Foto: Canva.com + Pilgrim

Suve alguses ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat “Tere, iseseisev elu!”, kus oma teadmisi jagavad mitmesuguste elualade spetsialistid, kes oma praktika kaudu teavad, millised väljakutsed ja küsimused noori ees ootavad. Raamat on mõeldud kõikidele noortele, keda ootab ees iseseisev oma elu. 

Raamatus on käsitletud psühholoogilisi ja enesearenguga seotud teemasid, mis võiksid noorele olla inspiratsiooniks ja toeks iseseisva elu alguses. “Saad lugeda oma mina leidmisest, suhetest, armastusest, inimeseks kasvamisest, lahkusest, tänulikkusest ja tasakaalu hoidmise vajalikkusest, samuti teistega võrdlemisest, iseseisvumisest, lahtilaskmisest, enesehinnangu tõstmisest, kriitikast ning liiga kõrgete nõudmiste ja ootuste seadmisest iseendale. Oluline on ka liigse muretsemise teema ning juhised, kuidas ärevatel aegadel paremini hakkama saada,” seisab raamatu tutvustuses.

Avaldame katkendi psühholoog Kristjan Puusilla sulest.

KUIDAS LAHTI LASTA JA ISESEISVUDA

Noorukid läbivad teismeeas mitu olulist arenguetappi, mis väljenduvad nii füüsilistes, emotsionaalsetes, intellektuaalsetes, sotsiaalsetes kui seksuaalsetes muutustes. Teismeea lõpus hakkab küpsema valmidus iseseisvaks eluks, oma valikute tegemiseks edasises elus ning ees ootavad keskkonnavahetus, uued väljakutsed suhetes, hariduses ja tööturul.

Selles protsessis on noor endiselt tihedalt seotud oma kodu ja vanematega. Seda enamasti nii materiaalselt – eluaseme, õpitoetuste, taskurahade näol ja ka psühholoogiliselt –, võimusuhete, väärtuste, maailmavaate kui iseseisvumise osas. Kes siis ikkagi otsustab noore tuleviku üle ning millest sõltuvad tema väljavaated edasiseks eluks? Perekond ja vanemad võivad olla noore iseseisvumisel suureks toeks, kuid samas tekitada ka takistusi, mis võivad negatiivselt mõjutada noore edasist elukäiku ja peresuhete kvaliteeti.

Vältimaks halvimat, saavad nii noored ise kui ka vanemad teha üht-teist ära. Oluline on mõista selle arenguperioodi iseärasusi, noorte ja vanemate erinevusi, vanematest eraldumise vajalikkust. Niisiis tuleb teadvustada, et noored on ja jäävadki oma vanematest erinevaks, see on nende sisemine vajadus ning neil on selleks täielik õigus. Vanematel on vaja teadvustada noorte püüdu iseseisvuda, toetada neid ning eristada enda vajadusi noorte vajadustest. Tihti seavad vanemad noortele nõudmisi, tingimusi ja piire mitte noorte kaitseks või toetamiseks, vaid selleks, et nii on neil endal mugavam või kergem.

Vanemate roll

Arengupsühholoogias on tuntuks saanud mõiste „piisavalt hea lapsevanem“, mis tähendab, et lapsevanem ei peaks olema noore suhtes ülehoolitsev ega ülekontrolliv, kuid samas ei peaks ta olema ka hoolimatu, tähelepanematu või üldse noore elust väljas. Tark vanem oskab hoida noorega optimaalset emotsionaalset distantsi. See tähendab, et ei sekku liialt tema „oma-ellu“, ei käi talle liialt „pinda“ olmeliste teemadega, mis vanemat ennast häirivad, aga noort mitte. Samas oskab tark ja piisavalt hea vanem luua kokkuleppeid, seada piire ning mis kõige olulisem – hoida turvalist ja usaldusväärset suhet.

Inimsuhted on aga keerukad ning tavaliselt neid ei õpetata koolis, vaid me kasvame nende keskel üles, õpime oma lähedaste suhetest alateadlikult ning hakkame kordama oma vanemate käitumis- ja suhtemustreid, ilma et esialgu ise arugi saaks. Just seetõttu on oluline teadvustamine, suhetest rääkimine, erinevuste mõistmine, üksteisega päriselt kontakti saavutamine. Paljudel hilisteismelistel ei tule aga kõne allagi hakata oma vanematega päris asjadest päriselt rääkima, sest nendega vastandutakse. Vastandumine on eraldumise ja iseseisvumise üks osa ning tavaliselt kestab see mõnda aega, kuni noor taipab, et ta võib olla oma vanematest erinev ja isemõtlev ka ilma selleta, et peaks neile tugevalt reageerima.

