Fotokollaaž: Kirjastus Pilgrim + Alkeemia.ee + Canva.com

“Kui elus tekib kriis, siis see tähendab seda, et inimene ei ole ise märganud, mida muuta. Ja siis tuleb elu appi ehk muudab ise midagi ära,” kirjutab psühholoog Rita Rätsep kirjastuselt Pilgrim ilmunud käsiraamatus “Ellujäämiskursus. Kuidas muutustega elus toime tulla“, kus jagavad juhiseid kolme valdkonna armastatud õpetajad – lisaks Rätsepale ka elutarkuste koolitaja ja muutuste meister Peep Vain ning teadjanaine Mai-Agate Väljataga. 

Kriis tuleb äratama

Kui oleme mingis olukorras, siis on see meie jaoks normaalne ja harjumuspärane, meil on nagu klapid peas või oleme mulli sees või nagu pimedad. Öeldakse, et võta olukorras vaatleja roll ehk vaata kõrvalt. See on ka psühholoogi juures käimise fenomen. See tähendab, et keegi vaatab sinu olukorda kõrvalt ja peegeldab sulle seda tagasi. Kõrvaltvaataja ei tohi öelda, et tee seda või teist ja siis sul läheb hästi, sest siis võtab kõrvaltvaataja olukorra eest vastutuse. Ta saab vaid peegeldada inimest tema „pimeduses“, et valgus sisse pääseks, ta saab näidata teist vaatenurka. Tihti ma ei nimeta ennast psühholoogiks, vaid mõtete tuulutajaks. Vaatame kliendiga koos tema kinnijooksnud mõtetele otsa, leiame ennast saboteerivad mõtted üles, samuti ka toetavad, ja liigume teadlikumalt toimetades edasi.

Kui elus tekib kriis, siis see tähendab seda, et inimene ei ole ise märganud, mida muuta. Ja siis tuleb elu appi ehk muudab ise midagi ära. Toimetulek sellega sõltub nüüd suuresti sellest, kuidas inimene seda enda jaoks tõlgendab, kuidas ta sellest aru tahab saada ja kuidas selle vastu võtab. Kas ta võtab selle vastu suhtumisega, et okei, kriis tuli, lahendame ära, või mõtleb: issand jumal, üks jama lõppes ja teine algab.

Kriis tuleb alati midagi muutma, äratama, raputama, et sa hakkaksid ennast liigutama, kuna oled kuhugi kinni jäänud. See võib olla näiteks mingi haigus, mida sa ei ole märganud, sest alguses annab see märku väikselt, ja kui ei ole märganud või ei ole tahtnud märgata ning oled kummi muudkui venitanud, siis ühel hetkel lähebki kumm katki. Kriis näitabki, et vanamoodi enam ei saa, lihtsalt ei saa. Sa oled kas ise midagi maha maganud või oled olnud pime, vahet pole, kas teadlikult või mitteteadlikult.

Mõnikord me oskame kriisi ette aimata, teinekord ei oska, aga igal juhul on see mingisugune murdepunkt. Tegelikult on kriis areng ja areng tähendab alati muutust. Paratamatult on iga uus aga hirmutav. Nagu juba eelpool öeldud – ühtegi head kriisi ei tohi lasta raisku minna ja mugavustsoonis inimene ei arene. Elu raputab meid nii-öelda üles, et me ennast liigutama hakkaksime.

Ei tohi unustada, et kuna kõik elus muutub ja möödub, siis möödub ka see kriis.

Varu enne maru

Päästeameti meeldetuletus „Varu enne maru“ ei kehti ainult füüsiliste kriiside toimetuleku puhul. Kui koged elus muutust ja ei tule sellega emotsionaalselt toime, siis on su varud kehvad. Seega tuleb varakult ja pidevalt hakata oma ressursibaasi suurendama.

Inimesel on mitu meelt, aga kui ta toidab ainult üht neist, jäävad teised kängu. Kõik meeled vajavad võrdselt tööd, nii haistmis-, nägemis-, kompamis-, maitsmis- kui kuulmismeel. Varu enne maru ei tähenda ainult seda, et külmkapp ja kelder on täis, vaid ka hingekelder peab täis olema. Kui sul on erinevaid kogemusi, sul on hobid, mis sind maandavad, ja oled kõiki meeli toitnud, on sul tagavara rohkem, et marus toime tulla. Kui käid teatris, kuulad head muusikat, loed raamatuid, reisid, sööd head toitu ja suhtled sõpradega, on su nii-öelda vundament laiem ja kui tuleb maru ehk kriis, siis on rohkem võtta abivahendeid.

Kriisideks tuleb järjepidevalt harjutada, nagu harjutavad organisatsioonid hädaolukordadega toime tulema. See ei tähenda, et paned iga päev gaasimaski pähe ja oled kogu aeg kriisi ja surma ootel. Selline käitumine on vastupidise efektiga: pidev hirm kurnab ära ning kui päris kriis on käes, ei ole enam reserve. Valmisolekut tuleb harjutada teadlikult. Oma kogemusest ju tead, mis sind halval päeval ja raskel perioodil aitab. Võib-olla on see tennisemängimine, laulmine, tantsimine, käsitöö tegemine, aiatööd, kassivideote vaatamine jne. Kui sul aga tavaolukorras pole midagi, mis naudingut pakub ja lõõgastuda aitab, siis pole kriisiolukorras ka midagi võtta. Kui laev hakkab uppuma, siis päästmist enam ei õpi. Laevameeskonnad harjutavad regulaarselt, et olla kriisisituatsiooniks valmis. Nad treenivad lihasmällu automatismi, mis ohuolukorras käivitub.

Vaimne tervis mõjutab igapäevast mõtlemist, käitumist ja tundeid ning sellega tuleb tegeleda pidevalt.

Sisemine teadlikkus loob harmoonia
ja tasakaalu ning on vundament
muutustega toimetulekul.

Märksõna on järjepidevus

Edu võti on uute oskuste kordamine igapäevaselt. Ajus kinnistub see, mida järjepidevalt kordame. Kasvab see, kus on meie fookus, millele me energiat anname ja millesse usume. Paraku töötab see nagu enamik asju kahesuunaliselt, võti on selles, millise suuna me oma järjepidevuses valime: kas luua uut või jääda kinni vanasse.

Ükskõik milliseid muutusi läbi viies keskendu eduelamusele, mille said. Isegi kui midagi suurt ei muutu, märka väikest sammu ja ütle see kõva häälega välja… (Loe edasi raamatust.)

Rita Rätsepp

Allikas: Rita Rätsepp, Peep Vain, Mai-Agate Väljataga “Ellujäämiskursus“  (Pilgrim, 2024)

🎄Just selle kõvakaanelise raamatu saab Telegramilt kingituseks igaüks, kes teeb enne 14. detsembrit (k.a) 6-kuu tellimuse SIIT.

Toimetas Mariann Joonas