Foto: Soulful Pizza/ pexels.com

Kujutage ette kogu seda vaimset energiat, mis inimesed kulutavad, muretsedes selle üle, mida teised mõtlevad, tweedivad, laigivad, nende kohta ütlevad (või jätavad ütlemata), mis võib tulevik tuua (või mitte tuua) või mõtlevad endiselt asjadele, mis on minevikus ja mida muuta ei saa. Ja nüüd kujutage ette, et kogu see energia võib samahästi kuluda selleks, et keskenduda asjadele, mida me saame mõjutada ning suunata see jõud millekski progressiivseks.

Kui presidendid seda kasutavad, miks ei võiks sinagi?

Paljud inimesed on antidepressantide asemel võtnud kasutusele hoopis modernse stoitsismi, mis on kahtlemata tervislikum ja efektiivsem viis eluga toime tulla, kuigi nõuab paratamatult ka iseenda kallal töötamist. Stoikute koolkonna rajas Zenon Kitionist (u 336–264 e.m.a). Kõnekeeles tähendab stoiline “eluraskustes vankumatu, kindlameelne” ja see oli eluviis, mida pidasid vääriliseks filosoofid, kelle õpetus sai stoitsismi nime, sest Zenoni mõttekaaslased kogunesid Ateena agoraal asuvas sammaskojas, mida nimetati Stoa’ks.

Stoitsism erineb enamikest olemasolevatest filosoofilistest koolkondadest oma praktilise eesmärgiga. Siin ei ole tegemist intellektuaalse ettevõtmisega. See jagab kätte vahendid ja mõttemallid, mida inimesed saavad kasutada selleks, et olla paremad sõbrad, ettevõtjad ja inimesed üleüldiselt. Stoikud ei keskendu negatiivsele, enesehaletsusele ja muule taolisele. See on meditatiivne tehnika, mis muudab negatiivse emotsiooni rahutundeks ning avab uue perspektiivi. Selle asemel, et keskenduda keerulistele teooriatele, aitavad stoikud toime tulla destruktiivsete emotsioonidega ning saavutada vaimne sõltumatus. Stoikud kirjutasid ausalt ja sageli enesekriitiliselt sellest, kuidas nad saaksid olla õnnelikumad ja paremad inimesed ning tulla paremini tulla probleemidega. Need õpetused ei ole ajas muutunud ning praegugi saavad inimesed neist ridadest mõtteid ja inspiratsiooni hetkedel, mil takistused tunduvad ületamatud ning ego hägustab selget mõtlemist ning nägemist.