Keskealine lapsevanem ja hilisteismeline nooruk elavad väga erinevates maailmades nii seesmiselt kui väliselt. Seda enam on loogiline ja vägagi tõenäoline, et kui nad elavad ühe katuse all, satuvad nad varem või hiljem konfliktidesse ja tülidesse. Selle perioodi mõistlikuks läbimiseks lasub vastutus mõlemal. Esimene asi, mida teha saab, on teadvustada neid erinevusi ning püüda mõista teise erinevust ja positsiooni. Mida teadlikumad oleme iseendast ja inimeste erinevustest, mida sallivamad ja paindlikumad oleme erinevuste suhtes, seda suurem on võimalus empaatiaks ja üksteise mõistmiseks. Empaatiavõime on elutervete ja tasakaalustatud inimsuhete alus.

Teismeea lõpus ei huvita noort esialgu väga teised, veel vähem vanemad. Näib võimatu olla empaatiline ja mõistev kellegagi, kelle maailmast tahaks lõpuks ometi minema saada oma elu peale. Vastandumine võib väljenduda paljudes küsimustes vanematega mitte nõustumises, oma rahulolematuse väljanäitamises, protestimeelsuses, kindlasti tavapärasest emotsionaalsemas ning intensiivsemas väljendusviisis. Vahel ka enda täielikult vanemlikust „maailmast“ äralõikamises. Nii mõnedki noored lukustavad ennast oma tuppa, vanematega suheldakse vaid hädavajalikel puhkudel (söök, raha vms), kodus käiakse vaid magamas ning enamik ajast veedetakse sõprade või poiss/tüdruksõbraga.

Vanem, kes seda loomulikku noore arenguperioodi ei mõista või pole ise noorena kogenud piisavalt tarka ja küpset vanemlikku hoolt, võib püüda last allutada võimuga, karmistada reegleid ja piire. Või vastupidi – kogeda abitust, võimetust piire seada, oskamatust suhtlust hoida, oma armastust ja hoolt väljendada. Kui oma tundeid hakatakse üksteise peal välja elama, võib see viia suuremate tülide ja isegi vägivallani. Seepärast on selles vanuses noortel vaja ilmtingimata oma aega ja ruumi. Samas vajavad nad ka täiskasvanut, kes poleks vaid reaktiivne või keelav ning kes suudaks oma tunnetega toime tulla ja noore tundeid vastu võtta. Selle eeldus on aga see, et lapsevanem on ise tasakaalus, mitte ületöötanud, alkoholijoobes, keskeakriisis või lihtsalt pildilt kadunud.

Suhete tähtsus

Sel emotsionaalselt raskel eluperioodil on noore arengu ja küpsemise üheks alustalaks justnimelt omavahelised suhted ja nende muutumine. Vanematel on vaja aktsepteerida seda, et nende lapsed hakkavad oma elu peale minema ja ise valikuid tegema ega vaja enam vanemate tuge niipalju kui varem. Samuti tuleb teadvustada seda, et vanemate endi kujutlused ja unistused noore tulevikust ja käekäigust ei pruugi ühtida noorte endi omadega ning ka seda tuleb aktsepteerida. Oluline on, et aktsepteerimine poleks üksnes formaalne: vanemad teevad vaid nägu, et on nõus, kuid  samas on emotsionaalselt lukus või pettunud. Noor inimene peab päriselt tajuma, et toetate teda ka siis, kui tema nägemused ja valikud oma tuleviku suhtes on teistsugused, kui olid teie plaanid.

Hoolimata oma suuremast energiahulgast, pealehakkamisest ja ideede rohkusest on ka noorel vaja tajuda, et maailmas võib ette tulla ootamatusi, plaanide nurjumist ja unistuste purunemist ning et vanemate tähelepanekud, soovitused või kommentaarid võivad olla asjalikud ja kohased. Isegi siis, kui nende seisukohad on oma aja ära elanud, on neil elukogemust poole rohkem kui teil ja see on väärtus. Nemad on juba saanud oma õppetunnid, kogenud edusamme ja läbikukkumisi ning kõiki nende vigu ei pea ilmtingimata kordama. Nende õnn ei taga siiski teie õnne ning nende vead ei ennusta ette teie omi – oma tee tuleb ise avastada ja läbi käia! Kusagil on olemas kesktee, mis seisneb vanemate elukogemuse ja näpunäidete arvesse võtmises, enda ideede ja mõtete usaldamises ning ka oma sisetunde kuulamises.

