on aga varjudest lummatud ning veendunud nende olulisuses ja olemasolus lausa nii tugevalt, et nad ei vaja ahelaid . Nii aheldatud kui aheldamata vangidel ei ole huvi oma tõelise eksistentsi kohta. Nad ei ole teadvusel, nad ei ole teadlikud oma ümbrusest, endast ega ka vangistajatest, nad on ainult teadlikud ja huvitunud varjudest.

Seega, loos on vangistajad, aheldatud vangid, aheldamata vangid ja neljas tegelane – vabastatud vang. Tema oli olnud koopas kogu oma elu ja siis kui ta vabastati, leidis ta ennast järsku maa pealt. Alguses tegi päikesevalgus talle valu, aga siis hakkas ta nägema – kõigepealt varje, sest ta oli harjunud neid nägema, siis peegeldusi, seejärel esemeid, mis varje heidavad ning lõpuks kogu end ümbritsevat – ennast, teisi, tähti ja päikest. Vabastatud vang õpib päikesevalguse kohta ning seda, kuidas kogu elusloodus sellest sõltub. Ta õpib reaalsuse põhilisi tõekspidamisi ning et just päike on tõeline valgus, mitte vangistajate tuli. Ta õpib lihtsaid elutõdesid ning asju, mida vangistajate varjud esindasid. Ta muutub teadlikuks ja mõistab oma kohta maailmas. Ta taipab, et teda peteti kogu elu ning et kõik, keda ta koopast on kunagi teadnud, on samuti vangistatud ja petetud. Ja et ta peab sinna naasema.

Peale kaalutlemist vabastatud vang naaseb ja üritab teisi vange teavitada nende olukorrast ja selle läbi neid vabastada. Aheldatud ja aheldamata vangid põlgavad vabastatut selle eest, et ta ei näe enam pimedas koopas, kuna tema silmad on päevavalgusega kohanenud. Lõpuks tahavad nad vabastatud vangi kõrvaldada selle eest, et ta paljastas neile nende olukorra ja segas status quod, isegi kui neid hoitakse sellega vangis. Vangistajad soovivad teda samuti kõrvaldada, nagu ka kõiki, kes kahtlevad koopasüsteemis või paljastavad selle. Kolm tegelaskuju on sunnitud eemaldama neljanda – vabastatud vangi–, kes tahtis vangistatuid vabastada ja näidata neile tõelist valgust koopas vangistatuse asemel. See peegeldab seda, kuidas juhtivad institutsioonid töötavad.

Poliitilisi ja tõelisi esitlusi on lihtne üles lugeda ning vabastatud vangi või õiglase mässaja võim on äratuntav kogu maailmas. Üheks kõige tähtsamaks kihiks Koopa allegoorias on aga sisemise koopa, mida inimesed endi ümber loovad, isiklik kiht. Varjud on võltstõendid, mis näivad tõelistena – hirm. Välimine maailm, mis koosneb tuledest ja varjudest kasutab tihtipeale hirmu, et kurssi hoida, aga ka sees kasutatakse hirmu samamoodi. Enamus inimesi taasesitavad endale varje, et hoida seespool status quod, et nad ei peaks seisma vastamisi välimise ja seesmise reaalsusega. Neil on nende oma isiklikud koopad, kus tõelistena näivad võltstõendid hoiavad neid kontrolli all. Vabastatud vang, õiglane mässaja, on maailmas võimas ning suudab meid juhtida oma koobastest välja, valgustatuse poole.

Varjud on väga sümboolsed reaalsuse konsensusele, neid programmeeritakse pidevalt ja kindlustatakse peavoolumeedia poolt, mida enamus inimesi võtab sulatõe pähe. Kui me järgime oma intuitsiooni, leiame tihti ennast käitumas sellisel moel, mida meid ümbritsevate inimeste vangistatud mõistused mõista ei suuda. Nad peavad ratsionaliseerima sinu sõnu ja käitumist, öeldes, et sa oled hull, ohtlik või kujutad asju ette, ning võivad sinu suunas käituda patroneerivalt. Ometi oled sa kõigest teistsugune, vaatad reaalsust teisest jälgimispunktist. Tuleb järgida oma südant ja intuitsiooni, sest see ongi teadvus, mis räägib. Kui seda järgida, algabki seiklus.

Vaata ka videot:

Allikas: Waking Times

Foto: itisnotyourfaultblog.com

Toimetas Marlen Laanep