Käesoleva nädala lõpul tuleb Tallinna Brandon Bays, kes on loonud Rännaku-meetodi, mis pakub praktilisi vahendeid ja oskusi, et parandada nii hingelisi kui ka füüsilisi haigusi, avastada oma tõelist võimekust ja elada rahuldust pakkuvat elu. Seda kasutavad tervendamispraktikud haiglates, sõltuvusravi ja vägivallaohvrite keskustes, õpetajad koolides, suurettevõtete juhid, sotsiaaltöötajad vanglates ja lastekodudes, et hakkama saada väga erinevate väljakutsetega, alustades füüsilistest tervisehäiretest ja emotsionaalsetest traumadest kuni suhte või karjääriprobleemideni. Rännakumeetodiga töötavaid terapeute kutsutakse rännakupraktikuteks ja Eestis on üks neist Uve Schubert, kelle arvates aitab last tõhusalt suunata vanema kohalolu ja selleks võetud aeg.

Uve, te olete veendunud, et ükski inimene ei ole lõplikult katki – kuidas nii?

See veendumus tuleneb sellest, et kuna me oleme kogu aeg muutumises: maailm on muutumises, kogu universum on muutumises – siis on ka meie seisund muutumises.

Täna oleme me vaid enda eilsete mõtete, sõnade ja tegude tulem. Oleme pidevalt ametis tulemi tootmisega. Kui see, mis ja kes meile peeglist vastu vaatab, meile mingil põhjusel ei meeldi, siis on alati võimalus uuesti valida, mida järgmiseks tootma hakata. Ehk siis millist elu endale luua.

Ka meditsiiniasutuses pandud diagnoosi on võimalik suhtuda esialgu kui informatsiooni, kui märguandesse, et füüsilises kehas on ilmnenud teatav tasakaalutus. Ja seejärel otsida ning välja valida enesele sobivad võimalused, et keha jälle tasakaalu aidata.

Võtmesõnadeks siinkohal ehk teadlikkus ja huvi olemasolu. Teadlik inimene on motiveeritud kasvama, muutma ja muutuma.

Seetõttu meeldib mulle mõista olukordi nii, et päris katki ei ole mitte keegi – alati on lootust.

Nii et isegi kui on täiesti lootusetu tunne, siis lootust veel on?

Lootust on. Kui me neid tundeid endal tunda lubame, siis tegelikult jõuame välja kohta, kuhu me päriselt kuulume ja kus meil on tõeliselt hea olla.

Mis see koht on?

See koht on see, kui sa paned silmad kinni ja lähed iseenda sisse – kohta, kus on hästi vaikne. Sa võid selleks võtta päevas ainult 10 minutit. Sa oled seal päriselt ainult iseendaga, sa oled nende tunnetega, mida sa igapäevaselt oled alla surunud või mida sa ei ole julgenud endalegi tunnistada, rääkimata teistele tunnistamisest. Me kasutame igapäevaelus hästi palju maske, meil on meeletult erinevaid rolle. Need rollid on need, mis meid väga väsitavad. Me hoiame neid rolle üleval ja näeme selleks hullupööra vaeva. Nagu rasket seljakotti veaks endaga kaasas.

Miks me neid maske kasutame?

Selle järgi meie ego hindab enda väärtuslikkust siin maises elus. Egoga samastudes me kuidagi suhestame ennast selle kaudu, mis meil on, palju meil on, mis amet meil on ja mida teised meist arvavad. Neid maske me hoiame enamjaolt selle pärast, et saada iseendale peegelpilti, kas teised ikka arvavad meist piisavalt hästi.

Tegelikult on see vale? Või?

Ei ole õige ega vale. Kui sa tunned ennast selle juures päriselt hästi, tunned ennast rõõmsalt, õnnelikult ja tervena, siis on kõik hästi, siis ei ole vaja midagi muuta. Püsi kursil!

Millal te saite aru, et elus on midagi puudu ja otsustasite astuda enesearengu teele?

Ma arvan, et mind juhatati sinna varem. Minu elus oli üks väga armas sõbranna, kui ma olin umbes 13-aastane, ja sellel sõbrannal oli hästi jõuline ema, kes otsustas, et mina kuidagi sobin hästi tema õpetust omaks võtma. Hiljem hakkas ta mind varustama Luule Viilma raamatutega. Alguses ma lugesin neid nii, et ma ei saanud mitte midagi aru ja mulle tundus, et ma olen kogu elu valesti elanud.

Sealt edasi aga hakkas tekkima selline kasvamise soov. Ma sain aru, et kuskil peab olema veel midagi sügavamat ja laiemat. Vaatasin oma elu justkui kõrvalt ja mõistsin, et ma kasutan ennast teostades ning enda kõrvale inimesi lubades järjekindlalt vanu ebaterveid käitumismustreid. Ikka ühest ämbrist teise, ise sealjuures rahulolematusest pungil. Vaikselt hakkas üks asi teiseni viima. Kusagilt jõudis minu lugemislauale Brandon Baysi raamat “Rännak”. Ja lõpuks tuli ka rännak ise – tuli selleks, et jääda….