Uued võimalused, motivatsioon ja väärtused

Tänapäeva noorel on oma elu kujundamiseks rohkem võimalusi kui kunagi varem. Informatsiooni ja võimaluste hulk, mille pealt ideid ja unistusi ellu viia, on lõputult. Seega ei ole küsimus enam võimaluste olemasolus, nagu võib-olla oli varasematel generatsioonidel, vaid pigem selles, kuidas valida just seda teed, mis annab võimaluse kujuneda ja jääda kiiresti muutuvas maailmas iseendaks. Teiste sõnadega öeldes: küsimus on selles, kuidas olla psühholoogiliselt piisavalt küps, tugeva minaga, heade sotsiaalsete oskustega, et mitte ainult ellu jääda, vaid see elu endale ka tähenduslikuks kujundada.

Selleks on vaja MOTIVATSIOONI. Noored väidavad tihti, et neil on igav, neid ei huvita eriti miski. Või siis vastupidi – ollakse vägagi kinni ühes idees, stiilis või maailmavaates.

Noored tahavad üldjoontes midagi saavutada ning ideed tulevad nii vanematelt, sõpradelt, ühiskonnast kui iidolitelt. Noored ihkavad tihti suurt raha ja lõbusat elu. Nende tahtmiste taga on psühholoogilises plaanis soov omada võimalusi eneseteostuseks, rakendada oma uudishimu, omada staatust, olla austatud või hinnatud. Need on täiesti normaalsed soovid, lihtsalt vähestel õnnestub selle saavutamine kiiresti ja vaevata. Enamasti tuleb selleks oma asju läbi mõelda, pisut planeerida ning siis ka midagi reaalselt ära teha.

Motivatsioon on tihedalt seotud enesekuvandiga, eneseväärtustamise ja eneseusuga. Kui noor ei arva endast midagi ega usu endasse, siis on ka tõenäolisem, et ta ebaõnnestub. Terve enesepilt sõltub aga sellest, milliseid peegeldusi me maailmast ja lähedastelt inimestelt oleme saanud. Kas meid väärtustatakse, toetatakse ja armastatakse. Endiselt kehtib vanasõna „Mida külvad, seda lõikad“. See tähendab, et igal noorel inimesel, hoolimata minevikust või perekondlikust päritolust, on võimalik hakata looma selliseid suhteid, nagu ta ise soovib. Need suhted võivad olla erinevad sellest, mis on olnud kodus või koolis. Kõigil noortel pole turvalist ega hoolivat kodu, mõnes kodus käib olelusvõitlus. Kusagilt tuleb leida võimalus suhestuda heatahtlikult, hoolivalt, mõistvalt ning empaatiliselt. Seda vähemalt iseendaga, aga võimalusel ka teistega. Neil väärtustel põhinevad inimsuhted on küpseks isiksuseks kujunemise alus.

Kaasaegses maailmas on palju väärtuskonflikte. Kuidas olla korraga võistlevas ühiskonnas tulemusele orienteeritud ning samas altruistlik? Kuidas suuta konkurentsisituatsioonis olla mingis valdkonnas absoluutne tipp ning samal ajal jõuda hoolt kanda oma tervise või sotsiaalse elu eest? Noortel tekivad küsimused, millele ei ole tihtipeale õigeid või valesid vastuseid, vaid tuleb leida kompromisse ja sünteese. Vahel tuleb lahendada isegi paradoksaalseid olukordi ning teha raskeid või võimatuna näivaid valikuid. Seetõttu pole küsimus enam õiges või vales, vaid küsimus on JULGUSES teha valikuid, VASTUTADES samal ajal ka tagajärgede eest ning seista nendega silmitsi juba ISE, mitte vanemate seljataha pugedes.

