Foto: Jeswin Thomas / Pexels

Käesolev lugu räägib tavatust depressiooniteraapiast – kirstuteraapiast (levinud näiteks Jaapanis, Tais, Lõuna-Koreas, Hiinas ja Ukrainas), mis ühest küljest tekitab külmajudinaid ning teisalt toob hetke ja aitab mõista elu lihtsaid tõdesid. Head lugemist!

Oli aeg, mil ma oma välimuse eest enam ei hoolitsenud, võtsin kaalus juurde – selline 75-kilone purikas, võisin terve päeva käia ühes pidžaamas ja 2-3 päeva ennast mitte pesta. Isegi hambaid ei puhastanud, hiljem aga kadus isegi eluisu…

Sellest teada saades viis minu jaapanlannast sõbranna mind ühte kliinikusse öeldes, et seal on huvitav protseduur, mille järgselt elu muutub, justkui oleksid uuesti sündinud.

Sõbranna tuli mulle järele ja nii ma sõitsingi temaga – pidžaamas ja toasussides. Sõitsin sellisena Tokio kesklinna. Peas mingi kuklitaoline juuksekimp. Jaapanis ei pöörata sulle üldse mingit tähelepanu. Käi või alasti. Ka minuga ei olnud kellelgi asja. Igaüks oli haaratud oma mõtetest. Nendel ei ole kommet vaadelda inimesi sõidukites või tänaval. Niivõrd vabad on seal inimesed.

Saabusime, täitsime paberid. No nii, astun edasi, seal aga seisab toa keskel kirst. Arst esitas mõned küsimused, mulle anti pidulikud surnuriided, panin need selga. Kästi: “Heitke pikali ja tunnetage seda, mida tunnevad surnud, tahate välja saada – siin on klahv, vajutage seda ja me laseme teid siit välja.” Heitsin pikali. Sees oli mingi kummaline lõhn, mida püüti summutada õhuvärskendajaga. Pehme, erksat värvi atlass. Pärlikesed jooksid kirstu äärt mööda.

…Laman, vaatlen kirstu. Sees mängis leinamuusika. Piludest oli näha toast tulevat nõrka valgust. Järsku kuulen, et mind justkui viiakse välja ja kupatatakse autosse.

Hakkan vajutama klahvi, see aga kukub järsku küljest ära… Hakkan neid kutsuma ja tänitama, et selle eest pole ma maksnud. Ja üleüldse, ega nad järsku pole lolliks läinud?! Seejärel sõidame umbes minutit. Hakkan juba veidi lämbuma. Ja siis kuulen käsku: “Laadi maha!“ Tunnen, kuidas mind nööridega mulda lastakse. Kuulen, kuidas muld langeb ülevalt kirstule. Ja hääled muutuvad vaikseks. Hakkan juba hüsteerias täiel häälel kisama. Vene keeles ropult sõimama. Peas miljon mõtet. Et sattusin sekstantide juurde. Nad löövad mu maha. Aum Shinrikyo!

Sitakotid, kes vihkavad välismaalaseid. Ja kõikide eelduste kohaselt on jaapanlasest sõbranna nendega mestis. Löön maha selle lita!!! Mind hakati reaalselt kinni kaevama. Hakkasin veel rohkem kiljuma, justkui siga tapamajas ja jalgadega taguma. Mis aga kõige hullem – hakkasin lämbuma. Nutsin südantlõhestavalt, tatt voolas mööda põski, kogunes kõrvadesse. Hüsteeriast ja hirmust kusin alla. Ruumikitsikuse tõttu ei suutnud isegi nägu kuivatada. Lamasin kui pakk – käed vastu keha, kitsas kirstus. Sees haises uriini järgi.

Järsku hakkasin mõtlema: Jumal küll, ma ei taha surra! Seal oli jube kitsas. Lämbe. Ja hingata polnud enam midagi. Pea hakkas ringi käima. Tundsin, et külmetan. Lasin ju alla ja lamasin märjana oma kuses. Külm maa, mõtlesin. Tundus, et nii 20 minutit nutsin südantlõhestavalt. Hakkasin juba teadvust kaotama. Jube seisukord oli. Hakkasin mõistma Gogolit ja tuli meelde, et vististi ärkas ta kirstus ja suri samamoodi, nagu mina siin.

Silme ette kerkisid pildid minevikust: kuidas sünnitasin tütre ja teda kätel hoidsin… Tema esimesed sammud… Tema patsid, mida iga päev punusin… Oh, Jumal, olen täitsa unustanud oma tütre! Oma näilises depressioonis… Tuli meelde, et pole emale üldse helistanud… Tuli meelde, et elu on nii suurepärane! Et elu on imeline! Mina aga, kuradi lita, suren siin kirstus. Ning mind tapavad minu armastatud jaapanlased, keda ma nii jumaldasin. Oh neid jaapanlasi?! Oh neid litasid!

Ja siinkohal avanes kirstu kaas. Vaatan: olen ikka veel samas toas. Kirst aga – surma illusioon ja täielikult arvutipõhine. Nutsin veel 10 minutit. Vaevu rahunesin. Sõimasin neid, sõbranna seisis ja hirnus naerda. Pärast anti mulle minu “surma“ videosalvestus. Kirstu sisse olid monteeritud videokaamerad, mis kõike salvestasid.

Peale seda protseduuri võtsin kaalust alla, muutusin kaunimaks, hakkasin armastama elu. Selliseid mõtteid, et ma ei taha elada või mul on depressioon, enam ei ole. Ma ei taha enam sinna! Tahan elada siin ja praegu! Vot nii. Armastage ka teie oma elu!

OPTIMISTI 12 KÄSKU:

1. Ärge unustage visata välja prahti: …ämbrist, …peast, …elust!
2. Kui teie asjad käivad halvasti, siis lihtsalt ärge käige nendega.
3. Kui viga on võimalik parandada, siis tähendab sa pole veel eksinud.
4. Elus on kõige paremaks õpetajaks – kogemus. Võtab küll kallist hinda, kuid selgitab arusaadavalt.
5. Suur tänu nendele inimestele, kes tulid minu ellu ja tegid selle imeliseks. Ja tänu nendele inimestele, kes minu elust lahkusid ja tegid selle veelgi paremaks.
6. Alati leidub keegi, kellele ei meeldi see, mida sa teed. Ja see on normaalne. Kõikidele võivad meeldida vaid kassipojad.
7. Kui keegi teiega riidleb, on teie vastu tige või solvunud – “lämmatage“ ta oma positiivse suhtumisega.
8. Oma elu peab korrastama seni, kuni elu hakkab sulle meeldima.
9. Ma ei taha teid kurvastada, kuid mul on kõik hästi!
10. Sama reha peale enam ei astu. Nüüd ma juba tantsin sellel! Ja iga päevaga üha virtuoossemalt.
11. Nooruse retsept: tundke rõõmu igast pisiasjast ja ärge närvitsege iga närukaela pärast.
12. Parim päev – on Täna!

Allikas: Facebook

Tõlkis ATCG Tõlkebüroo