Tänaseks olete rännakupraktik, miks te just selle tee valisite?

See tee tuli kuidagi hästi loomuliku jätkuna. Mulle meeldib elus lihtsus ja kui ma sattusin rännakuseltskonda, siis toimus mingisugune sõnuseletamatu äratundmine. Selleks hetkeks ma ei olnud näinud siin Eestis mitte ühtegi kogukonda, mis nii hästi hoitud oleks olnud. Korraga oli selline tunne, et kõigile jätkub kõike, mis tegelikult nii ju ka on. Oli ääretult kodune olla. Esimesel rännaku intensiivüritusel ei toimunud minus meeletut avanemist ega pommiplahvatust ega tohutut leidmist. Mulle sobib selline beebisammudega edasiminek. Kindlasti võtsingi kaasa selle tunde, et mul on siin hea olla – olen hoitud ja toetatud. Sealt loomuliku jätkuna tuligi juba praktikuõpe. Jagan seda seisukohta, et teadmised ei ole vaid privileeg, vaid ka kohustus: kohustus jagada, edasi anda, tuge pakkuda, käsi ulatada.

Praktikul peab olema soov teisi aidata. Kas enda ja teiste aitamise soov on meil kaasasündinud?

Usun, et meil kõigil on üksteise aitamise soov olemas. Abi peab oskama küsida – see on ääretult vajalik oskus. Kui me küsime abi, kui me saame üle selle ukseläve, et me julgeme abi küsida. Siis saab see abi ka olemas olema. Tunne on selline, nagu oleks terve järjekord inimesi ootevalmis, et millal sa ükskord juba seda abi küsid, et me tohiksime aidata.

Kuidas selle valehäbiga hakkama saada, sest abi küsimine on kui märk abitusest?

Saab enda käest küsida, et mis on see kõige hullem asi, mis minuga juhtuda saab, kui ma abi küsin. Varem või hiljem on valu kas hinges või kehas nii suur, et pole enam jaksu millegi ees häbi tunda. Siis on tagumine aeg paremate lahenduste järele ringi vaadata.

Vahel on hea, kui keegi aitab värske pilguga seda valupõhjustajat kõrvalt vaadata. Rännakupraktikutena me ei ütle inimesele, mida ta peab nägema, küll aga vihjame talle, kuhu ta võiks vaadata. See, mida ta näeb, tuleb hästi sügavalt tema enda seest – vahel nii sügavalt, et inimene ise ka ei usu, et lahendus on kogu aeg tema sees olemas olnus. Kas ta selle taipamisega ka midagi asjalikku peale hakkab, on tema enda vaba valik. Mõnele meeldibki unes elada, sest ärkvelolek on liiga valus ja tülikas.

Kas on olemas olukorda, kus inimest aidata ei saa?

On, need on olukorrad, kus inimene ise ei ole huvitatud. Siis ei ole võimalik inimest aidata, see on mõlemapoolne ajaraiskamine.

Teraapiaid on väga erinevaid, meetodeid on erinevaid ja protsesse on seinast seina. Võimalusi enda aitamiseks on ka palju, kuidas valida endale õige ja sobiv?

Selle õige valimine käib pigem sinu ja terapeudi vahelise energia sobivuse järgi – kui sa tunned, et praktik, terapeut või kes iganes seda tuge pakub, on sinu jaoks see õige. Natukene tuleb maad kuulata, enne kui abi minna küsima. Kui sa tunned, et see on sinu inimene, siis tasub see abi vastu võtta.

Rännaku kasuks otsustamisel on sageli abiks Brandon Baysi rännakuraamatu läbilugemine. Siis saad tunnetuse, kas see on sulle või pigem mitte.

Teie jaoks on ka oluline noortega töötamine. On see südamekutse?

Tegelikult on, ja nimelt sedakaudu, et mul endal on olnud hästi keerulised suhted emaga hästi pikka aega. Õieti nii kaua, kui mäletan.

Endal on mul kolm tütart. Vanim neist on juba omaette elamas ja oma pere loonud. Tema nii-öelda kujundamine läkski mul enda lapsepõlvest pärit ebatervete mustrite nahka – ma täna ütleks, et natukene aia taha. Olen seda päris pikalt enda sisemuses kahetsenud ning olen tahtnud selle kuidagi õigeks teha. Huvitaval kombel juhtus nii, et rännaku tööriistadega kulus paarkümmend aastat sassis olnud suhete klaarimiseks köögis üheskoos nõusid pestes vaid intensiivsed 20 minutit. Hiljem mõistsin, et ka minu enda taju maailmast oli tohutult muutunud ja see lõi võimaluse.

Tänaseks on mul kodus ka kaks 5. ja 6. klassi õpilast ja nende kujunemine on olnud hoopis teistsugusem, teadlikum ja tervem.