Raskused ja nendega toimetulek

Teismeea lõpus ei ole noor konfliktis mitte üksnes vanematega, vaid sageli ka eakaaslastega. Kuidas sobituda gruppi, kuid samas olla omanäoline? Mis siis saab, kui ma olen liiga erinev või julgen riskida millegi teistsugusega? Paljud noored kannatavad kiusamise, tõrjumise ning verbaalse või füüsilise vägivalla all ka oma eakaaslaste poolt. Seoses sellega võib tekkida ebakindlust, alaväärsust, väljajäetust, samuti depressiooni ja ärevust. Võib-olla on just siis hetk leida inimene või spetsialist, kes oskab ja suudab sind su eluliselt raskes olukorras vastu võtta, ära kuulata ning olla hingeliselt toeks.

Noorte vaimse tervise probleemid on pälvinud ka ühiskonnas laiemat tähelepanu ning praegu on psühholoogilise abi saamiseks olemas erinevaid nõustamis- ja teraapiateenuseid nii vastuvõttude kui veebiplatvormide näol. Hea meel on tõdeda, et noored on üha enam valmis abi poole pöörduma. Teraapiate ja psühholoogiliste teenuste puhul peab olema tagatud turvalisus ja konfidentsiaalsus. Noor saab nende teenuste kaudu maha laadida oma emotsionaalseid pingeid, tunda end aktsepteerituna, laiendada oma maailmapilti ja leida lahendusi oma probleemteemadele.

Vanematest eraldumise arenguperioodil on noorel raske toime tulla, ellu jääda ja oma unistuste teed käima hakata. Ei ole lihtne samaaegselt vastanduda vanematega, sobituda eakaaslastega, võistelda edu ja eesseisva elu võimaluste nimel. Tihti ollakse teadvustamatult vanemate ootuste surve all pürgida või saavutada nende endi realiseerumata unistusi. Eakaaslaste seas käib võimuvõitlus, milles keegi on võitja, keegi kaotaja ning mõned jäävad lihtsalt kõrvale või välja. Usk endasse võib lüüa kõikuma, emotsioonid võivad käia üle pea. Võib tunduda, et keegi ei mõista ning masendus või üksindus tahavad võimust võtta.

Igas inimeses on olemas vägi ja võimekus see keeruline arenguperiood edukalt läbida. Välistest tingimustest, olmeraskustest, elutingimustest ja inimsuhetest hoolimata on ühel hetkel igal inimesel võimalik valida iseennast. See ei saa kerge olema, aga see on võimalik. See ongi ISESEISVUMINE, kui noor inimene mõistab, et mõnes mõttes on ta siin maailmas üksi ja peab ise hakkama saama. Ise tuleb end luua ja leiutada. Tõsi on ka see, et alguses ei oska, vahel kaob usk või raugeb jõud. Aga igal inimesel on olemas tema mõtted ja elukogemus. Ühel hetkel ka iseseisvus. Võib-olla vajab hilisteismeline veel oma vanematelt turvalist seljatagust. Võib-olla vajab ta oma eakaaslastelt märkamist, tunnustust ja kuuluvust. Võib-olla vajab ta vahel vaimse tervise spetsialistilt kõrvaltvaataja pilku, teist vaatenurka, et pilt iseendast, maailmast ja inimsuhetest selgineks ja laieneks. Aga kõige enam vajab üks noor inimene teadmist ja tunnet, et ta võib ja saab loota iseendale ja oma psüühikas peituvale väele ja potentsiaalile.

Seepärast on oluline, et noorel inimesel oleks AEGA iseenda jaoks. Et ta saaks rahulikult mõelda, vahel omi mõtteid jagada, üheskoos arutada, kellega iganes ta soovib. Et ta saaks võimaluse olla ka rahus, puhata kui vaja, leida oma kvaliteetaeg, taastuda pingutustest või emotsionaalsest väsimusest. Veel on oluline, et noorel inimesel oleks lubatud UNISTADA, vahel isegi üle mõistuse suurelt. Et talle oleks loovuseuksed avatud. Et oleks lubatud mõelda ja teha teisiti. Teisiti kui vanemad, õpetajad või eakaaslased. Ja kõige olulisem: et noor inimene saaks SUHESTUDA väga erinevate inimestega, õppida neilt olemisviise, kogeda eritundelisi atmosfääre, julgeda väljendada iseennast ja oma tundeid ning samas olla võimeline vastu võtma, aktsepteerima ka teist, endast erinevat inimest.

Kristjan Puusild

psühholoog

Allikas: “TERE, ISESEISEV ELU!” (Pilgrim, 2022)