Noored on üldse hästi vastuvõtlikud ja mul on kindel veendumus, et oluline ja tänuväärne on suunata enda ressursid meie tänaste noorte toetamisse. Ühel hetkel tekkis minus see tunne ja soov ühiskonnale midagi tagasi anda. Noortega töö on olnud ääretult tänuväärne, on ette näidata päris mitmeid häid tulemusi. Ääretult võimas ja sügav kogemus on olla tunnistajaks, kui laps saab endaga jälle sõbraks, leiab hinnangute ja enesepiitsutamise paksu kihi alt enda sisemise väe ja enesekindluse taas üles. Pisut võrreldav on see ehk suvehommikuse sulni päikesetõusuga, seistes ise tasa kastemärjas rohus ja tajudes kohe-kohe algava ime vaikset kohalolu.

Lisaks hädas siplevale noorele on väga vajalik kontaktis olla ka tema vanematega ja avardada ka nende nägemust hetkeolukorrast. Noore käitumine on sageli vaid keskkonnamõjude tulemus. Keskkonda saab soovi korral muuta.

Millist nõu nende noorte vanematele anda, sest ikka ju kiputakse arvama, et noorus on hukas?

Oo jaa, minu kogemus ütleb tegelikult seda, et lastel ei ole viga midagi. Nad on täiesti normaalsed kasvueas lapsed, teevad enda mürsikuteod ära ja tegelikkuses saavad neist kõikidest pärast normaalsed teismelised. Sageli on nii, et mida ägedam asi seal pinna all toimub, seda kihvtimad tegelased pärast tulevad. Mida ma tahaksin küll lapsevanematele meelde tuletada, on mõned super lihtsad asjad. Esimene, mis võib kõlada äraleierdatuna: palun armastage oma last! See olgu nii sügav tunne, et sa tunned, et sul ei ole seda enam mitte kuskile panna – see voolab välja sinu südamest, see voolab välja sinu silmadest. Kui see nii on, siis sa tead, et see on armastus. Lihtsalt armastage oma lapsi!

Teine asi on see, et võtke aega enda laste jaoks! Võtke iga päev 15 minutit, rohkem polegi tarvis. Selle aja jooksul käib laps teie juures nii-öelda tankimas. Ta tuleb teie juurde ja lihtsalt on. Läheduses, kontaktis. Kui suhted on hetkel kehvemapoolsed, siis saab alustada sellest, et sa lihtsalt oled samas ruumis. Kui ei saa ka olla samas ruumis, siis proovi teha selliseid väikeseid läbirääkimisi, leppides kokku tingimustes, mis on mõlemale poolele vastuvõetavad. Selle 15 minuti ajaks sa paned ära oma telefonid, kõik nutiseadmed, kõik selle, mis sind väliselt segab päriselt lapse jaoks kohal olemast. Kui sul on rohkem lapsi, siis palun saada teised lapsed kuhugi isaga või kellegagi, kes neid saab hoida, et sul on aega ainult selle ühe lapse jaoks.

Me kõik tahame olla hoitud, kaitstud, armastatud, et meie elul oleks mingi väärtus, sisu. Me tahame olla tunnustatud. Tunnustamine ei tähenda, et sa kiidad oma last. Tunnustamine tähendab seda, et sa peegeldad talle, mida täpselt on ta hästi teinud ja mis tunde see sinus tekitab või millise lisaväärtuse sulle või perele loob. Leia endas see koht üles, anna talle hästi siirast tagasisidet. Kui sa siiras ei ole, siis laps tunneb selle ära. Ja käitub vastavalt.

Tooge paar nõuannet või nippi, kuidas peegeldada?

Kui ta on hakkama saanud võib-olla mitte nii väga toreda asjaga, siis hea reegel on pluss-miinus-pluss-reegel. Esimene pluss on selline, kus sa ütled lapsele midagi positiivset, näiteks: „Sa mängid kooli jalgpallimeeskonnas, see näitab mulle, et sa oled tugev“. Ja siis parandamist vajav teema: „Aga see, et sa lähed oma klassivenda lööma, on nõrkuse tunnus“. Ning lõpetuseks jälle positiivne osa: „Ma siiralt usun, et kui me oleme siin omavahel asjadest rääkinud ja sa teed oma käitumises need väikesed muudatused, siis läheb kõik paremuse poole“.

Laps vajab, et sina tema ema või isana temasse usuksid. See on hea võimalus, kuidas lapsele peegelpilti anda, et mida ta teeb ja mida tema tegevus esile kutsub, sest kõigel, mis me teeme, on tagajärg.

Kõige olulisem on tekitada enda lapses tunne, et mis iganes ka ei juhtuks, sa armastad teda ikka maksimaalsel võimalikul määral. Alati! Kogu südamest! Südamega oma tegemisi toimetades on äärmiselt keeruline ebaõnnestuda.

Küsitles Monika Kuzmina / GoodNews

Vaata lisaks: Brandon Baysi seminar “Journey Intensive“ 13.–15. aprillil Tallinnas

Fotod: Bigstock